kukuksid saanist välja.
Aga seda peab ütlema: Mann need paar päeva pulmas olles tutvus nii mõnegi pulmalisega ja vestis juttu. Sest suured inimesed, võõrad tädid ja lelled, mõned üldse on nisukesed, et tahavad vahest juttu ajada lastega, küsitlevad üht ja teist, ja on neil hää meel kui laps kostab.
Sest kas suured inimesed iga kord vist ise ei tea või ei mõista nii kosta, nagu laps mõistab, sellepärast nad küsivad… Või aga suured inimesed igakord ehk ei tohi kõike nii ära mõtelda ja ütelda. Sellep neil ongi hää meel ja nad naeravad, kui laps ütleb…
Selline kahtlus hakkas Mannil, kui küsiti muuseas, et kus on parem, kas pulmas või kodus?
Nisukese küsimuse ees tundis Mann esimesel hetkel üsna kimbatust – kuid arvas ja kostis siis:
„Pulmas on parem ja kodus on ka parem.“
Sellega ei jäädud aga rahule, vaid küsiti, kuidas saab mõlemal pool parem olla?
Nii tuli Mannil jällegi mõtelda – ning siis ka ütelda:
„Pulmas on parem, sest see on siis nagu pühad: inimesed on ilusamad, on neil uued riided, ja kõneldakse ka ilusamalt; ja pulmas on saia ja õlut ja kõik; ja suurtelgi inimestel on siis mängud ja laulud ja lustisõidud…“
„Noh, siis on pulmas ometi parem ja kodus halvem?“ usutleti.
„Ei ole kodus halvem,“ vaidles Mann. „Pulma ei tohi väga kauaks jääda – ema juba kodus ütles, et pulma lähed rõõmuga, aga peab säält õigel ajal lahkuma – enne kui ära tüütab… Ja siis on kodus kõige parem.“
Teinekord üks pulmatädi kutsus Manni oma juurde ja Mann läks häämeeli, sest tädil olid nisukesed ilusad, lahked silmad. Aga kui tädi siis Manni käe oma pihku võttis ja temaga juttu algas, lapse ilusat kleiti kiitis, küsis, kas on pulmas hää olla jne., siis – see tädi kõneles liiga hellalt ja keele otsast, soss-soss, nagu mõnikord mõne väikse titakesega kõneldakse…
Sellep Mann esmalt küll kannatlikult kuulas – ja ka kostis, kuid kostis pooldi tõrksalt ja püüdis sääljuures oma kätt tädi pihust lahti nihutada…
Kuid kuna ta oma kätt ometi nii kergelt vabaks ei saanud ja tädi endiselt pehmekeeli oma juttu jätkas – Mann viimaks pool-nutul puhkes ütlema:
„Pai pulmatädi, ära kõnele minuga sedasi pudikeeli! Seda mina pelgan! Ma olen juba suur tüdruk, käin püsti ja kodus minuga keegi nõnda ei kõnele. Ja kui ma tilluke olin ja hällis – ka siis ei kõneldud minuga sedasi.“
Tädi jäi suurisilmi vaatama – ei lasknud aga Manni kätt vabaks, vaid:
„Võeh, misuke imelik laps, pelgab lastekeelt! – või sina, väike vigurivänt, mäletad, mis keeli sinuga kõneldi, kui alles hällis olid!“
Sääljuures suur ning väike, mõlemad, naerusui ja – silmi teineteist tunnistelles – juba nad mõistsid! Mõistsid peagi nii, et kuigi tädi Manni käe vabaks andis – Mann enam ei kippunudki kuhugi, vaid siis alles algas jutt! Suur tädi kõneles väikse Manniga üsna suurte inimeste keeli – ja sõbraks said nad kaks.
Keegi pulmalell jälle küsis, et kuis Mann nii vaikselt seisab ja vaatab ja miks tüdruk ei tantsi? Pulmas peab ometi tantsima.
Mann, nähes, et lell asja ei tunne, tõttas varmalt seletama: „Ei pea! Siin on nii palju rahvast, et ei ole kuskil ruumigi tantsuks. Ja kui olekski ruumi – suuredki inimesed ei tantsiks siin… Kas sina, lell, oled vist väga kaugelt? Ja ehk ei olegi Härma omade sugulane?“
„Kuidas nii? Olen küll sugulane. Ja miks sa sedasi küsid?“
„Noh, mina juba kodus teadsin, et ega Härma-omade pulmas tantsu ei tehta. Nagu ka onu-omadel siin Sepal ei tantsita. Kullakveres ja igal pool, kus majas isa ja ema ja kõik vanemad inimesed on Vennastekogudusest ja käivad Lümatis, Kõrenduses ja Tartuski vanarahva lugemistel – sääl tantsu ei ole. Reheall, siin, kus hobused seisavad, praegu kaks meest küll vastastikku tantsivad – ma vaatasin üle uksiku, aga külm hakkas, tulin ära. Ja üks pulmatädi, kes ka vaatas, ütles, et need on kõvasti viina saanud ja jahutavad nüüd külma käes sedasi omi päid.“
Aga Manni juteldes suurte inimestega küsiti talt muuseas, kas ta ka laulda mõistvat. „Mõistan,“ kiitis Mann. „Noh, laula siis meile ka! Meie kuulame,“ öeldi.
Mann aga arvas, et nemad, suured inimesed, on suuremad ja mõistavad isegi veel palju rohkem kui tema.
„Laula ikka! Ole hää laps! Ega meie sinu laule kõiki nii hästi ei mõista,“ meelitleti ja keelitleti Manni, nii et ta lõpuks nõus oli ja küsis:
„Kas te Kassolinnukest tunnete?“
„Ei tunne!“ vastati.
„Ma laulan siis seda,“ ütles Mann ja:
„Kasso linnukesel muret:
Kust ta saab, mis ta sööb?
Kas ta nälga sureb?“
algas ta kurval toonil – kuid jätkas kord-korralt ikka rõõmsamalt:
„Tema loodab Looja pääle,
Hüppab sääl, oksa pääl,
Tõstab rõõmsalt hääle!“
Sest Manni mõistes laulus mitte ei öeldud „Kas on linnukesel muret,“ vaid linnu nimi oli Kassolinnuke. Äi kodus, kui luges või laulis seda laulu, ütles ka „kassolinnukesel muret“ jne.
Ja kuulajad Härma tagakambris ei seganud ka vahele, kiideti aina ja öeldi: „Tubli! Sõnad ja viis, kõik sul selged!“ Ning lasti lõpuni laulda too laul.
„Kuid kas sa ka mõnd pulmalaulu mõistad?“ küsiti.
Mann esmalt ei teadnud – mõtles ja vaatas Härma tagakambris veidi ringi, kus istus ja seisis palju pulmatädisid ja lellesid, ja siis korraga tuli talle meelde ka üks pulmalaul ning laulis ta oma õhukesel pool-viieaastase häälel, kuid suure südiduse ja kohase vaimustusega, nagu ta seda teisteltki inimestelt selle laulu puhul kuulnud ja tähele pannud.
„Pulmad! jah pulmad!
Hõissah! meil pulmad!
Vaatke kena peiukest,
Tema kõrval pruudikest,
Kuidas mokke muigutavad,
Oma silmi pilgutavad –
Pulmad! jah pulmad!
Hõissah! meil pulmad!“
„Tubli tüdruk!“ kiideti nüüd veel kõvemini kui „Kassolinnukese“ aegu ja öeldi, et laulgu aga edasi.
Kuid Manni edasi lauldes korraga, keset lauluaega hakati naerma! Kes mõned kihinal, kes ka suure häälega naerma!..
Mann lauldes vaatas ühe pilgu ja sõnapäält jäi vait. Ise tahavad, klanivad, et laula, Mann, laula! Ja nüüd naeravad! Lauluaegu naeravad! Kodus lauluaegu kunagi ei naerdud.
Kästi, klaniti küll veel edasi laulda, mõned kiitsid ja ise tegid tõsised näod – nagu suured inimesed vahest ikka teevad… Kuid Mann märkas küll, kuis nende tõsiste nägude alt nood teised näod ära tunda olid ja ta ei tahtnud enam – ei laulda ega säälgi olla:
„Ma
