tal oli tunne, nagu oleksid tal okkad kopsus ning talle tuli kummaline mõte, et Avram peab need välja tõmbama. Ettevaatlikult, ühekaupa.
Kuule.
Jah.
Mõnikord ma mõtlen päeva jooksul sellest, mida me öösel rääkisime.
Oota, ütle mulle…
Vahel ma ei mäleta, kas ma rääkisin sulle asjadest või nägin ma ainult unes, et rääkisin nendest.
Aga mispärast ta suri?
Autoõnnetus. Tea, et…
Õnnetus?
Teil on ühesugune huumorimeel.
Kellel?
Sinul ja temal. Täpselt ühesugune.
Ah, sellepärast…
Mida?
Sellepärast sa ei naeragi mu naljade üle?
Avram…
Jah.
Anna mulle käsi.
Mida?
Anna mulle käsi, ruttu.
Kas me tohime?
Ära ole loll, anna juba.
Ei, sa ei saa aru, see on isolaator.
Me oleme üksteist juba niikuinii nakatanud.
Aga võib-olla…
Kas annad juba oma käe?!
See juhtus hanuka6 ajal, ütles Ora, hoides Avrami kätt oma pihkude vahel ning kiigutas seda siia-sinna, nagu tahaks seda ühtaegu eemale tõugata ja endale hoida. Tema pea valutas, justkui pigistataks seda tangide vahel. Mis temaga lahti on, mida see tähendab, et ta räägib Avramiga kõige isiklikumatest asjadest, ja kuidas on võimalik, et tal on nii kerge temaga rääkida, ehkki ta ei tunne teda üldse, ning poisi kummaline nägu, peaaegu täiskasvanu, mitte aga temavanuse nooruki nägu, ning too liialdatud hüüatus: „Ada!”, otsekui oleks ta Adad tõepoolest tundnud, otsekui oleks ta temast tõepoolest hoolinud. Muide, mõtleb ta nüüd, võib-olla peetakse teda praegugi veel Avner Feinblatti sõbratariks. Või vähemalt hingesugulaseks – eriti just nüüd, mil ta ei saa teda ometi petta, kui ümberringi käib sõda ja hoida täiesti võõra inimese kätt, kellest ta ei tea midagi, mitte kui midagi.
Aga oota, Avram, enne kui…
Enne kui?
Enne kui Ada suri…
Mida?
Ta elas…
Ada ja tema, Ora. Kõik tuleb tagasi, Ora on erutatud, kuidas see juhtub, nii äkki ja nii pika aja järel. Mälestuse üllatav värskus: lõputud vaidlused poiste üle, kas neil on „kunstisoont” või mitte, hingepuistavad vestlused oma vanemate üle – peaaegu algusest peale murrab nendevaheline lähedus ustavuse perekonnasaladustele. Kuidas nad üheskoos alustasid esperanto õppimist (ega jõudnud sellega kuigi kaugele), selleks et tõlkida Zohara ja Šmuliku legendaarseid kirju vabadussõja7 ajast, sest tema, Ora tahtis, et kõik inimesed saaksid neid armastuskirju lugeda. Ning „Kaitsealuste sõnade kogu”, mille nad koostasid ja mida nad täiendasid, otsekui oleks tegemist mõne haruldaste liblikate koguga, ning mis koosnes sõnadest, mida tohtis tarvitada üksnes „erilistel silmapilkudel ja täieliku usalduse tingimustes”, nagu seisis kirjas vihiku kaanel, kuhu nad neid sõnu kogusid. Ning aastaekskursioon Kinnereti järve äärde, kus Ada oli bussisõidul kõhuvalu saanud ning seletas Orale, et ta sureb, tema, Ora, aga istus tema kõrval ja nuttis kibedasti. Aga nagu kiuste ei nutnud ma siis, kui ta tõesti surnud oli, ma ei suutnud, kõik oli minus ära kuivanud, ma ei tea, sellest peale, kui ta surnud on, pole ma kordagi nutnud.
Väike tänavake ja veel üks põiktänav oli nende majade vahel Neve Ša’anani linnajaos. Nad läksid üheskoos kooli ja tulid koolist, ning kui nad Ora kodu juurde jõudsid, pöördusid nad tagasi ning Ora saatis Adad kuni tema koduni, alati ühe kodu juurest teiseni, ning üle tänava läksid nad ikka käsikäes, nii olid nad kuueaastastena harjunud ja nii tegid nad ka neljateistaastastena; Orale meenus see üks ja ainus kord, kui nad olid üheksa-aastased ning olid päeval millegi pärast tülli läinud, vöötrajal polnud ta Adal käest kinni hoidnud ning äkki ilmus nähtavale linnavalitsuse veoauto, sõitis Ada poole ja paiskas ta õhku…
Ta nägi seda taas: punane mantel avanes nagu langevari. Tema, Ora oli ainult kaks sammu tagapool olnud, oli kohemaid ümber pöördunud ning heki taha põgenenud, oli kükitanud, käed kõrvadele pannud, silmad kõvasti kinni pigistanud ja valjusti omaette ümisenud, selleks et mitte midagi näha ega kuulda.
Aga ma ei teadnud, et see oli üksnes peaproov, ütles ta Avramile.
Minust ei ole teise päästjat, lisas ta seejärel, võib-olla iseendale, võib-olla poisile hoiatuseks.
Peaaegu iga päev olid nad üheskoos Ada pool lõunat söönud, seal maitses toit paremini ning võis söögi ajal rääkida ja naerda. See oli naerev perekond, kolm ümarikku naerusuist inimest, ning neljakesi leidsid nad veel enam põhjust naermiseks. Koolitükid valmis saanud, tegid nad väikese lõunauinaku, käest kinni hoides uinusid mõlemad väikesel voodil ning ärkasid magusa lõhna peale: Ada isa oli neile magustoiduks õunu küpsetanud. Suvistel sabatiõhtutel hiilisid nad pidžaamaväel üürimajade õuedel ja aedades, jahutasid oma kuumi nägusid nöörile kuivama riputatud linade ja särkidega, tõmbasid need endale ümber, tantsisid hääletult nagu kaks väikest kummitust, pea pööritamas õitest ja tuulest. Nii uitasid nad käsikäes Ada maja juurest Ora kodu juurde ja tagasi, pöetud muruplatside, gaasiballoonide ja jahukasteste roosipõõsaste ning mungalillevaipade vahel. Viigipuuokste vahelt piilusid nad tuledes rõdudele, kus täiskasvanud, mehed ja naised, kelle ilmekad näod tundusid neile portreedena, pagenduses viibivate monarhidena, kerges riietuses, sügavate dekolteedega ja kortsulise nahaga, istusid suurte ventilaatorite ees kaarte mängides, kõlavalt naerdes või vaevukuuldavalt ohkides. Siis tundus äkitselt neile mõlemale, et neid jälitatakse, ning nad põgenesid nende kohal heljuva ohu eest, mis ähvardas neid justkui lassona kinni püüda, ning jooksid tagasi vaatamata minema.
Kui Ada oli kümneaastane, torkasid nad mõlemad endal nõelaga sõrme ja segasid oma vere. Ada ütles, et sellest ei aita, pistis tormakalt oma sõrme Orale suhu ning võttis Ora sõrme oma huulte vahele. Veidra aje sunnil Ora imes ning jahmus: kui magus oli Ada veri! Ta nägi Ada silmaterasid ahenemas ja tumedamaks muutumas. Mõlemad tõmbasid sõrme ühekorraga ära ning Ada ütles hämmastunult, nüüd on meil soontes alatiseks üks ja sama veri, ning muheles kummaliselt kaugena, peaaegu ähvardavalt, otsekui Orale ilma sõnadeta öeldes: nüüd oled sa kadunud.
Kirjakesed, mis koolitunnis käest kätte käisid, olid Oral silme ees, otsekui oleksid need just praegu kirjutatud. „Küll loodus on kitsi,” oli Ora kirjutanud, „miks on Avino’am S. ainult ilus, aga mitte tark?” Ning Ada oli vastanud: „Milline pettumus, kullake, ta on nägus nagu taevaingel, aga rumal nagu uulitsapoiss. Kust leida inglit, kes oleks nii ilus kui ka tark?” „Sellist pole terves maailmas,” teatas Ora. „Aga peab olema,” väitis Ada, „muidu tuleb mitmikabielu juurde tagasi pöörduda.” „Seda niikuinii,” söandas Ora kinnitada. Mõneks ajaks lakkas kirjavahetus. Mõlemad kujutasid endale ette, mida see tähendaks, tundsid kõhus kihelust ning
1947. aasta novembris võttis ÜRO täiskogu vastu otsuse kahe riigi, juudi ja araabia riigi loomise kohta Palestiinas; peaaegu kohe algas juudi ja araabia relvastatud rühmituste vahel sõjategevus. 14. mail 1948 kuulutati välja iseseisev Iisraeli riik, mille järel Süüria, Egiptuse, Jordaania, Iraagi ja Liibanoni relvajõud ründasid Iisraeli. Iisrael, mille elanikkond oli alla miljoni inimese, osutas uskumatut vastupanu ning araabia riigid astusid järk-järgult sõjast välja.
