kära,kesk tunglemist ja tulesära
nii armas on mu pilgule
koketse daami jalake.
Kas leidub Vene riigis aga
kolm paari päris saledaid
ja nõtkeid jalgu? Mulle said
kord kalliks oma graatsiaga
kaks jalakest … Mu rahu nad
veel nüüdki unes häirivad.
Kas kusagil on kõrbealad,
kus meeletul ehk unute?
Oh jalakesed, kaunid jalad,
kus kevadlilli muljute?
Teid heidutasid põhja hallad
ja kunagi te kingatallad
ei puudutanud lumist maad:
me hangest olid armsamad
orientaalsed vaibad neile.
Mul polnud meeles loorbereid,
ei vangistust, ei koduteid,
kui mõtlesin vaid teile, teile!
Nüüd noorusrõõm on kadund nii
kui luhal teie jäljedki.
Nii võluvad on Flora põsed
ja kütkestav Diana rind!
Kuid Terpsihhore jalakesed
veel rohkem vaimustavad mind.
Neis ikka midagi on säärast
pooltõotavat ja ebamäärast,
mis rahutuks mu rinna teeb.
Silm nende ilu imetleb,
Elviina kallis, eine ajal
laudlina varjus põrandal,
raudresti najal kaminal,
õrnrohelisel niidurajal,
parketil ja kesk lagedaid
graniidist kaljumürakaid.
Mul meenub meri enne äikest:
kuis kadestasin laineid ma,
mis randa tormasid kaht väikest
ja kallist jalga embama!
Kuis oleksin ma laineks muutund
ja huultega neid kingi puutund
kui merevoog sel minutil!
Nii polnud ilu kusagil
mu üle varem võimust saanud,
veel iial polnud valge rind,
Armiida punahuuled mind
nii suudlusele ahvatanud –
nii polnud kired iialgi
mind viinud piina piirini!
Veel pilt: ma sadulasse aitan
noort kütkestavat iludust,
jalgrauda unistades paitan,
peos tunnen talla puudutust –
ja juba kõik mu rahu kaobki,
ju süda hullus taktis taobki
ja närbund hing ei tunne muud
kui üht: ma olen armunud!..
Miks, lüüra, on su hääl nii virge,
kui ülbet ilu ülistad?
Need jumaldatud graatsiad
ei vääri laulusid, ei kirge,
sest nende jalad, silmad, suud
ühtviisi kõik on petlikud.
Mis teeb Onegin? Ballisaalist
ta sõidab sängi. Töö ja turg
ju virgub trummide signaalist:
ei tunne puhkust Peterburg.
Ju poodnik, voorimees on jalul
ning Ohta noorik valge valul
teel piimanõuga rutates
käib rudiseva lume sees.
Ju korstnast kerkiv suitsusagar
jääb õhku sinisambana
ning aknal kokamütsiga
on akuraatne saksa pagar
ja lahtigi ju lõksatas
paar korda tema wasisdas.
Päev oma virge valgusega
ei pääse läbi kardinast
ja miski magades ei sega
nüüd luksuse ja lõbu last.
Keskpäevani tal vältab uni,
siis kordub jälle hommikuni
see kirju kava täpselt nii
kui eile, tunaeilegi.
Jah, lausa lõbust, võidusärast
tal helkis eluahelik –
kuid kas ta oli õnnelik?
Kas mõne tundetormi pärast
noor, vaba frant ehk tervise
riskantselt pani kaalule?
Ei: pidustustest peagi pettus
ta hing ja muutus jahedaks,
ja iluduste truudusetus
läks varsti päris igavaks.
Ka sõpradest ei olnud mõnu:
ei saa ju teravmeelseid sõnu
niisama käisest pillata
ja kasta siis šampanjaga
strassbourgi pirukat, beef-steaks’i,
kui miskipärast – mine tea –
tal kippus valutama pea.
Ta tundis ägeduse leeki,
kuid pikapeale tüütasid
ka tülid, mõõk ja püstolid.
See haigus, mida polnud meeles
veel meedikutel uurida,
mis aga spleen on ingliskeeles
ja vene keeles on handraa,
see tõbi vähehaaval oli
ju võtnudki ta üle voli –
ta siiski maha lasta end
ei proovinud, ei kavatsend.
Childe Harold’ina tumm ja tume,
salongidesse ilmus ta,
kuid kauni koketeerija
õrn ohe, pilk ja õhkuv jume,
intriigid, kaardilaud – kõik see
ei puutunud ju temasse.
.....
.....
.....
Suurilma veidravõitu daamid!
Teid esmajoones jättis ta:
ei saa ju etiketi raamid
me aastates meid võluda.
Küll mõni daam polemiseerib,
küll Say’d ja Bentham’i tsiteerib,
kuid nende kõned enne muud
on talumatult lapsikud.
Nad on ka lisaks nii
