oli talle vastukarvaja vestlus kodusest miljööst,
liköörist, koertest, heinatööst
ei sisaldanud luulet ega
peol sädelenud kõrgema
seltskondliku finessiga –
kuid mõistuse ja tarkusega
just eriti ei hiilanud
ka nende kallid küljeluud.
Poolvenelasest noort poeeti,
kes oli kuldaväärt partii,
maal kõikjal kosilaseks peeti
ja väimeespojaks ihati.
Kus ilmub kaunis Lenski – ruttu
poissmehe kurvast põlvest juttu
teeb targu iga vanapaar.
Serveeritakse samovar.
Kõik lõbusasti söövad-joovad,
virk Dunjakene valab teed.
„Vaat!“ sosistavad omaksed
ja Dunjale gitarri toovad,
kes piiksub (issand halasta!):
Mu lossi jõua kaugelta!..
Kuid abielukütkest kenam
näis olla enda peremees
ja Lenski päevast päeva enam
Oneginile lähenes.
Nad olid aga kahekesi
kui leek ja jää, graniit ja vesi,
kui värss ja proosa – vastandid.
Nad kohtusid, nad pettusid,
siis hakkas meeldima neil kahel
koos ratsutada, vestelda.
Siis tuli suur sümpaatia.
Nii sõprust sõlmitakse vahel
seepärast vaid (mu põlispatt!) –
et pole teha targemat.
Kuid iga sõprus, nagu teame,
ja tundmused on iganend,
sest nullideks me teisi peame,
ja number üheks – iseend.
Me oleks kõik napooleonid,
kaastrügijate leegionid
on meile instrument – ei muud.
Nii külmalt küll ei kohelnud
Onegin oma ligimesi:
ta tundis ja ka põlgas neid, –
kuid reeglis on ju erandeid,
mispärast mitmeid inimesi
nii nagu teiste tundeidki
ta respekteeris igati.
Poeedi hoogne kõnerikkus
ja pilgus lõkendav ekstaas,
liig noore aru ennatlikkus –
Oneginit kõik üllatas.
Ta naeratas vaid endamisi:
miks pilgata? Eks tasapisi
aeg temale kõik selgeks teeb;
kord kurvalt kokku variseb
ta täiuslik maailmahoone.
Küll tuleb tund, küll tuleb tund!
Las enne aga õnneund
ja imekõrgeid illusioone
toob noorusele nooruslik
pateetiline palavik.
Nad vaieldes tõid ette faktid
ja moralistide ideed,
ürgvanad ühiskonnapaktid
ning arenevad teadused.
Nad võtsid arutluse alla
ööst pimedama surmavalla
ja saatuse ja inimsoo
eelarvamiste ajaloo.
Poeet siis näiteid õhinaga
tõi põhjamaa poeemidest.
Onegin lausa lahkusest
neid kuulas kannatlikult – aga
tõtt-öelda suurt ei taibanud,
mis taotlesid need laulikud.
Neid hämmastas, kui hirmus voli
on kirgedel me südames.
Onegin, kes nad hüljand oli,
neist rääkis leebelt ohates.
Jah, õnnis mees, kes kirest joobub,
kes lõpuks meeltemässust loobub
ja tunneb tormikeeriseid!
Veel õndsam, kes ei tunne neid,
kes haigutab ja muud ei soovi,
kui pääsu kiretülidest,
kes tõrvab oma vihameest,
kes kaardiõnnegi ei proovi
ja rõõmustab, et alles tal
jääb vanaisa kapital!
Kui meelerahu lipu alla
me läheme kui loobujad,
kui põues torm ei puhke valla
ja meile näivad naljakad
me kirgede kapriisid, armid,
liig ajakohatud alarmid, –
siis, kuuldes tulipeade suust
hasartset kirepihtimust,
ka meie süda äkki nälgib,
me kuulatame ahnelt
neid ekstaatilisi heeroldeid –
nii keset uljast noorust jälgib
võib-olla vana invaliid
husaari sõjalugusid.
Kuid noorus vaikimist ei talu
ja tundmusi ei talitse:
kõik oma õnne, hingevalu
ta lobiseks maailmale.
Onegin kuulas noort poeeti
täis väärikust ja graviteeti
kui teadlik armuinvaliid.
Nii tunderikkalt kõlasid
poeedi sõnad ja ta ohe,
nii siiras oli kõnetoon,
nii südamlik ta konfessioon,
et kuulajale selgus kohe
see noore armu imehell
ja väga tuttavlik novell.
Ah, meie aastadki ei luba
nii hardalt enam armuda –
nii võib vaid laulik vaimustuda
ja hullupööra ihata!
Ah, igal pool üksainus lootus,
nii omane ja tuttav ootus,
nii tuttav melankoolia!
Ei kohtumised muusaga,
ei reisirõõm, ei rännurada,
ei võõrad võlud, kauged maad,
ei hariduse allikad
noort südant suutnud paelutada,
kus endiselt jäi lõkkele
ta
