all, keset, laua kohal, rippus mitmeharaline lühter – kroonlühter. See oli väga ilus ja läikis – nagu kuld vist.
Küsitlevale Mannile ema tasakesi seletas, et see lühter on õlgedest punutud.
Mispääle Mann siis veidi vaatas, mõtles ja tahtis kohe teada, miks kroonlühtris ka küünlaid ei ole, sest põlevate küünaldega oleks ometi veel ilusam… Ema aga sosistas:
„Ära küsi nii palju! Söö nüüd ilusti!“
Üle laua, peaaegu Manni vastas üks pulmalell, kõva jutumees, hoidis lihatükki aga käes või näpus – ei söönud noa ja kahvliga nagu teised. Mann seda tähele pannes ei saanud muidu, kui hakkas aga emalt jälle tasakesi küsitlema, et miks see lell ei söö taldrikult ja kahvliga?
Sai vastuseks, et hää küll, Mann söögu aga ära ilusti kõik, mis ema talle ette paneb, muidu jääb kõige viimaseks lauas. Küll talitajad näevad, kus midagi puudub… Küll toovad ka Madi Annusele noa ja kahvli.
Mann kuulas sõna, aga nägi ometi ka, kuis üks talitaja tuli ja pistis Madi Annuse taldriku kõrvale midagi – vist noa ja kahvli.
Varsti pääle selle näeb aga üks teine talitaja, et sel pulmalisel puudub nuga ja kahvel, toob nad ruttu ja pistab Annuse taldriku kõrvale.
Ent ka sellest toomisest ei tule abi midagi: Annus sööb ikkagi näpust; ja jälle keegi viib, paneb talle noa ja kahvli.
Pärast laua koristamisel leiavad talitajad ühe taldriku kõrval, laudlina all kamalutäis nuge-kahvleid – Madi Annuse tegu. Annus ei ole harjunud hargi otsast sööma ega hakka nüüd pulmaski seda harjutama.
Ikka kui üks lauatäis pulmalisi lauast tõusis, talitajad ruttu koristasid ja seadsid lauda veidi, tõid jälle roogasid, istus uus lauatäis ja lauldi või loeti jälle mõnd söögisalmi. Talitajad, seistes lauasistujate seljataga, ühtelugu vaatasid ja hoolitsesid, et laual kõike küllalt oleks. Üks talitaja pulmalaua läheduses, väikse laua juures oli leivalõikajaks: sääl ta lõikas ja käis siis oma leivasõelaga ringi, pani püülileiba ning nisusaia, kuhu aga tarvis.
Aga pulmaäi ise jagas õlut ja viina.
Uhke oli pulmas olla! Keegi ei keelanud, ei pannud nagu tähelegi, kui Mann ka suurte inimeste vahel vahest liikus ja ka ustest käis kõike näha ja vaadata tahtes. Tareukse ja uksiku pakud olid küll kõrged, veel kõrgemad kui kodus – neist üle tuli Mannil iga kord üsna ronida… Aga ta ei olnud ju veel millalgi Härmal olnud, sellepärast tahtis ta igal pool ära käia ning vaadata hooneid ja kõike.
Pulmas oli ka küll teisi lapsi. Aga üks laps oli alles nii väike, et oli aina oma ema süles või jälle magas kuskil. Ja teine – küll märksa suurem, peaaegu suurem Mannistki – tema esiotsa võõristas võõrast rahvast, nagu ta ema ütles, käis ja oli aina oma ema kaasas ja hoidis ta põllest kinni. Öeldi küll, et „saage tuttavaks ja sõbraks, teie ju tunnete üksteist: olite vanast ühel ajal kirikus, üks õnnistamisel ja teine ristimisel“. Kuid seda nad kumbki hästi ei mäletanud. Ja ega ei olnud sääl pulmas ka ruumigi lastemängu jaoks, neil tuli aina suurte inimeste kaasas olla ja vaadata. Pulm jäi ööseks ja Mann mitte ei mäleta, millal ema ta magama viis suurele ilusale õleasemele, mis Härma tagakambris nagu lade ulatas ühest seinast teise.
Aga hommikul Manni ärgates ja silmi sirutelles oli valge ja päev, kõik suured inimesed olid juba üles tõusnud. Ning üks pulmaline, kelle nimi, nagu Mann juba eilsest teadis, oli peiupoiss, see seisis parajasti keset kambrit ja – tegi „oksjoni“ – pakkus müüa saapaid, rätte, suurrätte, kübaraid, mütse, pintsakuid, vöid, salle ja palju muid asju, mis rippusid kõik kõrgel, suurel, pikal nööril. Abiks tuli talle veel teine peiupoiss ja pulmalised, mehed ja naised, seisid sõõri, naersid, naljatasid ja ostsid tagasi peiupoistelt omad kampsonid, saapad jne., mis neilt öösi „varastatud“, nagu Mann ise oma kõrvaga kuulis. Peiupoisid tegid nalja, kiitsid kangesti oma kaupa ja ütlesid, et kõik maksab kõva raha. Korraga aga näeb Mann oma asemelt: peiupoiss võtab nöörilt ühed väiksed poolsaapad, tõstab käes kõrgele ja hõikab:
„Siin on ühed saapad – ehtsad väiksed tüdrukusaapad ja sukad! Nendega võib kergelt ja kenalt kõpsutada ning tahtmatult tantsu lüüa…“
Aga need olid ju Manni omad saapad! Mann tundis nad kohe ära – ja üks külamees pakkus juba viis kopikat!
Nii et Mann oma asemel kargas ruttu istu, kõik viimane uni oli ta silmist läinud! „Minu saapad!“ hõikas ta, ja ei lubanud, et külamees tema saapad omale ostaks! Millega peiupoiss ka nõus oli ja ei andnudki kohe kellelegi.
„Nii kergesti ja igaüks neid saapaid ei saa!“ ütles ta. „Ega need ole mõned rasked rannasaapad või kalamehe ostakovid, need on juba maapoolsed, Palamaa-poolsed, ilusad, väiksed tüdrukusaapad. Kes pakub paraja raha?“
Ja siis pakkuski isa ise, Manni isa nimelt – Mann nägi küll, kui ema isale silma pilgutas – ja ostis tagasi ta saapad. Ostis pääle selle kohe ka oma vöö, mida välja pakkudes kiideti umbes et:
„Vaadake seda uhket punase põhjaga vöörätti – kui pikk ta on! Ulatab kaks korda ümber mehe ja jääb veel küllalt sõlmusesse siduda ning otstel-narmastel uhkelt rippuda! Ja misukesed ehtsad ilmakarva jooned ja triibud sel vööl sees – ühest otsast teise! Nisuke tore vöö on paras mõnele pikk-sirgele Palamaa mehele tema pika, sinise kuue ümber.“
Varsti pääle selle järgnes ka ema rätt, suurrätt, mida peiupoiss käes laiutas, mõlemaid külgi näitas, jooni ja ruute kiitis, heitis endale ümber õlgade ja ütles:
„Näete ise, pulmarahvas, kui juba mina selles rätis nii ilus olen – kuidas veel hakkab see mõnele nugissilma noorikule!“
Sedasi kiideldi-müütati enne hommikusööki kõik too nööritäis asju pulmalistele tagasi. Üht vahakarva, lilleliste äärtega siidrätti kõrgele tõstes ja lehvitelles peiupoiss otsekui lauldes kuulutas: „Kes selle räti ostab ja omale ümber pää paneb, see on siis ise kui lillede lill!“ Ja ostjaks tuli üks pruutneitsi, kes pakkudes ja rätti vastu võttes ise oli häbelik ja paled õhetasid tal väga… Peiupoiss ka tahtis talle nagu midagi veel öelda, aga ei tea, miks ei saanud või ei teadnud, kuidas öelda, ja pooleli jäi… Kaks pulmatädi sääl kõrval aga nõksasid üksteisele külge, naeratasid ja sosistasid kahekesi midagi…
Nii sai oksjonil mõndagi kuulda, näha ja jäi Mannilegi meelde. Aga üks kõrkjadega kübar lõpuks läks õige kalliks: „Seda kübarat võib lunastada ainult selge hõbeda või krabiseva paberiga!“ öeldi väljapakkumisel. „Sest vaadake – see kalevist lagi ja need uhked kõrkjad ja kõik tema mood ning münt – see nõuab juba suurt ja kõva raha!.. See pääkate on kanget meest väärt!“
„See on Otsa Abrami kübar!“ öeldi. Ning tuligi ja ostis Abram, suur, raskete sammude ja sügava häälega vanapoole mees, kes maksis kõva rahaga.
Oksjonilt saadud vase ja hõbeda viis, kallas pruudiveli, s.t. ameti poolest pruudiveli, kõlinal kõik pruudi põlle.
Päeva jooksul pulm muuseas tegi ka lõbusõitu. Siis enne seda oli ehtimist ja kihinat-kahinat palju. Trampisid hobused ukse ees ja helisesid kellad juba ette! Meestel torendasid piha ümber pikad, valged punakirja otstega linikud, kirendasid kirjud vööd, tõmmati kätte uhiuued kindad – kõik pruudi anded, milledega pruut eile oli peiupoolseid mehi kui naisi oma kodus vastu võtnud, neid ehtinud.
Eessõitjad võtsid kaasa ka „passid“, s.t. pudelid tasku, läbipääsuks ettejuhtuvaist takistustest teel.
Nii läks
