kiremärtervõi meestepere au ja kroon
(kuid meile igav) Grandison,
maailmavaluline Werther –
neid kõiki äkki kehastas
Onegin ta fantaasias.
Tatjana haljas metsas eksleb,
romaaniköide hellalt peos.
Ta unistab, ta süda peksleb,
meelt paelub ohtlik lemmikteos.
Ta muutub ise heroiiniks,
Julie’ks, Clarissaks ja Delphine’iks:
ta hõõgub nii, ta õhkab nii
kui tema kangelannadki
ja kuuma tundetuhinaga
ju kujutluses valmib tal
me sangarile sosinal
õrn kirjake … Me sangar aga
– ta olgu muidu kes ta on –
ei ole siiski Grandison.
Kord kirjanduses komme kehtis,
et sulemees-entusiast
romaanis voorustega ehtis
eeskujulikku kangelast.
See sangar oli, nagu vaja,
siis ikka süütult kannataja,
tark, tundehell ja peale muu
ka välimuselt laitmatu.
Ning ikka-ilusas ekstaasis
ta ohverdas end alati
ning ikka pahet nuheldi
romaanilõpu viimses faasis
ning ikka õpetas finaal,
et võidupärja saab moraal.
Nüüd udu voogab kõigi mõttes,
moraal on tüüdand surmani
ja pahe, võidupoosi võttes,
ju laiutab romaaniski.
Me lugejannadele kallid
on briti muusa kukerpallid:
neil unes kummitab Korsaar,
neid võikalt vaimustab Sbogar,
neid võlub Melmoth marutuules,
Vampiir ja Igavene juut.
Ning juba esindabki uut
etappi romantismi luules
lord Byronil ka egoism
ja peruksläinud pessimism.
Kuid ometi, kas üldse tasub
talendikamgi endapett?
Võib-olla, sõbrad, ükskord asub
mu sisse teine paharett.
Siis kohe luuletamast lakkan
ja halvakspeetud proosas hakkan
Apollot pahandama vist
kui vanavärki romanist.
Ent pilte pahe-pimedikust
mu rahulik romaan ei too,
vaid vene perekonnaloo
ma vestan teile minevikust,
kus ilmneks vana mõttelaad
ja õrnad õnneunelmad.
Looks palmin isa lihtsad jutud
ja kohisevad pärnapuud
ja laste kiivuse ja nutud
ja ojaäärsed rendez-vous’d.
Ma näitan kihluse idülli,
siis jällegi nad ajan tülli
ja lahutan, kuid viimati
nad panen paari niikuinii.
Ma meenutan ka lihtsas vormis
neid sõnu, mida sonides
maas kaunitari jalge ees
noormehelikus armutormis
kord leiutas mu mõttelend, –
mis aga nüüd on ununend.
Ma nutan sinuga, Tatjana,
sa meeltemaru mängukann!
Sind vangistanud võidukana
on moodne tunnete-türann.
Sa hukkud, kallis … Enne aga
sa õndsust hüüad õhinaga,
sa tunda elukarikast
saad ihkamise salajast
meelthullutavat mürgimaiku.
Sa kõikjal, kõikjal enda ees
näed maagilises valguses
nüüd õrna kohtumise paiku
ja kõikjal, kõikjal sinuga
käib kaasas kuri kiusaja.
Tatjana tummas armuvaevas
käib rohuaia radadel,
ei tröösti teda sinitaevas,
ei pungad lillepuhmastel.
Näol äkiline hele puna,
kui tulelõõsast haaratuna
ta seisatab, ta hingus kaob,
silm sädeleb ja kõrvus taob..
Päev kustub, kuu ent kõnnib samas
kui öövaht mööda taevateid
ning ööbik oma trillereid
on lehestikus laksutamas.
Tatjana magada ei saa
ja räägib vana hoidjaga.
„Sa lükka aken lahti, няня:
nii kuum on! Tule istu siin.“
„Mis on sul ometigi, Tanja?“
„Mul pole und … ma kuulaksin
mõnd muistejuttu …“ – „Oota’nd
vähe,
nii labusalt need lood ei lähe.
Mis mäletan ma, vana muld?
Kord võisin vesta otsatult
küll tontidest ja kollitajast
ja piigadest ja paljust muust.
Kõik meelest läks … Oi
vanadust! …“
„Sa räägi, няня, sellest ajast,
kui olid noor … ja enne muud:
kas olid sa siis armunud?“
„Meil armastusest polnud aimu
ja küllap olekski mul seest
vist välja võtnud eluvaimu
ämm-kadunuke armu eest.“
„Sa läksid mehele ju, няня?“
„Nii jumal juhatas … Mu Vanja
see noorukesem oli meist
ja mina olin just kolmteist..
Kaup sobitati salamahti:
küll kurtsin-kartsin sedap just,
kui pärast isa õnnistust
mul juuksed palmitseti lahti
ja pulmaliste rodu siis
mind
