jumaldas üht hoopis teist –gardisti, mängurit ja franti,
ja tundis, et see teine on
ta ideaalne Grandison.
Sel teisel istus ikka hästi
ta munder ja ta ballifrakk –
kuid mõrsjat sõna kuulda kästi
ja pandi valmis veimevakk.
Mees pärast pulmi reisis ruttu
maakolkasse, kus palju nuttu
tõi naisele see saatuslöök.
Siis toibus ta, siis meenus köök,
siis korraldas ta einevõttu,
siis harjus ja siis viimati
ta oli täitsa rahulgi.
Nii kaotab harjumuse tõttu
kord okkad vana hingepiin
ja õnne asendab rutiin.
Ta mures lohutas ehk teda
veel enam väike kavalus,
kuis mehe üle valitseda:
see oli kuldne avastus.
Nüüd elu ladusalt neil voolas.
Ta sügiseti seeni soolas,
raseeris laupu, sekeldas,
kõik raamatusse rehkendas,
kuldkõlisevaid pidas paunas,
kontrollis künni-, külvi maid,
sealvahel klähmis teenijaid,
laupäeviti käis vihusaunas –
mis imet pidi kõigeks ta
veel mehelt luba küsima?
Sõbrannadele suveniiriks
ta kirjutas kord verega,
Praskovjat nimetas Pauline’iks
ja mõjus imehaprana.
Ta kitsakest korsetti kandis
ja hääldamise juures andis
ta nina prantsuspärase
aktsendi vene n-ile.
Siis noorusmälestuste hulka
läks album, vürstitar Aline,
õrn luule ja ka õrn musliin,
Céline’ist jälle sai Akulka
ja tagatipuks viimati
ta negližee vateeriti.
Jah, kõigeks andis talle voli
heatahtlik, armastaja mees,
kes lõunat süües ikka oli
öökuues ja pantuhvlites.
Kui süüdati ent kandelaabrid
ja tulid lihtsavõitu naabrid,
siis kurdeti, siis kiruti
maailma imenarrusi
ja naerdi nakatava hooga.
Aeg lendab, Olga keedab teed,
suud naerul, silmad unised,
koos võetakse veel õhturooga –
ja väsind jutupuhujad
kaleskas koju vuravad.
Nad armastasid muistset laadi
ja rangelt nagu vanasti
auastmestiku järgi praadi
peolauas neil serveeriti.
Niihästi nende kodukali,
oraaklilaulud, näärinali,
pöördkiik ja eluolustik –
kõik oli ehtsalt venelik.
Kui rahvas nelipühal tukkus
kesk venivat liturgiat,
siis nendelgi paar pisarat
leesputke lehtedele kukkus
ja neilgi praeti särinal
pannkooke vastlanädalal.
Nii elasid ja vananesid
nad vähehaaval mõlemad.
kuid mehele siis avanesid
maamullas kalmuväravad.
Truu naine silmavett nüüd valas,
koos lastega ta naaber halas
ja leinas kõigest südamest
head inimest ja härrasmeest.
Et kadunu ei sallind uhkust,
siis tema hauakivilgi
on kirjutatud lihtsasti:
Siin Issandas on saanud puhkust,
kui ära kustus elukiir,
Dimitri Larin, brigadiir.
Teelt koju jõudes otsis üles
noor Lenski selle haua siin.
„Poor Yorick!“ mõtles ta, „kui süles
ma lapsena sul istusin
ja hoidsin pihus mänguvaljast
või näppisin su rinnal haljast
Otšakovi kuldmedalit, –
siis lapsukesi kihlasid
sa juba oma mõttes-meeles
ning andsid mulle Olga käe.
Sa õhkasid: eks näe, eks näe! …“
Ja leinalises luulekeeles
sealsamas värssi veeres tal
eleegiline madrigal.
Ka vanemate haual palmis
Vladimir värsse silmavees:
aukartus helises ta salmis
patriarhaalse põrmu ees..
Nii paiskab saatus igavikku
generatsioone järjestikku
kui külvisaaki sügisel.
Uus noorus trügib künnisel..
Me tormame barjäärid maha
ja näitame kesk rüselust
eelkäijatele haua-ust, –
kuid küllap meidki ukse taha
ja surmavaida suruvad
me tragid järeltulijad!
Kuid, sõbrad, seni tõusku pähe
meil elujoovastus ja lust!
Ma olemisest hoolin vähe
ja tunnen tema tühisust.
Mu süda kaduvust ei trotsi,
fantoomisid mu pilk ei otsi
ja kiitust ma ei janune.
Kuid lootus lendab kaugele
mu salajama sihi poole:
ma soovin siiski enda jaoks
vist järelkuulsust, mis ei kaoks,
et meenutada inimsoole
mu kurba elusaatust kord
saaks kas või ainuke akord.
Võib-olla keset ööd ja raju
mõnd südant liigutab see toon,
võib-olla
