metsik aed ja puiesteed,kus mõtlik-tõsiseid drüaade
lehtpuude haljas hämaras
ei käinud keegi segamas.
Loss oli ehituselt iidne,
auväärne, mugav, mahukas –
nii nagu losse kord soliidne
moemaitse targu ehitas.
Kuid kõik need ülikõrged saalid,
kus seinte peal on keisrimaalid
ja tapetiks on raske siid, –
need kirjud kahlid ja drapriid
nüüd luitumas on luksusmajas
ei tea küll, miks … Tõtt-öelda see
ükspuha näis mu sõbrale,
sest haigutama teda ajas
nii linnalossides kui maal
antiikne ja ka moodne saal.
Nüüd oli tammine ta tuba:
kaks kappi, laud ja suur kušett –
pool aastasada oli juba
siin karmivõitu kabinett,
kus onu aknast välja vahtis
ja kärbsepüüdmisega jahtis
või virtinaga tõreles.
Veel nähagi võis kappides
ta tegevuse tunnismärki:
seal olid nipsud-napsud reas,
nalivkapudelite seas
üks kontovihk ja vanavärki
kalender … Ajanappus muud
ju lugeda ei lubanud.
Siin elas-oli mu Jevgeni
kui mõtlik mõisaperemees
ning ajaviiteks uut süsteemi
ta sisse seada kavatses.
Despootliku ja igivana
teoorjuse ta lahedama
obrokiga nüüd asendas –
ning ori saatust õnnistas.
Kuid naabrid oma kolkamaadel
kas põrnitsesid kulmu alt
või muhelesid kavalalt –
üksmeelselt aga leidis aadel,
et ülikardetav on maal
see kentsakas originaal.
Et naabrid algul sagedasti
kõik sõitsid teda vaatama,
siis õue kaudu enamasti
tuulkärme doni traavliga
ta kaduda sel hetkel oskas,
kui naaber logisevas troskas
ju lähenes. – „Mis ülbe toon!
See noormees on ju farmasoon!
Ta ignorants ei meeldi meile.
Ta käitub taktitundeta,
joob veini suure klaasiga,
ei suudle kätt, ei vasta teile:
aus härra, ei – aus daam, just nii –
vaid ei ning jah.“ – Nii räägiti.
Kuid äkki sinnakanti sõitis
just Göttingenist otseteed
ja kriitilisi meeli köitis
uus naabermõisnik ja poeet –
Vladimir Lenski, noor ja sirge,
kes kodukolkasse täis kirge
kui Kanti jünger ja fantast
tõi udusest Germaaniast
kateedritõed, kateedritoonid:
uutvärki vaimutormlase
suurpiduliku paatose,
priimõttelised illusioonid
ja süsimustad, voogavad
kaootilised kiharad.
Ta südames, kus täitsa puudus
suurilma paheline tusk,
veel valitsesid arm ja truudus
ja vankumatu õnneusk.
Ta imetles maailma rikkust,
ja liigutavat võhiklikkust
kui algajal veel esines
ta nooruslikes tunnetes.
Nii püüdis meie kõigi elus
ta esmajoones näha just
universaalset mõistatust
ja leidis raskes mõtiskelus,
et olemise siht ja tuum
on mingi suur müsteerium.
Ta uskus, et sümpaatseid hingi
peab kokku viima elutee,
et kusagil käib kurtes ringi
ka tema kallis kaaslane.
Ta uskus: vangiraudu kandma
ja laimajale hoopi andma
on sõbrad valmis tema eest.
Ta uskus kõigest südamest,
et surematu sihi poole
meid viivad suured nägijad,
et õnneukse avavad
maailmale ja inimsoole
kord vaimukiirte varal need
humaansed mõttehiiglased.
Kaastunnet, põlastavat viha,
moraalseid aateid, hingetuld
ja kipitavat kuulsusiha
ta tundis juba varakult.
Kui kanneldades tutvus aga
ta Schilleri poeesiaga
ja rändas Goethe taeva all,
siis kõrgel kunstiallikal
ei tulnud muusal häbeneda.
Uus lüüra uhkelt helises:
neis vaimustatud värssides
ei jätnud iial maha teda
ta mõttelend, ta tundetarm
ja lihtsuse autentne sarm.
Ta laulis armust armu sunnil,
hing lauldes puhas-pilvitu
kui lapse uni koidutunnil,
kui kiretu ja kõrge kuu, –
see ohkajate jumalanna,
kes hõljub üle taevaranna.
Ta laulis leinast, rännuteest,
romantilistest roosidest,
ta otsis uttukadund kaugust
ja midagi ja unelmaid,
poetiseeris pisaraid,
ta kurtis närtsimise raugust
ja kaduvust siin päikse all,
kui ude lõual tärkas tal.
Kui andekust ja kõrgeid aateid
Jevgeni hinnata ehk võis,
siis kahjuks vaimseid väljavaatel
ei
