äkki kaasa õhutiivul,piht lennuli tal vibab-vaob,
üht kepsujalga teine taob.
Aplaus. Onegin vaatab ringi,
lornjeti silmadele säeb,
kesk toole tallab teiste kingi,
pead kallutades loože näeb,
kus võtnud võõrad daamid aset;
takseerib ehteid, maitse taset,
kuid pettub rängalt sedamaid;
siis tervitab ta isandaid
ja hajameelselt vaevalt näinud
hetk hiljem näitelavagi,
ta haigutas ja sõnas nii:
„See kõik on ajast-arust läinud,
uut midagi ballett ei too,
mind juba tüütab ka Didelot.
Veel laval, mis kui nõiakatel,
kupiidod, kollid sagavad,
veel kammerteenrid kasukatel
eesruumis raskelt magavad,
veel kestab elevus ja sagin,
naer, köha, nuusked, käteplagin,
veel sees ja väljas laternad
kõik heledasti põlevad,
veel kutsarite kari tammub
kesk härmatanud hobuseid,
teeb tuld ja kirub härraseid:
Onegin aga saalist sammub
ja sõidab koju. Aeg on just
nüüd vahetada riietust.
Kas aga seda kabinetti
sulg täpselt kirjeldada saab,
kus frant, kes tunneb etiketti,
moekohaselt end riietab?
Peen pudukaup, mis London loonud
ja üle Balti mere toonud,
kõik, mis ta laadib laevadest
siin meie puu ja rasva eest,
kõik, mida leiutades loodab
suurt menu näljane Pariis
ja ärivaim galanteriis
ekspordiks luksusele toodab –
kõik säras lausa külluses
mu noore filosoofi ees.
Siin türgi piibud, millel kallis
ja läbipaistev merevaik,
parfüümid, mille jaoks kristallis
on vääriline panipaik,
siin käärid, viilid, kammid, harjad
ja harjakesi terved karjad,
et ülim elegants ei kaoks,
küll hammaste, küll küünte jaoks.
Kord tehes karmi analüüsi
Rousseau’le tekkis väike vimm,
et tema nähes kuulus Grimm
poleeris oma sõrmeküüsi.
Tõtt, priiust kaitsev tormlane
siin polnud päris õiglane.
Võib tubli olla omal alal
ka mees, kel meeles küüneviil –
miks moega seista sõjajalal?
Liig suur despoot on aja stiil.
Nii kui Tšaadajev moemaailmas
Onegin pidas kombeid silmas
prestiiži pärast kui pedant
ja oli nõnda-öelda frant.
Talt nõudis tualeti peenus
kolm pikka tundi peegli ees,
kuid kabinetist väljudes
näis ta kui vallatleja Venus,
kes frakis, torukübaras
on maskipeole minemas.
Nüüd uhiuusi moedetaile
ja rätsepate kunsti peaks
me valgustatud lugejaile
serveerima siin meeleheaks.
See oleks julge, piltlik pala
ja kirjeldused on mu ala,
kuid pantaloonid, frakk, žilee –
kõik võõrad vene keelele.
Jah, paraku on võtnud voli
hulk võõraid sõnu niikuinii
mu vaeses värsis, olgugi
et kunagi mul kombeks oli
aeg-ajalt Akadeemia
suurt Sõnastikku sirvida.
Kuid sedapuhku pole siiski
meil küsimuses keelepõld,
vaid balliõhtu, kuhu viiski
Jevgeni voorimehetõld.
Ju pimenevad kõrged hooned
ja vikerkaare-värvi jooned
on sõiduteel, kus helgivad
nii rõõmsalt tõllalaternad.
Viib uhke maja ukse ette
trepp tulukestest särades;
fassaadi kõrgeis akendes
näeb daamipeade siluette
või möödub nagu tuuleiil
ka moodsa veidriku profiil.
Me sangar nagu linnutiivul
nüüd möödub esikus portjeest,
kesk marmortreppi samal viivul
veel äigab loki lauba eest
ja ongi saalis. Rahvavoogu
masurka muusika toob hoogu,
ju kõlavad kui kuljused
kavalergardi kannused,
ju kisub kaasa mõtted-meeled
nii mõni tibatilluke
parketil tantsiv jalake,
ju viiulite võimsad keeled
on summutamas kadedat
moenaiste salasosinat.
Mind ballid vaimustasid varem,
kui elu oli lausa lust:
kus oleks pidada veel parem
galantset kirjavahetust?
Kus armuavalduse-moodus
veel oleks nõnda imesoodus?
Tõepoolest, iga naisemeest
ma hoiatan siin balli eest.
Teil, mammad, valvas vaade loitku,
et püsiks püha etikett –
jah, otse sihtige lornjett!
Või muidu tütred … issand hoidku!
Ma sõitlen sellepärast nii,
et olen ammu patust prii.
Ja kuigi elus head ja kallist
mul palju rikkus pidusaal,
ei loobuks ometi ma ballist,
kui
