ise viisin ta sõtta.
Aga kui talle midagi juhtub?
Aga kui ma puudutasin teda täna viimast korda?
Kuidas ma lõpuks, kui ma teda suudlesin, puudutasin teda sellest kohast põsel, kus tal habe ei kasva.
Ma viisin ta sinna.
Ma ei hoidnud teda tagasi. Ma ei üritanudki.
Ma tellisin takso ja me sõitsime.
Kaks ja pool tundi olime teel, aga ma ei teinud katsetki.
Ma jätsin ta sinna.
Ma jätsin ta nende kätte.
Omaenda kätega. Mina ise!
Äkki jäi tal hing kinni. Ta kartis end liigutada, oli otsekui halvatud. See oli terava, aistitava teadmise eelaimdus.
Ole hästi ettevaatlik, ütles ta pojale huuli liigutamata, ja vaata alati ringi.
Siis hakkas tema keha iseenesest liikuma; see oli peen, vaevutuntav liikumine. Õlad, vaagen, puusad. Ta ei valitsenud enam oma keha, tundis vaid, et tema liikmed näitavad Oferile, kuidas too peab liikuma, et vältida ohtusid ja lõkse. Need veidrad, kontrollimatud liigutused kestsid mõne sekundi, seejärel rahunes keha, omandas uuesti kontrollitavuse, ning Ora tõmbas sügavasti hinge, teades, et kõik on korras. Vähemalt esialgu. Ai, ohkas ta oma väikese kõhu poole, mis madalast peeglist talle ähmaselt vastu vaatas.
Mõnikord on mul mulje, et mulle meenub peaaegu iga pärast tema sündimist temaga koos veedetud silmapilk, ütles ta oma kõhule peeglis, ning vahel näen ma, et terved temaga seotud ajalõigud on kaduma läinud. Mu sõbrataril Arielal oli enneaegne sünnitus kuuendal raseduskuul, ütles Ora vanemale tüsedale lillelise pearätiga naisele, kes oli tualettruumi tulnud ning seisis vaikides, silmitses Orad heatahtlikult ning nähtavasti ootas, kuni ta rahuneb.
Talle tehti süst, rääkis Ora tasakesi edasi, mis pidi kõhus oleva loote surmama. See polnud normaalne, oli Downi sündroomiga, ning Ariela jõudis koos mehega otsusele, et nad ei suuda sellist last üles kasvatada. Aga laps tuli elavana ilmale. Kas te saate aru? Kas te mõistate mind? Naine noogutas, ning Ora jätkas: nad arvatavasti eksisid kogusega, ning mu sõbratar palus last hoida, kuni ta veel elus on. Ariela istus voodil, tema mees oli välja läinud, ta ei suutnud seda välja kannatada. Ora heitis naisele pilgu ning arvas hoomavat mõistmise ja kaastunde kuma. Veerand tundi oli laps tema käte vahel elus, ta rääkis lapsega kogu aeg, see oli poiss, ta kallistas teda ja suudles igale poole, iga sõrme ja sõrmeküünt suudles ta, ning ta ütleb, et laps nägi välja täiesti terve, ainult tibatilluke ja läbipaistev, ning laps olevat end natuke liigutanud ja mitmesuguseid nägusid teinud, tõepoolest nii nagu beebi, ka käsi ja suud olevat ta liigutanud, ainult häält ta ei teinud, jutustas Ora naisele, kes ootas, käed risti. Täiesti vaikselt olevat ta siis lõppenud, ütles Ora, kustus nagu küünal, täies rahus, oli ainult korraks värisenud ja kokku tõmbunud, ning oligi möödas. Seda mäletab mu sõbranna rohkem kui oma kolme sünnitust enne ja pärast seda, ning ta ütleb alati, et selle lühikese aja jooksul, mil laps elus oli, püüdis ta anda lapsele nii palju elu, kui võimalik, ja kogu oma armastuse, ehkki tegelikult oli tema see, kes lapse tappis või vähemalt oli kaasosaline otsuses laps surmata, ütles Ora, tõmbas kätega kõvasti üle pea, üle meelekohtade, vajutas põsed kokku, ning hetkeks avanes tema suu nagu rõngas tummaks karjeks.
Naine langetas pea ning vaikis. Nüüd märkas Ora, et ta oli väga vana, naise näos olid sügavad kortsud ning seda katsid tätoveeringud.
Mida on mul kurta, ütles Ora seejärel katkeval häälel, mina hoidsin oma poega kakskümmend üks aastat, vahad va-ašrin sana, seletas ta naisele kõhklevas araabia keeles, mida ta veel kooliajast mäletas, ainult et need aastad möödusid nii ruttu, mul on tunne, et ma pole temaga peaaegu olnudki, alles nüüd, kui tal sõjaväeteenistus läbi on, saaksime tegelikult hakata, ning siin katkes tema hääl, kuid ta kogus end kohe: tulge, lähme siit välja, ja viige mind, palun, Sami juurde.
Samid polnud kerge leida. Vana naine ei tundnud teda, ning näis, nagu ei saaks ta üldse aru, mida Ora tahtis. Kuid ta viis Ora vastutulelikult ühe ruumi juurest teise juurde, ning Ora vaatas pimedatesse klassitubadesse; mõnes klassis oli inimesi, mitte palju, ühes ruumis kolm, teises viis, lapsi ja täiskasvanuid, kes istusid koolipingi ümber ja ajasid sosinal juttu, või kükitasid nad maas ja soojendasid väikesel gaasikeetjal endale toitu, või magasid täies riides laudadel ja kokkulükatud toolidel. Ühes ruumis nägi ta kedagi pingil lamamas ja teisi hääletult tema ümber askeldamas. Ta kõndis klassitoast klassituppa. Ühes ruumis põlvitas mees põrandal ning sidus enda ees toolil istuval täiskasvanul jalga. Noor naine puhastas haava krimpsus näoga mehe paljal ülakehal. Teistest ruumidest kuulis Ora allasurutud oigeid ning vaigistavat pominat. Õhus oli tugev joodilõhn.
Ja mis saab homme? küsis Ora koridori tagasi tulles.
Homme, kordas vana naine heebrea keeles, ning jätkas laialt naeratades araabia keeles: homme kulhum ma’afiš, homme on kõik läinud!
Ning ta jäljendas kätega lõhkevat seebimulli.
Ühes ruumis leidsid nad Sami ja Jazdi. Ka siin tuli valgus üksnes tänavalaternatest, ning valitses täielik vaikus. Ora jäi uksele seisma ning silmitses väikesi toole, mis olid ümber pööratud ja laudadele tõstetud. Ühel suurel värvilisel kastil nägi ta kirja: „Sõlmi rahu” ning selle all neljakandilisi kastikesi konfliktidega, mis ootasid rahumeelset lahendust: aškenazid33 ja sefardid34, vasakpoolsed ja parempoolsed, religioossed ja ilmalikud. Sami ja noor habemik seisid paar sammu eemal tahvli juures ning vestlesid tasakesi väikese turske hõbehallide juustega vanema mehega. Sami noogutas Orale vaevumärgatavalt, ta peaaegu ei teinud teda nägemagi. Ora silmitses teda. Miski Sami hoiakus, käeliigutustes, millega ta õhku lõikas, oli Orale täiesti uus ning võõras. Kolm kahe-kolme aastast väikelast märkasid Orad ning jooksid erutatult tema ümber ringi, julgesti teda pükstest ja kätest sikutades. Ora märkas imestades, et nad peaaegu ei teinudki häält, nemadki olid juba kogenud mägikanatibud. Ora järgnes neile klassitoa nurka akna juurde. Seal istusid tihedas ringis naised. Ora vaatas naiste vahelt läbi: põrandal istus, paljad jalad välja sirutatud, kogukas naine, kes naaldus vastu seina ning imetas Jazdid. Poisi suu sulgus naise rinnanibu ümber ning tema jalad kõlkusid naise puusade kohal. Nüüd olid poisil teised riided, pruuni-valgeruuduline särk ja mustast riidest püksid. Esmakordselt nägi Ora tema nägu pingest vabana. Imetav naine vaatas ainiti poissi. Naisel oli jõuline, taltsutamatu nägu, kondised ja pisut mehelikud palged, ning tema rind oli suur ja valge. Naised olid otsekui hüpnotiseeritud. Ora seisis kikivarvul, teda tõmbas ringi sisemuse poole, sest temalgi oli Jazdist osa, võib-olla tahtis ta ainult veel kord poisi kätt puudutada ning temaga hüvasti jätta. Ent kui ta tahtis poisi poole trügida, koondusid naised tema ees otsekui üheks kehaks, ning Ora taandus ja jäi häbelikult nende taha seisma.
Keegi puudutas teda õlast. See oli Sami. Kahvatuna ja väsinult ütles ta: tule, me oleme valmis.
Ja mis on temaga? küsis Ora, peaga Jazdi poole näidates.
Temaga on kõik korras. Tema onu tuleb varsti talle järele.
Ja kes see on? küsis Ora imetaja kohta.
Üks naine. Arst ütles, et ta peab poissi imetama. Seda piima ei sülita tema keha välja.
Kas siin on arst?
Sami osutas silmadega väikesele hallipäisele mehele.
Mida teeb siin arst?
Aškenazi juudid – Ida- ja Kesk-Euroopa juudid; Aškenaziks nimetati keskaja heebrea keeles Saksamaad, kuid aškenazi juudid elasid ka Põhja- Prantsusmaal ja Põhja-Itaalias. Ühine neile oli kõnekeelena tarvitatav jidiši keel, mis kujunes keskajal Reini-äärsete saksa murrete baasil, sisaldades rohkesti heebrea-aramea sõnu ning hiljem ka sõnu slaavi keeltest. Lõviosa sionistlikest sisserändajatest Palestiinasse olid aškenazi juudid; 1948 olid Iisraeli juutidest ligi 80 % aškenazid, seejärel vähenes nende osakaal. 1990 oli ainult ligi kolmandik Iisraeli juudi elanikkonnast euro-ameerika päritoluga.
Sefardi juudid – algselt Pürenee poolsaarelt ja Lõuna-Prantsusmaalt pärinevad juudid, kes pärast Hispaaniast ja Portugalist väljaajamist (1492 ja 1497) asusid Vahemeremaadesse, aga ka Hollandisse, Inglismaale ja Ameerikasse. Neid ühendas keskaegsest hispaania keelest tekkinud keel ladiino. Sefardi ja aškenazi juutide vahel on olulised kultuurilised erinevused, mis peale muu avalduvad ka religiooni pinnal.
