Nasseri häbematutest avaldustest – olgu tema nimi kustutatud! –, kääbus Hussi õelatest kavatsustest ning abivalmiduse ja üksmeele lainetest, mis, ta rõhutas, haaravad kogu rahvast Danist kuni Eilatini4! Varahommikul tormas ta osakonda, lauldes uusi laule, mida nüüd iga päev tekkis, ümises neid innustunult endamisi, voolikuid kohendades ja klaasiste silmadega haigetel käsivarrest vereproove võttes. Ora ei teadnud enam, kas need asjad toimusid tegelikult, kas ta tõepoolest lamas päeval ja ööl väikese viletsavõitu haigla kolmandal korrusel linnas, mida ta peaaegu ei tundnud, kas tema vanematel ja sõpradel tõesti oli keelatud teda külastada, võib-olla olid nad siiski seal käinud, sellal kui ta magas, olid tema voodi ümber nõutult seisnud ja üritanud teda virgutada, olid temaga rääkinud, tema nime nimetanud ning seejärel eemaldunud, võib-olla üle õla tagasi vaadanud, kahju küll, nii tore tüdruk, aga midagi pole parata, elu läheb edasi, tuleb vaadata ettepoole, liiatigi kui on sõda ja kõiki jõude on tarvis.
Varsti ma suren, pomises Ilan imestunult.
Lollus, ütles Avram ärgates, paari päeva pärast oled sa jälle…
Ma teadsin, et see minuga juhtub, ütles Ilan tasa, see oli algusest peale selge.
Ei, ei, ütles Avram kohkunult, mida sa räägid, nii ei tohi mõelda.
Ma pole veel ühtegi tüdrukut suudelnud.
Küll sa jõuad, ütles Avram, ära karda, veel on aega.
Kui ma veel elus olin, ütles Ilan mõne aja pärast, võib-olla tund aega hiljem, oli minu klassis üks poiss, kes käis mulle munade peale.
See olin mina, ütles Avram irvitades.
Et ta ka ei suutnud hetkekski suud pidada.
See olin mina.
Mis haisu ta tegi.
See olen mina, mina, naeris Avram.
Ma vaatasin teda ja mõtlesin, et kui see väike oli, sai ta isalt küll mehemoodi peksa.
Kes sulle seda ütles? kohkus Avram.
Ma näen inimeste näost, ütles Ilan ja jäi magama.
Erutatult sirutas Avram tiivad ning lendas mööda käänulist koridori, põrkas vastu seinu, kuni lõpuks maandus toolil Ora voodi kõrval, pani silmad kinni ning vajus rahutusse unne. Ora nägi unes Adad. Unenäos oli ta koos Adaga lõputul valgel lagendikul, kus nad peaaegu igal õhtul jalutasid, ning nad hoidsid käest kinni ja vaikisid. Unenägudes, mida ta esialgu oli näinud, olid nad vahetpidamatult rääkinud. Mõlemad nägid eemalt kuristiku kohal kõrguvat kaljurahnu. Ora tahtis Adad teise suunda juhtida, kuid Ada, ehkki väiksem, oli Orast palju tugevam, ta ilmutas äkitselt kohutavat jõudu, ning Ora laskis end tõrkumata vedada. Aeg-ajalt näitas Ada mõnda raagus põõsast või ilmetut puud ja seletas Orale innukalt, millal see õitseb ja missuguseid vilju kannab, otsekui oleks ta selles kohas Orale giidiks. Kui Ora teda silmanurgast piidles, nägi ta, et Adal polnud enam keha. Ainult hääl oli veel alles, kiire, terav ja erk, nagu see alati oli olnud, ning tunne, kuidas nad teineteisel käest kinni olid hoidnud, oli samuti alles, meeleheitlik surve sõrmedes. Ora peas peksis veri ägedasti; mitte lahti lasta, Adast mitte lahti lasta, mitte järele anda, isegi mitte hetkeks…
Ei, sosistas Ora ning ärkas külma higiga kaetuna, kui loll ma olen.
Ta vaatas sinnapoole, kus Avram pimeduses kössitas. Tema kaela tuiksoon hakkas tukslema.
Mida sa ütlesid? küsis Avram virgudes ja püüdes toolil püsida. Ikka ja jälle libises ta toolilt, mingi despootlik jõud kiskus teda allapoole, sundis pikali heitma, väljakannatamatult rasket pead kuhugi toetama.
Mul oli sõbratar, kes rääkis natuke sinu moodi, pomises Ora. Oled sa veel siin? Ma olen siin. Ma arvan, et ma jäin magama. Me olime sõbratarid esimesest klassist peale. Aga nüüd enam mitte? Ora püüdis asjatult valitseda oma käsi, mis metsikult värisesid. Rohkem kui kaks aastat polnud ta ühegi inimesega Adast rääkinud. Ka tema nime polnud ta nimetanud. Avram kummardus pisut ettepoole, mis sinuga on, küsis ta, miks sa oled selline?
Ütle…
Mida?
Tahad sa midagi kuulda?
Avram naeris: mis küsimus see on.
Ora vaikis ega teadnud, kuidas alustada ja mida talle ütelda.
Lihtsalt jutusta.
Aga ta ju ei tunne Adad, mõtles Ora.
Kui sa räägid, siis tunnen, ütles Avram.
Ora neelatas ning alustas: esimeses klassis, esimesel päeval, kui ma klassi tulin, oli ta esimene tüdruk, keda ma nägin.
Miks?
Noh, itsitas Ora, ta oli samuti punapea.
Nagu sina?
Ora puhkes valjusti naerma. Tema naer oli taas terve ja kõlav. Ta imestas, et tervelt kolm ööd oli koos oldud ja räägitud, märkamata, et ta on punapea. Aga tedretähti mul ei ole, selgitas ta kohe, Adal olid tedretähed näol, samuti kätel ja jalgadel. Kas see sind üldse huvitab?
Jalgadel ka?
Igal pool.
Miks sa edasi ei räägi?
Ma ei tea, pole kuigi palju rääkida.
Räägi sellest, mida on.
See on pisut… Ora jäi kõhklema ega teadnud, kas avaldada poisile oma seltsi saladused. Võta teadmiseks, punapäine laps vaatab alati kõigepealt, kas teisi punapäid on läheduses.
Et nendega sõbraks saada? Ei, pigem vastupidi, eks ole?
Ora naeratas pimeduses heakskiitvalt. Avram oli targem, kui võis arvata. Just nimelt, ütles Ora, samuti selleks, et end mitte nendega koos näidata, ja üldse.
Avram ütles: see on nii, nagu mina…
Mida?
Alati kääbuseid otsin.
Miks?
Lihtsalt on nii.
Ah… Tähendab, sa oled lühike?
Veame kihla, et ma ei ulatu sulle pahkluunigi.
Haa!
Tõsiselt. Sa ei tea ju, mis pakkumisi mulle tsirkusest on tehtud.
Kust? Ah, jäta see jutt.
Paistab, et mu naljakirjutajaid ootab veel üks vallandamislaine.
Ütle.
Mida?
Aga räägi tõtt.
Noh?
Kas sa ka eile tulid mu juurde lihtsalt niisama?
Mida tähendab lihtsalt niisama?
Ja üleeile, kui sa mind äratasid. Kas ma tõesti laulsin?
Jah. Vannun, et üleeile
Dan – kunagise suguharu Dani ala Iisraeli põhjapiiril; Eilat – kuurortlinn Iisraeli lõunaosas.
