jääk, mida Ora arvas temas nägevat, andis talle lootust.
Aga võib-olla nad ei tulegi, tegi Avram kõhklevalt katset.
Avram, ütles Ora vaikselt, peaaegu hoiatavalt.
Avram hingas sügavalt: võib-olla ei juhtu poisiga midagi.
Ora kummardus tema näo juurde, vaatas talle sügavalt silma, ning tume säde hüples nende vahel edasi-tagasi, otsekui lepingu märk Ora kibedast teadmisest võimalikest halvima maailma kohta.
Anna mulle kaks päeva, ütles Ora; või tead, anna mulle üks päev, rohkem pole vaja, kakskümmend neli tundi, ma luban sulle, homme õhtul toon su siia tagasi. Ora uskus, mida ta rääkis, arvas, et tal on vaja esimesed kakskümmend neli tundi üle elada, seejärel, kes teab, on ehk kõik juba möödas, ning tema ja Avram võivad kumbki oma ellu tagasi pöörduda, ning võib-olla ärkab ta ise ööpäeva möödudes oma ettekujutusest, kogub end, sõidab koju ning teeb seda, mida kõik teevad: istub ja ootab, et nad tulevad.
Noh, mida sa ütled?
Avram ei vastanud, ning Ora ohkas: Avram, aita mind ainult esimestest tundidest üle saada. Avram raputas ägedalt pead, kulmud läksid kortsu, nägu muutus tõsiseks ja keskendunuks. Ta mõtles sellele, mida Ora oli tema jaoks teinud, mis ta oli talle olnud. Milline sitaratas ma olen, mõtles ta, isegi ühte päeva ei saa ma talle anda. Ora kuulas teda. Ma pean aega võitma, mõtles ta vaevaliselt, mõne minuti pärast ma ei… Ora kükitas tema ette ning pani käed Avrami tooli käetugedele. Avramil oli raske seda taluda. Ta pööras pea kõrvale. See naine on hüsteerik, mõtles ta vihaselt, ka tema suuga on midagi korrast ära. Ora noogutas, talle tulid pisarad silma. Mingu juba minema, mõtles Avram valjusti, end toolil nihutades, mingu juba ja jätku mind rahule. Miks ta üldse siin on?
Miski kõrvetas Ora ajusopis. Mida oli Avram mõelnud, et mõne minuti pärast ta ei…? Avram naeratas virilalt, tema rasked tursunud silmalaud paotusid vaevaliselt ning paljastasid punased poolkuud: ma võtsin tableti, mõne minuti pärast magan nagu laip. Kuni hommikuni ma ei… Aga sa ju teadsid, et ma tulen! Kui sa oleksid varem tulnud… Avrami hääl rauges juba: miks sa varem ei tulnud? Ora tõttas vannituppa. Lamp peegli kohal oli läbi põlenud. Ora liigutas valamu kohal sõrmi, otsekui püüdes valguseniite elutoast enda juurde tõmmata. Rooste oli tekkinud kraanidele, võrele valamu põhjas ja kruvidele, millega riiulid olid roosakatele seinaplaatidele kinnitatud. Ora üllatuseks oli riiulitel vähe ravimeid. Ta sattus hämmingusse: talle meenusid ravimihulgad, millest Avram varem oli rääkinud, nende harvadel kohtumistel enne seda, kui Ofer oli sõjaväkke läinud: numboon, zodorm, bondormiin, hüpnodorm, Avram oli nurisenud nende nimede üle, mis kõlasid nagu lasteksülofon. Nüüd olid siin ainult antihistamiini karbid, arvatavasti mehe kevadiste allergiate tõttu, mõned valuvaigistid ja still-nox’i tabletid, esmajoones aga taimsed uinutid. See on hea, mõtles Ora, mürkidest on ta vähemalt lahti saanud, asi seegi. Ta toppis rohud mustapesukastist leitud kilekotti, läks välja ja tuli veel kord tagasi: teisel riiulilaual oli hõbedast kõrvarõngas, suur nagu ratsaniku kannus, vaniljelõhnaga deodorant ning juuksehari, milles oli lühikesi lillasid juuksekarvu.
Seejärel vaatas Ora toidukappi ning nägi pappkaste tühjade õllepudelitega. Ta oletas, et Avram teenis pudelitega osa oma rahast. Kui ta tuppa tagasi tuli, leidis ta mehe sügavas unes, käed ja jalad laiali, suu lahti. Ta pani käed puusa. Mida teha? Alles nüüd märkas ta söega seinale joonistatud suuri pilte: jumalate või prohvetite taolised olendid, naine imetamas kurge, kelle inimsilmadel olid pikad ripsmed, tallede sarnased imikud, peened juuksed oreoolina pea ümber. Ühel prohvetil oli Avrami nägu. Imetav naine oli tegelikult noor tütarlaps, õrna ning armsa näoga ning mohawk-soenguga. Ühe seina ääres seisis algeline töölaud – pukkidele pandud uks –, millel vedeles kaltse, tööriistu, liimituube, kääre, kruvisid, roostes konservikarpe, vanu kraane, mitmes järgus lahtivõetud kellasid, võtmekimpe, hunnikutes raamatuid. Ora avas plekilise ja servadest narmendava vana fotoalbumi, ning hallituselõhn lõi talle vastu. Album oli tühi. Selles olid üksnes nurgikud fotode kinnitamiseks ning viltused tundmatus käekirjas pildiallkirjad: isa ja mina, Odessa, talv 36; vanaema, ema ja Avigail (kõhus) 1949; arvake ära, kes sel aastal oli kuninganna Ester36?
Avram ohkis, tegi silmad lahti ja vaatas enda ette. Sa oled siin, pomises ta, tundis, kuidas naise küüned surusid end tema randmetesse, ning püüdis taibata, kuidas kõik seotud on. Ta raputas pead, homme, tule homme, küll kõik saab korda. Ora nägu tuli talle taas lähedale. Avram hakkas higistama. Ora hüüdis talle kõrva sisse: ära kao kuhugi! Naise hääl lagunes paljasteks helideks. Ora nägi, kuidas keel mehe suus liikus, ning kummardus uuesti tema kohale. Siis tuled sa magavana kaasa, ütles ta, ainult tule, ära jäta mind kõige sellega üksi. Avram kähises, suu ammuli: mis on Ilaniga, miks Ilan temaga kaasa ei lähe…
Hiljem, Avram ei teadnud, kas oli möödunud minut või tund, avas ta vaevaga uuesti silmad, ent Ora oli kadunud. Hetke vältel mõtles ta, et naine on lahkunud, Ora on ta rahule jätnud, ning ta kahetses, et polnud palunud end voodisse aidata. Homme on tal selg valus. Siis kuulis ta ehmatusega, et Ora oli tema magamistoas. Ta püüdis tõusta, et Ora sealt minema ajada, kuid tema käed ja jalad olid nagu kummist. Ta kuulis, kuidas Ora kobamisi lülitit otsis, kuid seal polnud lambis pirni. Ma unustasin selle panna, pomises ta, homme panen. Siis kuulis ta jälle samme. Tuleb, mõtles Avram kergendustundega. Sammud peatusid ning järgnes pikk vaikus. Avram tardus tugitoolis, ta teadis, mida Ora vaatas. Tule sealt ära, kohmas Avram hääletult. Ora köhatas kuivalt ning läks esikusse tuld põlema panema, et paremini näha. Kui ta oleks suutnud, oleks Avram tõusnud ja lahkunud.
Avram, Avram, Avram, uuesti Ora hääl ning tema hingeõhk mehe näol, sa ei saa siia üksi jääda, sosistas Ora, ning tema hääles helises midagi uut, isegi Avram märkas seda. See polnud ennistine paanika, vaid teadmine, mis Avrami veel enam rahutuks tegi. Me peame üheskoos jalga laskma, sul pole teist võimalust, kui rumal ma olin, sul pole ju valida. Ning Avram teadis, et Oral oli õigus, kuid juba põimusid soojad niidid tema säärte ümber, ta tundis, et need tõusid kõrgemale, ümbritsesid emaliku hellusega ta põlvi ja puusi ning mässisid ta hoolikalt ja õrnalt endasse, nii et ta veedab öö kookonis. Juba mitu aastat polnud ta prodormooli võtnud, Nata polnud lubanud, ning nüüd oli selle toime võimas: tema jalad hakkasid surema. Veel silmapilk, ja järjekordne vaevalise ärkveloleku kiht koorub maha, ning ta saab viieks-kuueks tunniks endast lahti. Nüüd on sul sokid ja kingad jalas, ütles Ora end sirgu ajades, anna mulle käsi ja püüa tõusta. Avram hingas aeglaselt ja raskesti, ta silmad olid kinni, nägu pingul. Kui ta keskenduks, mõtles Ora, ning Avram: kui ta vaid hetkeks suu peaks. Ta on juba peaaegu valmis, asi on ainult sekundites, ning Ora ei jäta teda rahule; kuidas sai see naine üldse siia, kogu aeg hüüab ta teda nimepidi, raputab teda õlgadest, milline jõud Oral küll on, aga ta oli alati tugev, sihvakas ja tugev, tegi talle käesurumises ära, ära mõtle, ära tuleta meelde, sest Ora hüüete taga tunneb ta nüüd lõpuks kerget peapöörituse udu, mis talle tekib, teda ootab, tihe vaikus, täpselt tema kehale vastav kumerus, pehme kui peopesa, ning pilv katab kõik kinni.
Ora seisis tugitoolis magava mehe ees. Kolm aastat pole ma teda näinud, mõtles ta, ja nüüd ma isegi ei kallistanud teda. Avrami lõug oli rinnale vajunud ning suu ümber turritasid habemetüükad, tehes ta joobnud trolli sarnaseks, kellest on raske öelda, kas ta on heatahtlik või tige ja julm. Vaata kui imelik, nende sõnadega oli Avram kord Ora ees alasti seisma jäänud, kui nad olid kahekümne ühe aastased: äkki ma näen, et üks silm on mul hea ja teine halb. Küllalt, ütles Ora Avrami keha varemetele, sa pead kaasa tulema. Mitte üksi minu pärast, vaid ka sinu pärast, eks ole? Sa saad ju aru, ah? Avram norskas tasa ning tema nägu lõdvestus. Avrami magamistoas märkas Ora, et sein voodi kohal oli täis kummalisi pliiatsikritseldusi. Esialgu oli ta arvanud, et tegemist on lapselikult kujutatud raudteerööbastega või otsatu taraga, mis maona lookles üle kogu seina, rida-realt, laest kuni voodi kõrguseni, taralatid keskelt lühikeste viltuste kriipsude abil ühendatud. Siis kallutas ta pea õlale ja vaatas hoolikamalt: kriipsud
Ester – Vana Testamendi Estri raamatu kangelanna, kes kuningannaks saades hoidis ära juutide massilise hukkamise Pärsia riigis. Selle sündmuse mälestuseks peetakse igal aastal puurimipüha; seda armastavad eriti lapsed, kes lavastavad Estri raamatu sündmusi.
