Jonatanile ja Rutile,
Urile (1985–2006)
Kuule, sina seal, jää vait!
Kes see on?
Jää juba vakka! Sa äratasid kõik üles!
Aga ma hoidsin teda
Keda?
Me istusime koos kivil
Mis kivil? Lase magada
Äkki kukkus ta mul
Sa karjud, sa laulad
Aga ma magasin
Sa karjusid!
Ta laskis mul käest lahti ja kukkus
Aitab, jää juba magama
Pane tuli põlema
Hulluks oled läinud või?
Ma unustasin
Nad tapavad meid, kui me tule põlema paneme
Oota
Mida?
Kas ma laulsin?
Laulsid ja karjusid ühekorraga, nüüd ole vait
Mida ma laulsin?
Mida sa laulsid?
Kui ma magasin, mida ma siis laulsin?
Kust ma tean, mida sa laulsid? Sa karjusid. Ja sa küsid veel, mida sa laulsid
Aga sa ütlesid, et ma laulsin
See oli laul ilma… pole aimugi
Sa ei tea, mis laulu?
Napakas oled või? Ma olen vaevalt elus
Aga kes sina oled?
Palat number kolm
Samuti isolaatoris?
Ma pean tagasi minema
Ära mine… Kas sa läksid juba? Oota, kuule… Ta on läinud… Aga mida ma siis laulsin?
Järgmisel ööl äratas poiss tüdruku jälle, pahandas jälle, et teine täiest kõrist laulis ja äratas kogu haigla, ning tüdruk anus teda, et ta ütleks, kas see oli sama laul, mis eelmisel ööl. Tal oli vaja seda teada. Unenäo pärast, mida ta oli näinud ja mida ta tollal peaaegu igal ööl nägi. Unenäos oli kõik valge: tänavad, majad ja puud, kassid ja koerad ja kaljurahn lõhangu serval. Ka tüdruku punapäine sõbratar Ada oli üleni valge, veretilkagi polnud ta näos ja kehas. Aga ka sel korral ei osanud poiss öelda, mida tüdruk oli laulnud. Ta värises kogu kehast ning tüdruk tema vastas värises voodis. „Me oleme nagu kastanjetid,” ütles poiss ning tüdruk pahvatas endalegi üllatuseks valjusti naerma. Tüdruku naer kõditas teda. Ta oli kulutanud kogu oma jõu teekonnaks oma palatist tüdruku palatisse, kolmkümmend viis sammu, samm ja peatus, samm ja peatus, hoides kinni seinast, uksepiidast, tühjast toidukärust. Nüüd vajus ta tüdruku palati ukse juures kleepuvale linoleumpõrandale. Tükk aega tõmbasid mõlemad hinge. Ta oleks tahtnud tüdrukut veel kord naerma ajada, aga ei suutnud rääkida. Siis oli ta nähtavasti magama jäänud.
Ütle
Mida? Kes see on?
Mina olen
Ah, sina
Ütle, kas ma olen palatis üksi?
Kust mina seda tean?
Kedagi pole näha. Halloo, kas siin on keegi?
Mina olen
Ei, kas siin on veel keegi?
Näe, ma seisan
Mis see oli?
Ma kukkusin
Kas sina värised nii?
Jah, ma värisen
Kui palju sul on?
Õhtul oli nelikümmend
Minul oli nelikümmend koma kolm
Ma pean tuppa tagasi minema
Ütle
Mida?
Millal surrakse?
Neljakümne kahe juures
See pole kaugel
Ei, ei, sul on veel aega
See on kohutavalt lähedal
Hommikul tunned end paremini
Ära mine, ma kardan
Kas sa kuuled?
Mida?
Seda äkilist vaikust
Kas enne ei kärgatanud?
Kahurid
Ma magan kogu aeg, ja siis äkki on jälle öö
Isegi kui ma laman, tunnen, et kukun
Iga kord, kui ma silmad lahti teen, on öö
Pimendamise pärast
Ma arvan, et nad võidavad
Kes?
Araablased
Jama!
Nad on juba Tel Avivi vallutanud
Mida sa… Kes seda sulle ütles?
Ma ei tea. Võib-olla kuulsin
Sa nägid seda unes
Ei, keegi ütles seda enne, ma kuulsin häält
See tuleb palavikust, viirastub, minul samuti
Unenägu, mida ma nägin
Ma pean nüüd tagasi minema
Ma olin seal koos oma sõbratariga
Kõigepealt maast üles tõusta
Selline kuristik, ja ülal kaljurahn
Ehk sa tead
Mida?
Kust poolt ma tulin
Ma ei oska siin orienteeruda
Kui kaua sa siin juba oled?
Ma ei tea
Mina olen olnud neli päeva, võib-olla nädala
Oota üks hetk, kus on õde?
Öösel
