ka palju rahvast oli, küsis Mann oma emalt poolsalaja:
„Ema, kas sa kuulsid, kui nad naersid? Kas see pulmalaul, mis ma laulsin, ei ole jumalasõnalaul?“
„Ei ole.“
„Kas see on siis koeralaul?“
„E-i – o-le,“ vastas ema viivitelles. Ta isegi hästi ei teadnud, kuhu liiki see laul arvata.
„Aga miks nad siis naeravad? Ma ometi mõistan! Ja ise sunnivad ja klanivad, et laula aga!..“ ägestus tüdrukukene.
„Vait!“ keelas ema, „See ei ole lastelaul – kuulame, mis isa ja teised sääl kõnelevad, mis poliitikat nad peavad.“
Mann oleks hää meelega üsna isa juurde läinud ja tasakesi kuulanud, nagu ta kodus vahest, kui isa midagi jutustas või luges, seisis tema tooli taga, aga – siin ei julgenud. Siin oli nii palju võõraid inimesi, nii palju võõraid lellesid istus isaga ringis. Ja lapsed ei tohi ju iga kord minna ja olla nagu viiendaks rattaks.
Ükspäev küllap varstiaegu pääle Härma pulma tuli Laanekivile kolm võõrast ja Mann kuulis, et need on ka Kullakverest Laari-Ann ja Aba-Sohvi ning – Miina, ja nad kõik kolm tahavad suvilisteks tulla.
Isa ja ema aga kõnelesid omakeskis ja ütlesid, et kõiki kolme küll võtta ei saa – nii palju abi vaja ei ole. Andrese Anu juba on ja rohkem kui kaht suur-tüdrukut ei jõua Laanekivi pidada, eriti nüüd vaesel aastal.
Aga ei Ann ega Sohvi ega Miina, ükski ei tahtnud ära minna. Ja Ann, kes kõige südim, ütles teistele:
„Minge teie! Mina jään, mina tulin enne, teie tulite minu järele väravast sisse.“
Sohvi ja Miina aga vaidlesid vastu, ütlesid, et Ann ise mingu! Nemad jäävad.
Viimaks aga kõneles Ann ja samuti ka teised, Sohvi ning Miina:
„Võtke meid kõiki! Võtke või söögi eest! – vaene aasta, kuhu meil on minna! Ja teil tööd on. Kui Jumal eeltuleval suvel jälle vihma ning vilja annab, eks siis peremees meile jõudumööda maksa ka palka.“
„Kelle me jätame ehk kelle me ära saadame!..“ arutasid isa ja ema omakeskis. „Kõik nad on ausate vanemate lapsed ja tublid inimesed – ja ega nad ilma hädata endid pakkuma tulnud. Eks tööd jätku küll kõigile – Miina, kõige noorem, võiks karjas käia, kui ta, juba lugenud tüdruk, karjaseametit ei häbene.“
Nii lepiti kokku, et maarjapäeval tulevad kõik kolm sisse. Ja ega maarjapäev enam kaugel olnud.
Maarjapäev oli ju niikuinii pooldi püha ja suviliste sissetulek tõi omajagu elevust, andis sellele päevale nagu pidulikku ilmet – vähemalt Manni meelest tundus see nii. Uued inimesed, uudiseid Kullakverest jne.
Enne üleminekut igapäevatööle ja – talitustele ema kõigepäält jagas tüdrukutele välja uued sitsirätid ja sitsijaki riide, mis selleks juba talvel harjuklaselt oli ostetud. Aga et nüüd üks inimene rohkem, kui ostmisel ette arvatud, tuli üks rätt ja üks jakitäis puudu. Miinal kui kõige nooremal kästi oodata, kuni vast kuhugi saab mindud, kust osta saab – küllap saab ilusamgi rätt ning jakk kui teistel! Harjuklasi nüüd kevadel küll enam ei käinud – need oma kelkude ja kaubakastidega olid juba üle Peipsi – koju läinud.
Ema tõi välja ja jagas ka ära pandud töörõivad. Need olid küll juba sügisel kõik pestud ja värskendatud, kuid ikkagi enamalt jaolt juba kulunud ja vanad, kõlbulikud mustema töö jaoks. Sellep kõneldi ka uutest, kõneldi lõngadest ja kangastest, mis tulid nüüd kevadel enne suurt tööd kohe kududa.
Naerdi ja naljatati sääljuures isegi, et just vaesel aastal Laanekivil nüüd neli neitsikut! Aga küll Jumal annab jälle vihma ja vilja ning äraelamist kõigile.
Sauna-Mari mäele tulles naljatati ka kohe ja öeldi:
„Noh, Mari, kus maarjapuna? Sind vaja kinni siduda! Ja too aga oma punapudel taskust välja!“
Mari, tüse ja lühedavõitu, „nagu pakuots“, kuis ema vahest ütles – Mari aina naeris:
„Hiljaks jäite! Miks te hommikul aegsasti mind äratama ei tulnud? Sidunud mind sängisamba külge, siis muidugi poleks te ilma jäänud. Aga nii jõin üksi ära! Ja, tšort, kas mul vast puudu on maarjapunast põskedel!“ kõneles Mari oma mehisel häälel ja kombel. Pääs oli tal valge pikk-narmastega Narva sall, mille otsad ühel pool üle õla rippusid, ning seljas must, topitud ja taskudega „pukski“ palit – kõik Narva värk. Sest Mari, Anu sõsar, ehk küll säältsamast lähedalt, Metsanukast pärit, oli siiski poolestsaadik Narva inimene, nimelt Narva vabriku-inimene.
„Ah nüüd hakkad siis varsti jälle Narva poole vaatama?“ küsiti.
„Jah, vaja kuulata mõnd voorimeest, kes sinnapoole minekul, siis muudkui komps kokku ja padavai kaasa! Mis kometit ma siin sedasi guläitan ja vahin! Narvas, pašalui, nüüd tööd saab – mulle toodi teade. Ja kui sääl robutada, nii et ihu kuum nagu samovar – polutskapäeval sul ikkagi oma kõva kopik käes.“
„Jah,“ ütles Anu, vanem sõsar, „Mari, kui sügisel Narvast tuli, ei tahtnud enam sääl võõras kohas olla, ei hoolinud lelle-omadest ega kellestki sääl. Ei tahtnud üksluiset ja igavat vabrikutööd, ja koduigatsus oli… Nüüd aga jälle ei taha siin kellegagi teenistuskaupa teha! Nüüd on meie Maril vaid rännuigatsus nagu rändajal linnul! Ütlen mina ja ütleb ka Miina: Narva vabrikumürin on tema kõrvale armsam kui vikati ja sirbi sahin ning rehepeksumüdin… Mis sa teed ära, kui see rännuhimu inimesel nii veres on!“
„Noh, Maril on ka oma mehine laad, ega tema kuskil hätta ei jää ega kedagi karda,“ öeldi.
Lõuna paiku, kui maarjapäevapäike kõige kõrgemal seisis, ehtis äi kapsaid külvama. Sest sel päeval ikka ja alati oli kapsa- ja kaalikülv, ning kutsutigi seda päeva ka kapsamaarjapäevaks.
Keldri kõrval, ees pleekaia otsas asus taimelava. See oli äial juba ammu, sügisest alates ja kevadel enne maarjapäeva külviks ette valmistatud. Mann ja Liis olid mõlemad juures olnud ja näinud, kuis äi lume taimelavalt kõrvale kühveldas. Nad siis nägid ja ka ise aitasid sügisel pandud kuuseoksad päält ära võtta ja äia seletades nad nägid, kuis muld lavas varsti sula oli. Sügisel pandud sõnnik mullas põledes oli mulla alt sooja hoidnud ning, lumevaibaga veel ka päält kaetud, oli taimelava rahuliselt kevadet oodanud.
Ning nüüd maarjapäeva eel oli äi lava lahti katnud, lavamuld oli kevadetuult ning päiksepaistet saanud. Oli mulda kaevatud ja segatud ning lõpuks veel rehitseti. Mann ise oli kõike seda oma silmaga näinud – aitas kaasagi, ja oli tal sihuke tunne, et temagi küll mõistab taimelava teha nagu äigi.
Algas külv: äi võttis kübara pääst, segas seemned liivaga – esmalt kapsa-, siis kaalikaseemned. Samas järjekorras riputas ta need seemned ka mulda. Ei kõnelnud sääljuures sõnagi. Alles kui see oli kinni rehitsetud, pani äi oma kübara jälle pähe, võttis valmis olevad õlematid, seadis nad käepärast:
„Matid katame neile piäle, kui keskpäev mööda one ja vilum akkab.“
Nii teadis Mann kapsataime kasvatusest veel rohkemat ja ta võttis nõuks, et ka tema, kui suureks saab, külvab maarjapäeval sedasi kapsaid ja kaalikaid. Ta kasvatab need seemned ka ise nagu äigi ja aina võtab siis kotist. Ka siguriseemneid kasvatab Mann! Olgugi, et sigurid ise vihad on – neist saab aga kohvi! Ja sigurililled on ilusad sinised – seda mäletab Mann veel läinud
