asi oli hoopis teine: tema oli aastaks kaubelnud, Kaarel ainult suveks. Pealegi, kuhu oli Maiel minna, kus teda oodati? Pidi ta Kaarlile järele jooksma? Aga kuhu siis? Metsa puid lõikama või viinavabrikusse kartuleid kühveldama.
Ei, ei! Maiel polnud kuhugi minna, tema pidi Vargamäele jääma. Seepärast sõtkubki ta nii kurjalt ja meeleheitlikult vokki, nagu oleks selle tallalaud milleski süüdi.
“Kas otsid tulevaks kevadeks omale kuhugi mõisa moonamehe koha?” oli Mai julgenud Kaarlilt ääriveeri küsida ja nõnda talle tema tõotust meelde tuletada. Aga Kaarel sai sellest tühisest küsimisest üsna kurjaks ja vastas uhkelt.
“Ei see poiss moonakaks hakka, ehk olgu et aasta kümne pärast. Saab kergemaltki ninaesist ja ulualust.”
Nõnda sai Mai teada, et Kaarel enam põrmugi ei näe tema siniseid silmi, mis polegi nagu tema omad silmad, ja et tänavune suvi jääb ainult tänavuseks suveks. Oli küll kevadel kõik nii ilusasti alanud: Mai istus sõnnikuveo-vankris Kaarli põlvel ja pärast kastsid nad teineteist, nii et pidi aitama. Kõik nägid, et pidi aitama, aga ometi ei aidanud.
Niisugused olid Maie mõtted vokki tallates, kui rangjalgne Juss tegi pererahvale oma kaeravihkudega nalja.
Lume tulekuga tabas Andrest suur häda: tal polnud teist rege. Hakka või kreskuga heinu ja hagu vedama. Küll oli ta lootnud, et sügisel pikkade õhtute jooksul leiab tingimata mahti iseoma käega puuvärgi valmis teha, aga õhtu kadus õhtu järele ja varane lumi ei leidnud muud eest kui aga valmis painutatud jalaksed.
Oma häda kaebas Andres ka Pearule. See pakkus kohe oma rege, sest temal seisvat üks jõude. Andres võttis pakkumise vastu lootuses, et kuu aja pärast on tal tingimata omal regi valmis. Aga kui ta paari nädala pärast üleaedsega kõrtsis kokku sai, lärmas see kogu rahvale, missugune vilets mehike temal naabriks olevat: ei jaksa omale regegi saada, sõidab tema omaga.
“Su märasetukal ehk tänagi minu regi taga,” pöördus Pearu lõpuks otseteed Andrese poole.
Ägedalt vastas Andres.
“Sul põle omal niisukestki setukat aiste vahel.”
“Minul?!” hüüdis Pearu. “Mul hirnub täkk kõrtsi reiaall. Tahad, lasen sinugi mära karata? Lasen muidu, ilma kopikata. Tahad?”
“Sinu täkk juba kahekümne aasta eest ruunatud,” irvitas Andres naabrile vastu. See ärritas Pearut ja ta vastas.
“Aga minu reega sõidad sa, könn, siiski.”
“Veel täna õhtul saad ta kätte,” ütles Andres.
“Sõida aga sõida, ma võin ta sulle, vaesele, kinkida,” ütles Pearu uhkelt.
“Niisukest risu ei tee ma ise ega võta ka teiselt kingiks vastu,” vastas Andres.
Sellega lõppeski ärplemine ree pärast, sest Pearu läks ära saksatuppa.
“Pearuga põle nali,” ütles Aaseme vanamees Andresele. “Tuleb kohe nina kallale, kui temalt midagi vastu võtad.”
“Sauna-Madis hoiatas mind küll,” rääkis Andres, “aga ma mõtlesin, et mis siis ikka, üleaedsete asi, teinekord aitan mina jälle teda.”
“Eks sa tulnd minu juurde, minul ka regi jõude, mis sa tema tühjaga jändad,” ütles Aaseme Aadu. “Ajab teine nüüd terve kihelkonna lori täis.”
Aga Andres ei võtnud enam ka Aaseme Aadu rege, tahtis ühega seni läbi ajada, kuni teise valmis saab.
Veel samal õhtul saatis ta Jussiga Pearu ree ära ja laskis öelda, et pole enam tarvis. Kui Pearu hiljem koju tulles sellest kuulis, vihastas ta rohkem kui kunagi enne. Mis see üleaedne endast õige arvab? Võtab temalt ree, veab sellega nädalat kaks ja tema ei tohi kõrtsis sellest juttu teha? Aga milleks ta siis oma ree teise kätte kulutada ja lõhkuda andis.
Pearu käis ja mõtles, mõtles ja käis, aga lõpuks ei teinud midagi, jättis asja seks. Isegi kõrtsis ei norinud ta Andresega nii väga riidu, sest kevadel oli ta tema jõudu näinud. Endise üleaedsega oli tal parem: see pidi kõrtsis tema eest nurka hoiduma. Praegune istus leti ääres, piip suus, viinakortel ees. Olgugi et ise ei joonud, viina ostis siiski, nagu tahaks ta Pearule näidata, mis ta võib. Ja ta võis, sest Pearu ei saanud talle midagi parata.
Reeloost ei teinud ka Andres suuremat välja, sest ta mõtles kraavi peale, mida nad Pearuga kahasse piirile kaevavad. Peaasi, et see pooleli ei jääks ja et pääseks vesi jooksma.
Imelikuna näis Andresele nüüd, miks lõi Pearu reega niipalju lärmi ja miks pole kaevatavast kraavist midagi kuulda. Ka siin oleks tal ju põhjust suurustamiseks, sest kraav on ju täiesti tema maa sees ja mätas laotakse tema poole kaldale – ilusasti ja tihedalt, nagu ehitataks siin mõnda tammi.
Lumepõlveski käis Andres kord kraavi vaatamas, nii väga rippus ta süda selle küljes. Helevalge lindina jooksis ta mööda piiri madala põõsastiku vahel Jõessaare poole. Eemal kaugel oli lint läbi lõigatud: seal oli kraavi ots. Kraav oli jääkaane all vett täis, sest jooksma ei pääsenud see ju kuhugi. Aga tuleval suvel, siis jõuab ots jõkke, siis pääsevad veed voolama.
Andres oli mõelnud, et juba esimesel talvel veab ta tarvilise materjali kokku ja teisel kevadel ehitab ta uued kambrid. Perenainegi oli uutest kambritest mitu korda juttu teinud, neid kuidagi sidudes nende esimese lapse sündimisega. Muidugi, see oli ainult Krõõda unistus, sest hoolimata oma noorusest mõistis ta ometi, et seda teostada pole võimalik: laps sünnib selleks liiga aegsasti.
Juba sügisel, kui aastane saak salves, oli peremehel selge, et mitte ainult esimese lapse sündimiseks, vaid et ka tulevaseks talvekski ei saa nad uusi kambreid. Ei jõua, ei ole raha! Esimesel talvel on muidki vedusid niipalju, et ehitusmaterjal peab üsna kõrvale jääma. Vaja teibaid, vaja roikaid ja latte, ning et oma metsas neid ei ole või neid ei raatsi sealt võtta, siis tuleb neid kümne, viieteistkümne versta tagant vedada, sest lähemal pole müüki.
Nõnda läks kambritega teisiti, kui perenaine unistanud, samuti ka teisiti, kui peremees alguses kavatsenud. Aga polnud parata, polnud midagi parata.
Nagu saunaeit suvel kuulutanud, nõnda see ka oli: Krõõdal sündis tütar. Sündis küll suur ja tugev, nii et kõik aina imestasid tema suurust, aga ometi ainult tütar.
“Ei tulnd kohapärija,” ütles Andres. “Sinule oleks nagu rohkem abi tarvis kui minule.”
“Kes teda teab, ehk ongi ka,” vastas Krõõt sängist õlgedelt. Kogu oma jõu pidi ta kokku võtma, et niigi palju mehele vastata, kes seisis pettununa oma naise ja lapse ees.
Ette oli Krõõt oma last armastanud ja tema pärast rõõmu tundnud. Iga kehakatte tema tarvis oli ta teinud osalt riidest, osalt õrnusest ja armastusest. Aga praegu polnud tal rinnas vähematki õrnust ega armastust. Ta arvas isegi, et kui laps tema silma all praegu oleks hinge vaakumas, siiski poleks tal tema jaoks kusagiltki õrnust ega kahetsust võtta – nii hirmus ükskõikseks tegi nurganaise suur väsimus. Ainult siis, kui ta kätega puutus õrnuses ja armastuses valmistatud asjakesi, turgatas meelde endine tundmus nagu kauge mälestus.
Aga lapse hääl hakkas Krõõda kõrvu kuidagi imelikult kinni. Alles mõni aasta tagasi kuulis ta oma väikese õe häält, aga see läks nagu kõrvust mööda. Lapse hääl oli kõrvadele peaaegu sama valus kui lapse enda puutumine rindadele. Aga saunatädi lohutas Krõõta tema valus, öeldes.
“Kannata aga rõõmuga,
