päevad lõpetasMoldaavias ta stepituules,
kus meenus kauge unena
õnn, hiilgus ja Itaalia.
......
......
......
Kui noorelt võis ta olla jahe,
ükskõikne, siiras, häbelik,
nii usaldav, nii vaikselt mahe
ja oh kui silmakirjalik!
Kuis oli ta küll teravkeelne,
kõrk, armukade, kurvameelne,
nii sädelev, nii sumejas
ja õrnas kirjas lohakas!
Kuis oskas ta, kui võttis voli
kuum igatsus ja mõttelend,
nii huupi unustada end!
Kui palju õrnust, julgust oli
ta pilgus, kus võis korraga
nii harras pisar särada!
Kuis oskas näida igal juhul
ta ülbelt üllatav ja uus,
kuis oli mõnel õrnal puhul
tal varuks valmis ahastus,
hell meelitus või lõbus ohe,
kui tormiliselt ründas kohe
ta lapselikult tõsiseid,
veel rikkumata südameid!
Kuis mõistis ta neid varitseda,
liig ranget süütust sõidelda,
poolvargsi kätte võidelda
siis rendez-vous ja pärast seda
ka õppetunde õhinal
veel anda nelja silma all!
Kui varakult ju oskas köita
ta kuulsaid koketeerijaid!
Kui aga väärata ja võita
ta tahtis oma võistlejaid,
kuis oli ta siis õel ja valvas,
kui sapiselt ta keel siis salvas!
Vaid auväärt naisemeestega
jäid soojad suhted püsima:
ta sõprust hindas õel ja õige,
niihästi mees à la Faublas
kui sarvekandjast abikaas,
kel käis maailmas üle kõige
ta kalli mina kõrge kraad,
ta naine ja ta linnupraad.
......
......
......
......
Ta voodis vaevalt silmad avas,
kui kirjakesi tuuakse.
Vist kutsed? Mis on täna kavas?
Üks maja palub ballile,
siin lastepeole kutsub teine
ja kolmandas on õhtueine.
Mis teeb ta? Kuhu läheb ta?
Küll hakkama saab kõigega.
Nüüd esialgu aga köidab
mu võrukaela vaid bulvaar.
Peas laiaäärne bolivar,
seal ennelõuna-ehtes sõidab
ta ringi, kuni virk bregee
lööb kõlisedes lõunale.
Ju pimeneb. Ta istub saani.
„Eest ära!“ hüüab kare hääl.
Nüüd siis Talon’i restorani,
Kaverin juba ootab sääl!
Õhk hõbetab ja traav on kärmas,
ta piibrinahast krae on härmas.
Uks avaneb – ja silmapilk
kork lendab lakke pudelilt!
Ennäe: roast-beef’ilt veri tilgub
ja trühvlid, trühvlid – moodne toon,
Pariisi kokakunsti kroon,
juust Limburgist, mis kihab-vilgub,
Strassbourg’i kuulus pirukas
ja helekuldne ananass.
Veel nõuaks veini paar pokaali
kuum, rasvast särisev kotlett,
seal annabki bregee signaali,
et alanud on uus ballett.
Teaatri tõre tooniandja,
aukodaniku tiitli kandja,
kes jumaldas nii võluvaid
kulissiriigi graatsiaid –
Onegin kähku sinna jõuab,
kus teeb furoori entrechat,
kus igamees Kleopatra,
Moïna etteastet nõuab
ja Phaedra välja vilistaks
(et teda ennast märgataks).
Oh imemaa! Su võlupiiris
kui vabaduse sõber siin
Fonvizin säras kord satiiris
ja teisi jäljendas Knjažnin;
siin rahvas nuttes kiitust hõikas,
kui Ozerov nii ohtralt lõikas
Semjonovaga loorbereid;
siin me Katenin suurt Corneille’d
taas elustas ta omapäras;
siin lavastati lärmakaid
vürst Šahhovskoi komöödiaid,
siin ka Didelot veel eile säras,
siin, siin kulissitaeva all
mu noorus möödus tuhinal.
Mu jumalannad! Teile, teile
nüüd kajab minu kurblik hääl:
kas olete veel need, kes eile?
või säravad ehk teised sääl?
Kas kuulen kunagi te koore?
Kas näen veel, vene Terpsihhore,
su hingestatud lendamist?
Ei näitelavalt leia vist
ma enam teid, ja pettund vaatel
lornjeti läbi mõõtes uut
suurilma võõrast publikut,
mul tundub haigutuse saatel
teaatriõhtu tüütult pikk
ja meeles mõlgub minevik.
Teaatris iga loož ju särab;
täis publikut on kubinal
parterr ja toolid, rõdu kärab,
eesriie kerkib kahinal.
Kui kuuluks ta vaid õhuvalla
ja võlupoogna võimu alla,
nüüd seisab nümfisalga ees
Istomina. Näe, keereldes
jalg liigub tal, kuid samal viivul
selg
