jalg ilma minu teadmata liigatas vist ka maha hüppama… Kuid juba vuhatasimegi läbi värava ja minu jalg lõi tuld!“
Sedasi sai Anu õnnetusest teistele veel naljagi, ja ruttas Juhan küsima:
„Noh, eks lähme siis jälle. Kihutame ja laulame veel üks laul mäest alla! Põrutame kõigi oma jalgadega seda väravaposti! Sina, Anu, oma marrastatud sukaga võid ju keset rege istuda…“
Aga ei tahetud seekord enam sõita. Anu marrastatud sukk ja jalg olid liutuju sekskorraks ometegi lühendanud.
Vastu õhtut läks sõit Kaeramaale. Päitsusõit. Neljakesti – ema, Juhan, Liis ja Mann.
Mõistlikult sõitis punapäits. Ta oli tark sõitma – nagu hobune. Juhani väljaõpetatud. Aisa küljes helises kell, ja vastu õhtueha, mööda lumitatud heinamaad, läbi võsastiku ja ühest künkast üles, teisest alla, viis tee Kaeramaa poole.
Ning juba nad sõitsidki Kaeramaa lahtisest laitest sisse, võtsid neid vastu koerad suure haukumisega, ning tuldi tarest välja vaatama, keda külalist koerad nii vastu võtavad.
Oli uhke asi külalisena suurte inimeste seltsis lauas istuda ja juttu kuulata või ka mitte kuulata – selle järgi, millest kõneldi. Sest ega suurte inimeste jutt Manni iga kord ei huvitanud. Ja tädi Maaliga üheskoos mängida ja joosta – seda Kearamaal seekord küll ei saanud! Sest on ju sama lugu, kui oled auvõõras, ega siis kõigiti nii lõbus polegi. Ainult au on…
Kaeramaa-äi istus laua otsas ja lõikas leiba külalistele, pani ise nendele ette, kuna Kai-tädi ja üks teine tädi teised toidud lauale tõid. Ise nad ei söönud külalistega kaasa, aga juttu ajasid kõik: tädid, tädimees ja kõik need mitu Kaeramaa lelle kõnelesid ka ning kuulasid külajuttu. Kõige rohkem kõneles aga Kaeramaa-äi ise ning Mannil seda tähele pannes varstigi oli selge, kuidas see A ja O nimi äiale väga hakkab.
Pääle selle olid Kaeramaa-äial ka pikavõitu juuksed, mis langesid veidi üle kõrva, sellest leidis Mann, et äi on nagu koolmeister, nagu Vanaküla Vidrik. Koolmeistritel kõigil vist on pikemad juuksed kui teistel, sest et nad nii targad on ja auväärsed oma ametis, mõistavad palju lugeda ja laulda, mängivad orelit nagu Mats-vanalell Alajõel, õpetavad lapsi ja karistavad neid, kes ei õpi!
Mann elu-iial ei saanud küll teada, kas Kaeramaa Märt oli kõigiti nii tark nagu koolmeister, kas mõistis nii palju lugemist, laulmist ja kas ka kirjutamist? Sest ainult ühe korra pärastpoole nägi ta veel seda äia.
Aga tol korral vastlaõhtul Kaeramaa-äi muu seas jutustas Laanekivi lastele lookese hundist, mis Mannile elavalt meelde jäi.
„Jah, lapsed, vanast oli siin meil küll hunte,“ kõneles ta. „Öeldi, et nad üle Peipsi Venemaalt tulnud. Ei võinud nende eest kuskil julge olla. Isegi majade ümber luusis neid. Nii ükskord minu poisikese põlves talve õhtul neitsik Elts tuleb laute juurest, tuleb piimalüpsikuga teiste eel ära. Leiab tareukse küll lingist lahti ja praokile, kuid ei tea sellest midagi mõtelda. Kobab pimedas tares ahju ette tuhkhauale tuld üles võtma. Teisi kedagi ei ole tares veel kuulda, kõik on veel väljast tulemata.
Segab Elts tuhkhauast tulise söe üles, võtab ja lõõtsub lõkkele, pistab pilpa külge.
Aga, kopsti, lööb keegi ta käele! Kustutab tule!
„Jaan, mis sa tantsid!“ tõreleb Elts ja puhub uuesti sütt, arvab, et Jaan-poiss on ometi juba tares ja tembutab sedasi.
Aga vaevalt saab tuli söe küljest peergu hakata, kui üks aga jälle lööb ja tule kustutab!
Ja nõnda mitu korda. Nii et Elts juba õige vihane! Tõreleb Jaani ja tahab teda lüüa.
Aga Jaan on nagu õhk, ükski hoop ei taba! Ei kuule ega ole teda kuskil! Kuid ei lase tuld peergu panna!
Ja tare on pime nagu kott. Eltsul hakkab juba imelik ja nagu hirm… Ei tea, kas ongi Jaan – või, ei tea, mis asi see võib olla…
Viimaks kuuleb müdinat tareesikus, hakkab tulema teisi majarahvast. Ka sulane Jaan kuulukse teiste kannul tulevat, kõneleb väljas.
See on aga Eltsule liig! Hirmu täis, kukub ta ahju ees karjuma:
„Oh sa heldeke küll! Üks on siin tares! Ei lase tuld üles võtta! Lööb aga igakord kops! ja kops! mulle käe pääle… Mina mõtlesin, et Jaan on ahju ees.“
Sedasi hädaldas ja hirmutas Elts pimedas ahju ees ja mina, väike poisiklutt, tulles väljast ema kaasas, hoidsin ema seljataha… Kartsin tonti!
Mehed võõrast tembumeest ähvardama!..
Ja kõbjaga lüüakse tuli üles. Tõstetakse peerg kõrgele, vaadatakse tares ringi – otsitakse nurgast – ei kuhki ega kahki kuskil!
„Mis lugu see on!“ kirutakse, „Sina, Elts, jampsid! Tares ei ole kedagi võõrast hinge!“
Elts aga raiub nagu rauda, et oli ja on keegi ja lõi tal tule mitu korda käest!
Sedasi keset kõnekära Jaan, ei tea isegi, kuidas, läheb, vaatab ahju – oih! ahju pimedast kiirgab vastu nagu kaks elavat sütt!
„Tooge tuli siia!“ hõikab Jaan. „Pange tareuks kinni!“ Ise võtab kaika.
Valgustatakse ahju. Üks irvitab ahjus hambaid! – hunt!“
Nõnda jutustas Kaeramaa-äi.
Tagasisõidul läbi võsastiku piilus Mann salaja oma suure kasuka seest ööpimedasse, et kas vast mõne hundi silmad kuskil ei kiirga!..
Kuid ega ta ei kartnud. Ema oli ju ka sääl. Isa ja ema läheduses tuntakse end alati julge ja kaitstuna.
VII
Manni elamusi Härma pulmas. Kapsamaarjapäev ja suviliste sissetulek. Kuidas Mann kohtumeest noomib. „Nälja-aasta“ Matvei.
Vastu kevadet, enne teelagunemist kutsuti Mann Kullakvere külla Härma pulma. Tähendab, Manni ju otseteel ja nimelt ei kutsutud, kutsuti isa ja ema, aga Mann võeti kaasa, sest kuhu see tüdrukukene muidu jätta! Ta oleks kodurahvale aina nagu hooleks, kuna Liisul ka parajasti koolinädal, väiksemate nädal Vanakülas.
Mann suurest rõõmust, et ta kaasa võetakse, ei tahtnud õhtul enne seda kohe süüagi! Juba kõik päev oli ta oma südames oodanud homset, vahest ka kõnelnud ja küsitlenud üht ja teist Kullakvere küla ja Härma kohta. Sest Kullakvere, kus elasid ka onu-omad, oli ema koduküla, sääl oli ema väike olnud ja suureks kasvanud. Ja sõit sinna ning Härma pulma, sõit kellahelinal – juba see iseenesest oli suur rõõm! Sellep ei tahtnud ta õhtul enne seda süüagi ja ka magama ei mõelnud ta minna.
Aga siis öeldi, et kes ei söö ega maga, see ei jõua Kullakvere sõita ega Härma pulmas olla – jääb koju.
See pani Manni mõtlema – ja viimaks ka sööma. Päälegi, kus suured inimesed seletasid ja õpetasid, et kui oled küll rõõmus, nii rõõmus, et nagu ei oleks enam süüa tarviski – siis nimelt pead söögiaegu ikka ka sööma, muidu langeb rõõm varsti longu…
Ka unikülla-mineku vastu ei olnud Mannil pärast enam midagi vaielda.
Üsna uhke oli Mannil pulmas olla. Sääl oli palju rahvast tares ja kambris ja igal pool, ja oli
