naabri perenaine esteks läks, sead kannul, ja kuidas ta pärast ajas lehmi. Üleaedse eit oli teist moodi, peaaegu nagu teist tõugugi kui tema vanamoor, sest üks oli pikk ja kõhnavõitu, teine aga lühike ja matsakas. Sellepärast vahtiski Pearu nii väga seda naabri perenaist.
Ometi oli ta pisut nagu pettunud. Tema oli lootnud, et sigu tuleb ehk ajama Juss, võib olla peremees isegi, ja meestega võiks ajada mehejuttu. Aga nüüd ei tulnud tüdrukki, vaid perenaine ise, laps süles. Mis temale ikka öelda, ega tema ometi midagi vastama hakka, millest võiks tekkida pikem asjalik jutt ja sõnadega kemplemine. Pealegi on ju perenaine alles nooruke, kõnnib lapsegagi, nagu mõtleks naeru või nutu peale. Niisugusele ei saa Pearu midagi öeldud. Oleks Krõõt sõnagi lausunud, siis oleks ta vistiti kohe iseoma rukkisse läinud sigu taga ajama, aga Krõõt ei tahtnud Pearult midagi, kutsus ainult oma sigu heleda häälega.
“Veart eit sel nuabrimehel,” kiitis Pearu endamisi, sülitas, pani käed seljale kokku ja läks lonkides kodu poole, jättes aiapuudki sinnasamasse, kuhu ta nad aialõhkumisel pildunud – osalt peenrale, osalt rukki äärde vaosse, osalt otsapidi rukkissegi.
Ei sel ega ka järgmisil päevil tulnud ta enam rukki äärest piirdeaeda lõhkuma ega aiapuidki hunnikusse korjama. Pühapäeval seisatas ta siin aru pidades, aga ometi jäi kõik seks. Polnud peremehel enam himu aeda lõhkuda ega aiapuid mujale vedada. Milleks ta selle tembu teinud, ei teadnud keegi, vaevalt ta isegi. Mõtles ta üleaedset lihtsalt kiusata või olid tal ometi omad plaanid, ainult naabri perenaine, kes tuli, laps süles, ja kutsus sigu nii heleda häälega, ainult see ehk ajas ta kavatsused luhta. Lõpuks oleks ehk Pearu lõhutud aiajupi uuesti üles teinud, aga häbenes: lõhu kõva aed asja ees, teist taga maha ning hakka siis teda kohe uuesti ise üles tegema. Nõnda võib saada ilmanaeruks. Sellepärast seisiski see aiatükk nõnda kogu suve.
Andres mõtles juba kord lõhutud aiajupi asemele omalt poolt uue teha, et siis sigu endiselt ilma karjaseta kesale lasta. Sellest mõttest loobus ta peale seda, kui oli Pearuga kõrtsileti ääres kokku puutunud, mis oli naabritele ainukene paik jutuajamiseks.
“Miks sa sest piiriaiast sealt oma rukki äärest maha lõhkusid?” küsis Andres. “On see ka mõni mehetemp?”
“See oli minu aed, mina võin temaga teha, mis tahan,” vastas Oru peremees.
“Oli kade meel, et minu loomad omapead kesal kolasid?” küsis Andres edasi.
“Või omapead!” osatas Pearu. “Sul käib ju eit sigade karjas.”
See oli halvasti öeldud, sellest sai Pearu isegi aru, niipea kui sõna oli suust libisenud.
“Seakarjas käib ehk sinu eit,” vastas Andres vaikselt ja tõsiselt, nii et endisest lõõpimisest polnud maikugi enam järele. “Minu oma talitab nagu täis perenaine muistegi: niipea kui suu paotab, on sead kannul. Õige perenaise hääl on magusam kui teise mehe rukis.”
“Jah, hele jaal on sinu eidel küll, aina kuula kohe,” kiitis nüüd ka Pearu.
Aga see ärritas Andrest millegipärast veel enam.
“Mis tead sina ka minu eide häälest? Mis on sinul temaga tegemist?” kärgatas ta naabrile.
See kohkus: kõrtsikoht, kes teab, mis võib sündida, kui Andres niisuguse häälega kärgatab.
“Ei noh, ega mina midagi, niisama muidu,” lausus ta tagasi tõmbudes.
Aga Andres jäi peale seda üsna tõsiseks ja sõnakehvaks. Pearu lõhutud aia asemele uue tegemisest ei võinud enam juttugi olla. Kui loomad enne sõnnikuvedu kesale lasti vaheajal kasvanud rohtu sööma, istus karjane rukki ääres aiaaugul. Muud polnud tal midagi teha kui aga teisepere rukki ääres istuda. Oleks tahtnud rukkipilligi teha, aga ei tohtinud, peremees oli selle kõvasti ära keelanud.
XI
Tänavu oli juba mõnest asjast tunda, et elati teist aastat talus. Sõnnikut sai tõepoolest kaheksa hobusega terve päeva käristada, vaevalt saadi temale vastu, sest kesa oli kaugemal kui mineval aastal.
Muidugi, iseenesest see muutus ei sündinud, vaid aina tööst ja tegemisest. Loomadele alla ei pandud mitte ainult iga võimalikku põhukõrt, vaid lepiku alt veeti ka hulk puru juurde. Kevadel, kui soo alles kandis, mättad aga juba paljad ja sulad, käidi sealt sammalt kiskumas. Heinamaalt veeti koju lauta mineval suvel raiutud ja virna aetud mättad. Osa neist oli külmanud, aga karjaaias päikse paistel ja kevadise tuule käes sulasid ja kuivasid nad ning siis kõlbasid ka nemad loomadele aluspõhuks.
“Ei põld meid toida, kui meie tema nälga jätame,” arvas peremees.
Leivaga loodeti kuidagi uudsesse välja ajada. Oli küll napp, aga polnud parata. Juba varakult hakkas perenaine kartuleid tarvitama leiva sõtkumisel jahude jätkuks. Oo, polnud veel häda, kui neidki oli! Vanemailt oli halvematest aegadest kuuldud.
Tänavune rukis kippus mineva-aastasest viletsam saama. Harvaks jäi teine kevadel, ei võsunud ja alt servast tegi tali liiga.
“Seal ta nüüd on,” ütles peremees tema kohta, “kündsin ja külvasin ise, aga ei ühti, ikka ei kasva teine.”
“Põlnd sul ju sõnnikut panna,” lausus perenaine, nagu tahaks ta põldu ja rukist kaitsta.
“See’p see oligi,” arvas nüüd ka peremees ja lisas juurde: “Aga las tuleb teine kevade, siis on rukis juba oma rammutud, küllap näis siis.”
Tänavu seisid sood kaua külmanult. Puhusid kõledad tuuled ja sadas vähe vihma. Ja kui tuligi, siis järgnes vihmale ikka vilu. Nõnda jäid kängu viljaorased, kängu ka heinakasv. Soodel punas aina puhas sammal.
Andres kõndis nukral meelel ja kordas.
“Kui nõnda jääb, ei maksa vikatit ligi pannagi.”
Nukker oli ka perenaine, sest loomad tulid tühjade kõhtudega heinamaalt koju. Lehmad aina ammusid perenaist nähes, nagu oleks neil häda täite udarate pärast. Aga udarad olid neil tühjad, nii et perenaine nende kohta pidi ütlema.
“Silguta ja silguta teisi, aga ei ühti, mis tühjad need tühjad, ainult näppu saad kasta.”
Aga jaanipäeva eeli muutus ilm: tuli vihma ja tuli ka sooja. Rohi nagu visati maa seest välja. Lagedaid soid ei jõudnud küll heagi ilm täiesti parandada, nemad olid ja jäidki paljavõitu, aga kõval maal ja põõsaste vahel oli rohtu kenasti, paiguti nagu rohkemgi kui mineval suvel.
“Tänavu põle muud kui poe padrikusse,” naljatas peremees heinaajal, aga ise ei mõelnudki sellepärast põõsaste rookimisest loobuda. Tema arvas, et küllap tulevad teistsugused ajad, teistsugused kevaded ja suved ning siis annab laastatud maa mitme võrra. Pealegi – las tõmbab kraavid sisse ja las seab nõnda, et võib soovi korral paiguti heinamaa veega üle ujutada, küllap näeb siis.
Kui mineval aastal Juss vandus, et peremees tapab künnivaol ja heinakaarel , siis oli tänavu surm veel enam suu juures. Peremees näis tööga aina nagu hoogu võtvat. Kipuvad juba söögitunnidki käest nappima. Viskab teine korraks selili, tõmbab norinal läbi nina, nii et arvad, nüüd õige magab, aga juba ongi järgmisel silmapilgul jälle jalul. Oleks teine nagu see väsimata vanamees, kes pannud pikali visates parema jalakanna pahema jala suure varba otsa, ja niipea kui silmad kinni läksid ning üks jalg teise otsast maha kukkus, kargas ka vanamees maast ja asus uuesti tööle.
“Tahab, sinder, tõesti hinge võtta,” kaebab Juss uuele tüdrukule. “Just nagu jäksaks keegi
