majesteetlikud,nii vooruslikud, ideaalsed,
et neid ju nähagi on piin
ja mehesüdant valdab spliin.
Te kenad, noored kepsutajad!
Jah, teie, keda mürinal
öö varjus troskad sõidutavad
veel Peterburi tänaval –
ka teie seltsi jättis maha
mu priiskaja nüüd seljataha
ja kabineti vaikuses
kirjutada kavatses.
Töö, karm ja raske, tüütas teda.
Esseest ei tulnud midagi
ja loojana ei läinudki
ta kirjameeste kilda, keda
ma kogu nende sumptiga
siin kui kolleeg ei arvusta.
Kui tühjustunne tasahilju
ta südant jälle ahistas,
siis teiste mõtlemise vilju
hing omaks võtta ihaldas.
Ta riiulile köiteid ladus
ja luges, luges – huvi kadus:
siin tüütu jutt, seal sõge laim,
see sonib siin, sel puudub vaim,
kõik lohistavad raskeid kette;
ju põrmuks langes minevik,
kuid põrmust jampsib olevik –
ja tolmunud lektüüri ette
ta langetas kui leinaja
öömusta taftist kardina.
Kui temagi mu kombel salgas
suurilma konventsioonisid,
siis meie lähem tutvus algas.
Mu sõbras mulle meeldisid
näojooned, iseäralikkus,
natuur, mis unistama tikkus,
ja teravmeelsus, külm ja napp.
Ta hinges oli tusk, mul – sapp.
Lein, pettumused, lõõskav iha –
kõik polnud kummalegi uus;
kaasinimeste kavalus
ja pimeda Fortuna viha
ühtviisi ootas noorusmaal
meid ähvardavalt lähedal.
Kes vaadelnud on inimesi
ja võtnud vaevaks mõtelda,
see lõpuks oma ligimesi
peab hingepõhjas põlgama.
Kes elanud on tundmustele,
see pettub, selle südamele
on mälestus, on kahetsus
kui nõelav ussihammustus.
See kõik nii kütkestavaid jooni
toob vestlusse, et viimati
ma harjusin Onegini
epigrammatilise tooni
ja naljasõna salvava
sappkibeda sarkasmiga.
Kui suvel Neeva hõbedale
öötaevas vaatab helkides
ja kahvatu Diana pale
ei paista vetepeeglites, –
kui meenusid me noorusplaanid,
me armukevad, me romaanid
ja unelmad – mis imehell
tumm igatsus neil tundidel
küll oli südames meil kahel!
Just nagu vangisolija
käib unevallas vabana
õrnroheliste puude vahel –
nii mälestustes meilegi
hell noorus tuli tagasi.
Täis kahetsust graniidi najal
Jevgeni seisis mõtetes,
nii kuis poeet on omal ajal
end kirjeldanud värssides.
Linn vajus unne. Kõikjal vaikus.
Öös tunnimeeste hüüdeid kaikus
ja kusagil Miljonnajal
tõld kihutas veel mürinal.
Vett pahistasid sõudja mõlad,
nii pehmelt paitas kõrva siis
pikk sarvehääl ja lauluviis.
Kuid oma ilusamad kõlad
sai öö Torquato sulavalt
oktaavide meloodialt!
Oh Aadria! Kord siiski tohin
sind näha! Sinu kaldal saab
hing jälle tuld, kui Brenta kohin
ja sinu hääl mind vaimustab!
Su vete veeremise müha
Apollo lastele on püha,
mu südamesse laulnud on
sind kõrgil kandlel Albion.
Itaalia! Kui raugel vaatel
kesköises gondlis kiigun ma,
siis võluväel, Veneetsia.
su noorukese tütre saatel
saab omaseks ka mulle veel
kord armu keel, Petrarca keel.
Sind ootan, hüüan kaldakingul,
mu pääsmine, mu vabadus!
Oh tulge, laevad, purjed pingul,
oh tule, ilmamuudatus!
Kas ulguvetele kord viivad
murdlainetuses tormitiivad
mind vihurite vihinas?
On aeg, on aeg! – Mu Aafrikas
veelagendikul kuumas õhus
kord igatsen kui rändaja
su tusast randa, Venemaa,
kus ahastus mu rinda rõhus,
kus lein, kus arm jäi minule,
kus matsin oma südame.
Onegin olekski vist saanud
tookord mu reisikaaslaseks,
kui saatus poleks lahutanud
meid ootamatult aastateks.
Neil päevadel just mattis maha
ta oma isa. Raha, raha
nüüd kreeditorid ägedalt
talt mangusid kui pärijalt.
Et pääseda protsessi kärast,
seepärast rahumeelega
kõik nõudjatele jättis ta,
kuid samuti ehk sellepärast,
et oli kuulnud midagi
ju onu surmatõvestki.
Ja juba valitsejalt samas
ta sõnumi sai kirja teel,
et onu surivoodis lamas
ning ihkas teda näha veel.
Eks
