oleksid paras paar. See mõni aastake, mis emal vast rohkem, ei tähendaks midagi. Nüüd aga paneb ema oma Maarja sellele Jaanusele – saab rikka väimehe – olgugi, et tütar ei taha, et ta itkeb ja tõrgub. Sellest küll hüva lugu ei tule!“ lõpetas Juhan ka tõustes ja hakkas nagu vana mees, käed seljal, hämaras tares edasi-tagasi kõndima.
Nii vaikis kõik jutt, surises kustuvail sütel aina teekatel, veel vaevu kumises Manni kõrvus Juhani „Sellest hüva lugu ei tule!“ Ning üle päiksepaistelise pildi, üle Vahime talu tema paljude uste, tema õuemetsa ning õunaaia langes nagu must vari… Ja Mannikese hingekest puudutas nagu kellegi nutt ja oiged kuskil kaugel, kaugel…
Sellep korraga läbistas teda värin. Kas oli see hirm või külm, seda ei tea, ta aina oli soojapaistele jälle lähenenud, haaras kinni suure kuumendava teekannu kõrvast ja küsis, ei tea, kas endalt või kellelt:
„Kas joon?“
Ja „Joo! Joo!“ kostis Liisu küll vist hoiatav hääl. Kuid kas tuli see hoiatus liig hilja või aga Mann oma suures mures Suur-Manni saatuse pärast ning omaenda külmavärinas ei märganud hoiatavat tooni, kummardus aina kähku kannu suure, valge hiilgava naa ette ja rüüpas!..
Nii leidis Mann end sängis ja suu valu täis. Ning poolpime oli ümberringi. Ainult eemalt paistis valgust ja kostis kõnekõmin, paljude inimeste jutt. Ja see tuli tagakambrist. Mannil oma põletatud suuga oli tunne ja meeleolu küll sihuke, et kasvõi nuta ja oiga!.. Aga kuis sa nutad või oigad, kui tagakambris on rõõmupidu, on Maarja kihlad! – ja ega nuttki valu poleks võtnud.
Siiski, pääle Suur-Manni kihlade, vastu pulmi, ei kestnud kaua päevi, kui Väike-Mann oli jälle rõõmus inimene ja kõik mure ja kurbus oli ununud. Sest põletatud suu ei valutanud enam, oli terve juba ammu ja kindel on, et Mann eluiial enam ei läinud vallatama teekannuga – ei kuuma ega ka külmagagi, sest teekannud ei ole ometi laste mäng ja nende naast ei lähe keegi jooma!
Suur-Mannil oli palju tegemist, öeldi, et ta seab nüüd oma veimevakka. Ja Suur-Mann vahest ka naeriski – siis oli tema juures hää olla. Aga kui Kaeramaa-tädi tuli – ta tuli nüüd tihemini Laanekivile, siis hoidis Suur-Mann muudkui huuled ikka jälle nii kitsalt koos… Ei tahtnud nagu kellegagi kõnelda. Ka mitte Mannigagi.
Ükspäev aga öeldi, et on vastlapäev, ja kiideti pehmet vastlailma.
Vastlapäeval keedab pada oasuppi seapääga, lastakse liugu ja lauldakse:
Liuguu-lauguu,
Sõit, sõida kauge!
Mäest üles, mäest alla,
Liugu-laugu läbi valla!
Ebemed edesvedajale,
Takud taganttõukajale –
Linad liulaskijale!
Sest kui vastlapäeval liugu lastakse, kasvavad järgmisel suvel ka linad. Mida pikem liug, seda pikem lina ja tema kiud. Sellest teadis küll ka Mann ja sellep ta juba hommikust saadik ootas ja ikka jälle küsis, et millal tuleb liug.
Öeldi, et õhtupoole. Ja päälegi lubas ema, et tema ehk õhtueel sõidab Kaeramaale, võtab kaasa ka Liisu ja Manni, ja Juhan tuleb kutsariks, rakendab Päitsu ree ette.
Nii lõkendas Manni lootus ja ootus. Päitsusõit! Ja Kaeramaale tädi, tädimehe ja Maali kodu, kus veel palju teisi Kaeramaa-omi. Teisi Kaeramaa-omi ei olnud Mann küll veel näinud, aga kuulnud oli ta nendest, teadis, et Kaeramaa-äia nimi on Märt, ning et ta on A ja O sääl. Toob ise aidast ja annab välja jahud, lihad, tangud ja kõik, mis tarvis leivaks ja keeduks. Istub söögiajal laua otsas ja lõikab leiba kõigile. „Nüüd on Märdil kaks miniat,“ oli Manni kõrv kuulnud ja tähele pannud, „Aga kui nooremad pojad ka hakkavad naist võtma, siis ei saa Kaeramaa-omad enam muidu, kui peavad omale küla ehitama.“
Kõigi nende teadmiste tõttu Mann väga ootas seda päitsusõitu ja tahtis Kaeramaad näha. Eriti Kaeramaa-äia ennast! Et kuidas see on, kui see äi A ja O? Ja kas sääl tädi-Maaliga üheskoos ka joosta ja mängida saab nagu kodus – Manni oma kodus nimelt.
Aga enne Kaeramaa-sõitu oli ju liulaskmine ka Laanekivi oma liumäel. Kogu tagatare-õu – tagakambri akna alt alates ühest künkaküürust teise, vinderdi-vänderdi – ikka alamale, kuni kaasikusse, jõekaldale, kaldalt alla ja suure hooga põiki üle jõegi! Kõik kokku andis Laanekivi üksühise liumäe. „Juba kakssada aastat, sestsaadik kui laas ja padrik järk-järgult siit taganesid ja Laanekivi talu ühes oma õue, põldude ja niitudega ikka rohkem maad hakkas võtma – juba sestsaadik on Laanekivi lapsed, suured ja väikesed, vastlapäeval siit mäest alla liusõitu sõitnud ja liu-laulu laulnud,“ kõneles Mihkel-lellenaine oodates, kuna Pärtel ja Juhan rehealuse taga väravast välja vedasid laiahõlmadega ree, aisad tal eest ära võtsid ja ise mõlemad pukki asusid. Regi tuli rahvast täis mäelt ja sauna juurest, ka lellenaine Annus veski juurest, isegi Liis võeti teiste keskele.
Aga Manni ei võetud. Jälle, et väike!
See maksis Mannile peaaegu pisaraid! Kõik teised Laanekivi lapsed sõidavad ja laulavad vastlapäeval juba ligi kakssada aastat Laanekivi tagatare-mäest alla – ja Manni ei võeta kaasa! Kakssada aastat! Lapse mõttele, mis alles väetike, oli selle sõna mõiste kättesaamatu – see ainult kohas ta hingekeses ja andis ebamääraselt aimata nagu mingit suurt, kaugele hämarasse kaduvat mahtu kuskil Laanekivi seljataga… Hämarasse kaduv, tagasi tulemata maht, kuhu palju-palju inimesi ja Laanekivi lapsi läinud ja kadunud… Kuid seda enam või just sellepärast tahtis Mann seda mäge nüüd sõita – otsekui järgi sõita teistele… Kuid, nagu ikka, kästi ka seekord jälle ootama jääda:
„Küll tuleval aastal, kui suuremaks saad, sõidad kaasa,“ öeldi lapsele, kelle silmi pisarad kippusid.
Ja ema võttis Manni oma käekõrvale: „Mina ka ei sõida, jään sinuga, ning äi jääb. Ja isa ei ole üldse siingi. Vaatame meie, kuidas nad sagivad ja sõidavad, kes neist üle ree serva uperpalli lumme lendab ja lumiseks saab!“
See muidugi andis Manni mõtetele ja meeleolule uue suuna ning ühes emaga vaatas ta, kuis regi kõigi liuliste hõiskel ja kilkeil ning laululajatusil kihutas minekut. Kihutas alla keldri mäest ja järgnevast kallakust! Mööda hanelaudast ja juba saunastki! Läbi koplivärava ja kallakust alla, viuhti, üle jõeaugu! Ning veel suure hooga põiki üle jõe – peaaegu kuni teise kaldasse!
Lumme ei veerenud keegi. Aga jõe pääl, kus reelt maha tuldi, sagiti ja joosti ümber ree ja kõnekära oli kõva.
„Nagu sipelgad ümber rikutud pesa!“ arvas ema ja „Ei tiädä, mess ädä neil siäl one – käräväd nagu sada veneläss!“ kõneles äi.
Ja kui siis reepää kodu poole pöörati, liulised ühes summas ta ümber asusid, ühed eest vedades, teised tagant tõugates, ja üles mäele jõudsid, siis – teiste jutu ja vadina keskel – oli Anul nutuvõru suu ümber ja ta hoidis oma jalga! Kopli väravas oli jalg väravaposti või post jalga riivanud – sukk kõveriti kistud ja säär vist marrastatud!
„Ei puudunud palju, oleksin jalast ilma jäänud!“ kaebas Anu.
„Mis mehed te olete, kui ei hoia rege! Ei mõista mööda sõidetud teed sõita!“ laitis isa, kes ka sinna oli tulnud.
Pärtel oli tõsine nagu kunagi täismees. Juhan aga hakkas kohe suuresti seletama:
„Lell, ära seda ütle! Regi meil sõitis nagu nöörist mööda teed! Aga kes hilbutab oma jalgu üle ree serva, siis on ime, et jalg tal veel alles jäi! Kõige rohkem marrastatud on ju küll sukasäär… Meie jõe pääl ometi kohe vaatasime… Ja
