Ora, lähme. Rääkida võime käies. Ei, tõrkus Avram, tema hõre habe läks pisut turri, mina ei lähe siit kuhugi. Kõigepealt seleta mulle, mis… Tee peal, katkestas teda Ora ning hakkas liikuma, õlad kanged, otsekui juhiks teda niite pidi kogenematu nukujuht, ma räägin sulle tee peal, aga siia ei saa me jääda. Miks mitte, vaidles Avram vastu. Ma ei tohi, lausus Ora siiralt, ning seda öeldes teadis ta, et tal on õigus, et selline oli seadus, millest ta pidi nüüd juhinduma: mitte kauaks ühte kohta jääda, mitte olla liikumatu sihtmärk – ei inimestele ega mõtetele.
Kohkunult nägi Avram, kuidas Ora läks tee poole. Ta pöördub, mõtles Avram, kohe tuleb ta tagasi. Ta ei jäta mind siia. Seda ta ei julge. Ora aga ei jäänud seisma ega vaadanud tagasi. Avrami huuled värisesid vihast ja solvumisest. Äkki lõi ta jalaga vastu maad, hüüatas lühidalt ja kibedasti, võib-olla oli see Ora nimi, võib-olla „hooratütar” ja kušlimašelakh35 ja mis-sa-endast-arvad ja psühh ja ema-oota-mind, kõik ühe hingetõmbega. Ora võpatas, kuid läks edasi. Jõuetult võttis Avram seljakoti, tõstis selle vasakule õlale, lõi jalaga vastu maad ja hakkas Orale järele kõmpima.
Tee viis läbi põldude ja istandike. Paplid helkisid hõbedaselt, teeveerel kasvas sinep kollaste puhmastena. Ilus on siin, mõtles Ora käies. Tal polnud aimugi, kus ta on ja kuhu ta läheb. Selja taga kuulis ta Avrami samme, tema ebakindlat kõnnakut ning vaatas tagasi: hämmingus ja kohkunult kõmpis Avram läbi avaruse. Ta liigub päevavalges nii nagu mina pimedas, mõtles Ora ning tuletas meelde, kuidas ta oli näinud meest õhtul: aeglast, kühmus varju hämara toa sügavuses.
Et ta seal tuld põlema ei pane, taipas Ora siis, kui Avram pärast mitut minutit koputamist ja uksele põrutamist lõpuks ukse avas. Kellanupp oli pesast välja kistud. Trepikojas ei töötanud ükski lamp. Neli korrust oli Ora piki auklikke seinu ja rasvast kivikäsipuud läbi mitmesuguste haisupilvede ülespoole rühkinud. Kui Avram talle ukse lahti tegi – uued prillid, mida Avram polnud näinud, oli Ora eest võtnud –, tundus mees pimeduses määratu laia kujuna, nii et Ora lõi kahtlema, kas see on tema, ning nimetas kõhklevalt tema nime; mees vaikis ning Ora ütles: siin ma olen, otsides sõnu, et täita sisemuses haigutavat kuristikku. Pime korter mehe selja taga ning tunne, et Avram tuli sealt nagu karu oma koopast, ajas Orale hirmu nahka. Ta võttis julguse kokku, sirutas käe korterisse, kompis seina ja leidis lüliti. Ähmane kollane valgus ujutas mõlemad üle, ja juba vahetasidki nende pilgud halastamatut informatsiooni.
Ora oli üldiselt paremini säilinud. Tema väga lühike lokkis juus oli peaaegu täiesti hõbetunud, kuid tema endiselt avali ja siira ilmega nägu otsis Avrami lähedust, seda tundis mees isegi oma seisukorras ära, ning Ora suured pruunid silmad puurisid ka täna teda tõsiselt ja küsivalt. Ometi märkas Avram, et midagi oli Oras kuivanud ja tömbistunud; olid tulnud mõned juuspeened kurrud suunurkadesse, otsekui linnujäljed liivale, ning sellest, kuidas naine seisis, tundis Avram, et midagi temas oli kustunud: Ora kangekaelne uljus ja talle omane varsalikkus. Ka Ora suur, alati naeruhimuline suu näis talle nüüd skeptilisena ja elutuna.
Ora nägi, et Avrami pea oli nende kolme aastaga peaaegu üleni kiilaks läinud, nädalase habemetüükaga nägu oli tursunud ja kinnine. Mehe sinised silmad, mille pilgu all varem Ora suu oli kuivanud, olid ähmased, kuidagi kokku tõmbunud ja auku vajunud. Ta ei liikunud ikka veel ning sulges oma kehaga ja jämedate, kehast pisut eemale hoidvate pingviinikätega ukseava. Kulunud ja õmblustest rebenenud T-särgis seisis ta Ora vastas, ühmas midagi ning pures närviliselt huuli, ning Ora pidi sõnaselgelt küsima: kas sa mind sisse ei lasegi? Siis taandus Avram ning liipas endamisi vandudes paljajalu korterisse. Ora pani ukse kinni ja astus lõhnapilve, mis moodustas omaette maailma. Otsekui oleks talle paks tekk peale visatud. Kohvrisisude, lauasahtlite, tuulutamata voodiriiete, voodi all vedelevate sokkide ja tolmurullide lõhn.
Siin need olidki – raske, koorunud värviga puhvetkapp, äratallatud narmendav vaip, silmatorkavalt punased tugitoolid, mille polster juba kolmkümmend viis aastat tagasi oli kulunud ja auklik –, Avrami ema mööbliesemed, tema ainus vara, millega ta oli ühest korterist teise kolinud. Kuhu sa nii kauaks jäid, pahandas Avram, sa ütlesid, tunni aja pärast.
Otsekohe söötis ta Avramile oma ettepaneku, viskas selle valjul, pingsal häälel tema ette, väljakutsuvalt ja samas kohmetult, otsekui teades, kui meeletu oli ettepanek, mis kõigepealt pidi endale maad võitma, vaia maasse rammima, et siis edasist ootama jääda. Kuid paistis, et Avram ei kuulanud teda üldse. Ka ei vaadanud ta Ora poole. Katkendlikult õõtsutas ta rinnale vajunud pead. Oota, ütles Ora, ära ütle veel „ei”, mõtle järele. Avram tõstis pea tema poole, kõik mehe liigutused olid väga aeglased. Palja hõõglambi valgel nägi Ora uuesti, mis viimased aastad mehele olid teinud.
Mul on tõsiselt kahju, ütles Avram raskelt, aga ma ei saa praegu. Võib-olla teine kord.
Kui see poleks olnud nii kurb, oleks Ora valjusti naerma puhkenud. Mul on tõesti siiralt kahju, ütles Avram, otsekui kerjus tänaval, kes konservikarbist teed juues hoiab väikest sõrme elegantselt õieli.
Avram, me…
Ora, ei.
Ka nii lühikesed laused näisid talle rasked olevat. Ning võibolla oli seda ka naise nime maik Avrami suus. Ühekorraga muutusid tema silmad punaseks ning näis, nagu tõmbuks ta veel enam oma kehasse. Kuula mind, nurises Ora toonil, mille ta oli omandanud kõneluses Samiga, ma ei saa sind sundida, aga kuula mind kõigepealt lõpuni, siis võid otsustada: ma lasksin lihtsalt jalga, saad aru? Ma ei suuda istuda ja oodata, kuni nad tulevad.
Kes „nemad”?
Nemad, ütles Ora, vaatas talle teravalt otsa ning nägi, et Avram sai aru.
Aga siin ei saa sa magada, pomises Avram pahaselt, mul pole teist voodit.
Ma ei tahagi siin magada, ma sõidan edasi. Ma tulin selleks, et sind kaasa võtta.
Avram noogutas mitu korda, naeratas isegi natuke, otsekui reisija võõral maal, mille kombeid ta ei tunne. Ora nägi, et mees ei mõistnud üldse, mida ta oli öelnud.
Kus on Ilan? küsis Avram.
Ma sõidan mõneks päevaks põhja poole, tule kaasa.
Ma ei tunne teda ära, mis temaga lahti on. Kuidas saab ta üldse…
Ora hämmastuseks pani Avram oma mõtted valjusti sõnadesse. Varem, hulk aastaid tagasi, oli ta seda naljatades, osava trikina teinud: „Ora ei hooli minust enam, mõtleb Avram murelikult, ja tal on tahtmine surra,” oli ta mõnikord Orale öelnud, siis muiates seda eitanud ning Orad koguni süüdistanud, et too oli tema kõige varjatumatesse mõtetesse tunginud. Kuid nüüd oli asi teistmoodi. Rahutukstegev. See oli sisemine, täiesti isiklik kõne, mis kontrollimatult temast välja hoovas. Avram otsis pilguga tugitooli, läks tooli juurde ja vajus sellele, ajas pea kuklasse, nii et paljastus tema punane, jäme ja habemetüükais kael. Kus Ilan on, küsis ta veel kord, peaaegu anudes. All ootab takso, ütles Ora, ma tahan, et sa kaasa tuled. Kuhu? Ma ei tea, sõidame põhja poole, peaasi, et siit ära. Avrami sõrm liikus nõrgalt, nagu oleks ta mingit sisemist muusikat dirigeerinud: ja mida sa seal teed? Ma ei tea, mul pole aimugi. Mul on telk, seljakott ja sööki mõneks päevaks. Ka sinu jaoks on kõik kaasas, pakitud. Ka magamiskott. Tule.
Minu jaoks? Avrami tugitooli seljatoele naaldunud pea viskus ettepoole, õhetav ja kuutaoline. See naine on küll segaseks läinud, pomises ta enda ette. Orad pahandas, et mees kuni mõtete juurteni oli tema ees avatud, ning ta tegi südame kõvaks. Ma lähen koju alles siis, kui kogu see asi seal möödas on, ütles Ora, tule minuga kaasa. Avram ägises. Mida see naine endast õige mõtleb, nagu oleksin ma varnast võtta – Avram osutas jõuetu käeliigutusega korterile ja iseendale, mingis mõttes näitas Orale oma tõendeid ja pehmendavaid asjaolusid.
Aita
Moonutatud araabiakeelne sõim, milles lubatakse vastase ema kallal nurjatusi korda saata.
