sa tead seda?
Rääkimisest on kuulda
Sa värised
Suu, kogu nägu
Ütle, kus kõik on?
Meid ei võeta varjendisse kaasa
Miks?
Et me ei nakataks
Siis oleme siin ainult meie
Ja õde
Ma arvasin
Mida?
Ehk sa saad seda mulle laulda
Jälle hakkad sa peale?
Ainult ümiseda
Laula talle, ümise talle, nagu oleksin ma mõni…
Kui asi oleks vastupidi, laulaksin mina sulle
Ma lähen
Ära mine
Ma pean tagasi minema
Kuhu?
Kuhu? Kuhu? Oma esiisade juurde heitma, leinates allilma minema – sinna pean ma
Kuidas? Mida sa ütlesid? Oota, võib-olla ma tean sind? Hei, tule tagasi
Ka järgmisel õhtul tuli poiss juba enne keskööd tüdruku palati uksele; taas pahandas ta, et tüdruk oli unes laulnud ning teda ja kogu maailma üles äratanud. Ka sel korral küsis tüdruk, mis laul see oli, ning poiss torises, et temal on sellest villand, et peab igal ööl tüdruku pärast ärkama ja seda neetud koridori mööda roomama, ning tüdruk naeratas ja küsis, kas tema palat tõesti on nii kaugel, ning alles siis märkas ta, et tüdruku hääl ei tulnud sealt, kust see oli tulnud eile ja üleeile.
Sest nüüd ma istun, selgitas tüdruk, ning tema uuris ettevaatlikult: miks sa istud? Ning tüdruk: sest ma ei maganud. Ning tema: mida sa siis tegid? Ning tüdruk: ma istusin ja ootasin sind. Ning tema: miks sa siis laulsid? Ning tüdruk: ma ei laulnud üldse. Ning tema: ah. Ning tüdruk: aah.
Mõlemale tundus, nagu oleks pimedus veel pimedamaks muutunud. Uus kuumalaine, millel võib-olla polnud haigusega mingit tegemist, levis Ora kehas, sai alguse varvastest, kerkis ülespoole ning tekitas tema kaelale ja näole punaseid laike. Hea veel, et on pime, mõtles tüdruk ning tõmbas avara pidžaamajaki krae kaela ümber koomale. Lõpuks köhatas ukse juures seisja tasakesi ning ütles: ma pean nüüd tagasi minema, ning tüdruk küsis: miks siis? Poiss ütles, et ta peab tingimata end tõrvaga kokku määrima ja sulgedes veeretama, ning tüdruk ei saanud aru, lõpuks aga taipas ning puhkes südamest naerma, tule, naljanina, jäta oma veiderdamine, ma panin sinu jaoks enda kõrvale tooli.
Ta läks kobamisi uksepiida juurest metallist öökapikese ja voodite juurde, kuni peatus kusagil, toetus tühjale voodile ning hingeldas valjusti. Siin ma olen, ähkis ta, ning tüdruk: tule lähemale, ning tema: oota, lase ma tõmban hinge. Pimedus andis tüdrukule julgust, nii et ta ütles valjul häälel, oma tervise häälel, mereranna ja pallimängu ja Vaikse rannani ujumise häälel: mida sa kardad? Ma ei hammusta ju, ning tema: hüva, hüva, me kuulsime küll, ma olen vaevalt elus. Tüdrukut puudutas vaikne nurin tema hääles, samuti see, kui vaevaliselt ta liikus. Me sarnaneme pisut mõne vana abielupaariga, mõtles tüdruk.
Kus sa üldse oled?
Mind pandi palati teise otsa
Aauuh!
Mis juhtus?
Üks voodi tahtis äkki… aauuh!
Veel üks?
Fuck. Ütle, kas pahatahtlikkuse seadusest…
Mida sa ütlesid?
Kas sa asjade pahatahtlikkuse seadusest oled midagi kuulnud?
Millal sa lõpuks tuled?
Kummagi värinad ei lakanud, peagi sai neist pikaldane vappekülm, ja kui nad rääkisid, oli nende kõne hakitud ja tõtakas, tihti pidid nad ootama, kuni näo ja suu lihased olid pisut puhanud, ning siis poetasid nad sõnu kiiresti ja kõrgel, pingutatud häälel, ning kogelemine tükeldas laused nende suus. Kui-vana-sa-oled? Kuus-teist, aga-sina? Kuus-teist-ja-vee-rand. Mul-on-kolla-tõbi, ütles tüdruk, aga si-nul? Poiss vastas: ma ar-van-et-muna-sarjapõletik.
Vaikus. Ta hingas raskelt: mui-de, see-oli-nali. Väga naljakas, ütles tüdruk. Tema ohkas: ma üritasin teda naerma ajada, aga tema naljasoon on liiga… Tüdruk oli pingul ning küsis, kellega ta räägib. Tema ütles: selle, kes mulle nalju välja mõtleb, pean ma küll lahti laskma. Kui sa kohe siia ei istu, ähvardas tüdruk, siis ma hakkan laulma. Tema teeskles külmavärinaid ja naeris. Tema naer oli kähisev nagu eesli kisa, naer, mis toitub iseendast, ning tüdruk neelas vargsi tema naeru nagu ravimit, nagu mõnda auhinda.
Tema naeris valjusti tüdruku tobeda naljatuse üle ning tüdruk oleks talle peaaegu ära rääkinud, et viimasel ajal ei osanud ta enam inimesi naerma ajada nii nagu varem – nii, et nad lausa vähkresid naeru käes. „Tema naljasoon on kuivanud,” oli sel aastal puurimipüha ajal tüdruku kohta öeldud, ning see polnud mingi iludusviga, vaid tema puhul oli see tõsine puudus, puue, mis tulevikus võis veelgi edasi areneda ja tüsistusi kaasa tuua, ning ta tundis ka, et see puue oli seotud teiste omadustega, mis tal viimastel aastatel samuti olid nõrgenenud. Nagu näiteks intuitsioon. Kuidas oli võimalik, et selline asi võis kaduma minna, pealegi veel nii kiiresti? Või oskus õigel hetkel õiget asja öelda. Varem oli tal see oskus olnud, nüüd aga oli see läinud. Või teravmeelsus. Varem oli ta olnud lausa pipar. Või armumeel, mõtles ta äkitselt, võib-olla oli seegi temas tuimemaks muutunud – võime kedagi tõeliselt armastada, armastusest põleda, nagu teised tüdrukud selle kohta ütlesid, nii nagu filmis. Ning kohe tundis ta torget Avneri pärast, Avner Feinblatti pärast, kes oli tema sõber sõjaväeõppustelt ning kes nüüd oli sõdur. Pavzneri ja Josefi tänava vahelistel astmetel oli Avner talle öelnud, et on tema hingesõber, kuid ka siis polnud ta teda puudutanud, kordagi polnud ta teda käega või isegi sõrmega puudutanud, ning võib-olla oli see puudutamata jätmine kõige muuga seotud. Südamepõhjas tundis ta, et kõik oli kuidagi seotud, aga et temale saavad asjad ilmseks järk-järgult, et iga kord ilmneb talle väike tükk sellest, mis teda ootab, ja et inimesed, kes teda väljastpoolt vaatavad, näevad neid ehk enne kui tema, ning et kõigi märkide järgi otsustades võiks ta seda juba ammu teada.
Hetkeks nägi tüdruk end viiekümneaastasena, pikakasvulisena, saledana ja närtsinuna, lill ilma lõhnata, suurte kärmete sammudega kõndimas, langetatud peas laiaäärne õlgkübar, mis varjab nägu, ning naeru lõkerdav poiss otsib teed tema juurde, kord lähemale tulles, kord eemaldudes – otsekui oleks ta seda tahtlikult teinud, mõtles tüdruk imestades, otsekui oleks see poisile mõni mäng –, ning ta itsitas, naeris oma kohmakuse üle ja triivis mööda palatit ringiratast, aeg-ajalt paludes tüdrukul midagi öelda, et talle suunda kätte näidata: nagu tuletorn, ainult et häälega, selgitas poiss. Milline kavalpea, mõtles tüdruk, muidugi mõni heidik. Kuni poiss lõpuks jõudis tüdruku voodi juurde, leidis kobades tooli, mille tüdruk talle valmis oli pannud, vajus sellele ning hingeldas nagu vana mees. Tüdruk tundis tema haiguse lõhna, võttis enda pealt ühe teki ja andis selle temale, ning tema mässis end tekisse ja vaikis. Mõlemad olid kurnatud, endasse tõmbunud, värisesid ja ohkisid, keskendunud iseendale.
Sellegipoolest, ütles tüdruk hiljem, teki sisse mähituna, sinu hääl on mulle tuttav, kust sa pärit
