igaüks neist arvutuist püstkriipsudest tõepoolest oli väikese loodkriipsuga läbi tõmmatud.
Külma vee hoop lõi Avramile näkku ning ta avas kohkunult silmad. Tõuse üles, ütles Ora ning pani klaasi ära. Mehe meelekohad hakkasid tukslema. Ta limpsis vee huultelt ning tõstis käe, et nägu Ora pilgu eest kaitsta. Tal oli hirm, et teda nii vaadatakse. Ora pilgu all muutus ta esemeks, kujuks, mille suurust ja kaalu ta hindab, mille raskuspunkti ta arvutab, ning Ora mõtleb, kuidas kõige paremini teda tugitoolist viia teise kohta, mida ta ei söandanud isegi ette kujutada. Ora jäi seisma, tõstis mehe lõdvad käed oma õlgadele, põlvitas ning hiivas mehe endale selga; kui Avram kogu raskusega temal lasus, oigas Ora valust. Nüüd on seljaga lõpp, tõdes ta. Ta tõstis kobamisi jalga, arvates, et järgmisel hetkel kukuvad mõlemad. Tule, lähme, ägises ta. Avram norskas kergelt tema turjal, üks käsi rippumas üle Ora õla. Ära maga, oigas Ora pooleldi lämbudes, ole ärkvel! Ilma midagi nägemata läks Ora edasi, õõtsutades meest otsekui mingis joobnud tantsus. Ta vedas mehe nagu mingi korgi läbi ukseava ning tõmbas ukse kinni. Pimedas trepikojas otsis ta kannaga esimese astme serva. Uuesti pomises Avram, et Ora ta rahule jätaks ning tegi märkusi naise vastutusvõime kohta. Siis jäi ta vait ja hakkas jälle norskama, süljenire voolas Ora käele. Hammaste vahel hoidis Ora kilekotti Avrami rohtude ja hambaharjaga ning kahetses juba, et polnud ka mõnd riideeset kaasa võtnud. Läbi kokkusurutud hammaste rääkis ta lakkamatult mehega, et vähemalt mingit osa temast äratada ja kübekegi välja kiskuda pimedast urust, kuhu ta ähvardas vajuda. Ora lõõtsutas nagu koer, tema jalad värisesid; seejuures püüdis ta oma liigutusi kavandada, ning ütles mõttes endamisi nagu mõne keeruka kehalise treeningu puhul: nelipealihas töötab pikisuunas, gluteus tõmbub kokku, kaksiklihas ja Achilleuse kõõlus sirutuvad – kui sa nii teed, siis on kõik kontrolli all; ent miski ei toiminud, mees oli liiga raske, ta lömastas naise, ning Ora keha ütles üles. Lõpuks loobus Ora, püüdis vaid kõigest jõust pidurdada, et mõlemad alla ei veereks, ning hakkas – sedagi tahtmatult – lausuma sõnu, mis juba aastaid polnud tema huultele tulnud, meenutas talle kõiksugu unustatud asju nii Avrami, tema enda kui Ilani ka kohta, ning jutustas talle kuuekümne neljal trepiastmel kuni välisukseni kogu eluloo. Ukse juurest vedas ta Avrami üle katkiste kiviplaatidega, prahi ja pudelikildudega kaetud kõnnitee autoni, kus istus Sami, vaadates Orad ilmetul näol, talle appi tulemata.
Nüüd seisatas Ora ning ootas Avrami, kes tuli ja peatus kaks sammu Orast tagapool. Ora näitas käega avarale tasandikule, mis rohetas nende ees ja kus kõikjal särasid hommikused kastepiisad, ning kaugetele, peaaegu lilladele mägedele. Talle tundus, nagu oleks õhk olnud täis suminat, ning mitte putukatest, vaid õhk näis ise sumisevat selgest pulbitsevast elurõõmust.
Hermoni mägi, ütles Ora ning näitas väga heledale valgusele põhjakaares. Ja vaata sinna, näed, mis seal venib? Avram sisistas: lähme, palun, ning kõndis nüüd Ora ees, vaadates ainiti maha. Aga seal on jõgi, me läheme piki jõge, ütles Ora endamisi ning naeris Avrami eemalduvale seljale järele: sina ja mina ühe jõe ääres, kes oleks võinud seda arvata?
Sest aastate vältel oli ta üritanud Avrami majast välja saada, viia teda kohtadesse, mis teeksid ta hinge helgemaks, teda oma kaunidusega kosutaksid, ent äärmisel juhul kord poole aasta kohta oli Oral õnnestunud meelitada teda kohtumisele mõnda kohvikusse, mille Avram oli välja valinud. Koht pidi Avrami valitud olema ning Ora ei vaielnud talle vastu, ehkki alati oli tegemist väga lärmakate ja labaste kohtadega, otsekui oleks Avramile meeldinud näha teda seal piinlemas ja otsekui näitaks ta selliste kohtade varal Orale n-ndat korda, kui kaugel ta temast on ja kui kaugel iseendast, sellest Avramist, kes ta varem oli. Nüüd aga täiesti üllatavalt: nemad mõlemad, ning jõgi ja puud päise päeva ajal.
Avrami seljas paistis kott olevat kokku kuivanud ja väiksem kui Oral, otsekui laps, kes isa seljast kinni hoiab. Ora jäi veel viivuks seisma ning vaatles teda Oferi seljakotti kandmas. Ora silmad suurenesid ja särasid. Ta tundis, kuidas esimesed päikesekiired aegamööda tema vaevatud õlgu paitasid.
Lõhnavast, soojenevast maast ja siit varem läbi läinud lehmade rammusatest kookidest tõusis auru. Viimasest vihmast teele jäänud piklikud veeloigud saatsid hommikusele taevale vargsi märke, konnad hüppasid nende lähenedes jõkke, ja nii kaugel, kui silm ulatus, polnud näha ühtki inimest.
Varsti sattusid nad traattarale, mis sulges tee, Avram juba ootas seal ning ütles: näe, siin see ongi! Ora kuulis tema hääles kergendust, et see rännak niisama ruttu ja valutult oli lõpule jõudnud. Hetkeks kaotas ta julguse. Miks oli tara keset teed? Kes oli selle püsti pannud? Ning juba kogunesidki tema moirad, et kududa ta saatust, nad tantsisid pilgates tema ümber ning irvitasid: siin avaldub sinu primitiivsus, sinu saamatus seadmete käsitlemisel, kirjaoskamatus kasutusjuhendite lugemisel, ning armetute enesesüüdistustega tegeldes nagu ikka silmitses Ora peent metallvõrku, mis sulgus maapinna lähedal, võttis karbist prillid, pani need ette ning nägi, et taras oli kitsas värav, ta otsis võimalust seda avada ning märkas seda kinnihoidvat roostes traati, mida ta esialgu ei suutnud lahti tõmmata, ent ta teadis, et tavalisest erinevalt õnnestub tal sel korral probleem lahendada.
Avram seisis tema kõrval ega liigutanud sõrmegi, võib-olla lootis ta, et Ora ei saa väravat lahti, võib-olla oli ta kaotanud võime toimuvast aru saada, aga kui Ora teda appi kutsus, tuli ta kohe. Kui Ora oli talle seletanud, mida tema arust teha tuli – suure kiviga nii kaua vastu traati taguda, kuni see lõpuks murdub –, ja kui ta oli asja küllalt kaua uurinud, tõstis ta lihtsa käeliigutusega traadist aasa üle aiaposti, suur tükk traataeda langes maha ning nad läksid üle selle.
Me peame tara jälle kinni panema, ütles Ora ja Avram noogutas. Kas sa ei teeks seda? Avram läks ja pani värava kinni, ning Ora täheldas endamisi, et Avrami tuleb ergutada, öelda talle, mida on tarvis teha – otsekui oleks ta omaenda tahtest loobunud ning asjade edasise käigu Ora kätesse andnud. Ennäe imet, mõtles Ora oma ema häälel, pime juhib lombakat läbi ilma. Kui nad olid üksjagu maad käinud, tuli Orale midagi meelde ja ta küsis, kas Avram teab, miks see tara seal üldse on, Avram raputas pead, ning Ora seletas talle lehmadest ja karjamaadest, ja kuna ta teadis neist üpris vähe, rääkis ta palju, aimamata, mis pinnale tema sõnad langesid, miks Avram nii tõsiselt ja keskendunult kuulas, ning kas ta üldse kuulas või neelas ainult Ora häält.
Aga mõne minuti pärast, kui nad olid tarast eemale saanud, tundis Ora, et Avram muutus rahutuks ning vaatas alatihti tagasi, vareste kraaksumine heidutas teda, ja kui Ora polnud teda viivuks tähele pannud, märkas ta, et Avram ei läinud edasi, vaid oli tema taga otsekui maasse juurdunult seisma jäänud ja vahtis maha. Ora läks tema juurde ning nägi tema jalge ees väikest surnud, talle tundmatut liiki laululindu, mustade sulgede, valge kõhualuse ja pruunide nööpsilmadega. Sipelgad, valged ussikesed ja kärbsed olid tal juba kallal. Kaks korda hüüdis Ora Avrami nimepidi, enne kui too end lahti rebis ning tema kannul edasi astuma hakkas. Kui kaua saan ma teda veel kaasa vedada, küsis Ora endalt, kuni ta mässama hakkab või lihtsalt murdub? Mida ma temaga teen? Mida ma tegin Samiga? Mis on minuga juhtunud? Ma teen kõigile elu raskeks.
Äkki tegi tee järsu käänaku ja viis otse jõe äärde. Ora astus kaldale lähemale ja nägi, et tee jätkus muretult siksakitades teisel kaldal. Matka ette valmistades oli ta koos Oferiga lugenud, et kevadkuudel matkates tuleb „aeg-ajalt ka jalad märjaks teha”, kuid siinne jõgi oli üsna kiire vooluga, teist teed ei olnud ja tagasi minna ta ei tahtnud – ka see oli üks tema uusi reegleid, kavalus nende vastu, kes teda taga ajasid, et ta neile vastu ei läheks. Avram tuli tema juurde, vaatas rohekalt helkivat vett, põrnitses seda nagu määratut mõistatust, mis sisaldab salapäraseid vihjeid, ning tema jämedad käed rippusid lõdvalt. Mehe abitus ajas Ora vihale, ta vihastas samuti iseenda peale, et ta polnud varem mõelnud, mida säärases kohas peale hakata, kuid varem oli tal olnud Ofer, kes oli talle teed näidanud ning talle vajaduse korral sildu ehitanud, aga nüüd oli ta siin Avramiga üksi. Üksi.
Ta astus ettevaatlikult kaldale lähemale, et mitte libiseda. Suur lehtedeta puu seisis vees ning Ora kallutas end selle poole, et murda mõni oks. Avram ei liigutanud end.
