Jevgeni Onegin. Aleksandr Puŝkin

      Mõis pakkus mõndagi komforti

      ja matustele sedamaid

      maalt valgus kokku igat sorti

      küll iidamaid, küll aadamaid.

      Kui kadunu ju puhkas hauas,

      siis papid, võõrad peielauas

      sõid, jõid ja läksid laiali

      kui asjamehed kunagi.

      Onegin, pillaja, kes varem

      ei sallind korda iganes,

      on äkki mõisa peremees,

      kuid maadest, metsadest veel parem

      on rõõm, et elus midagi

      nüüd muutub, läheb teisiti.

      Kaks päeva tundus uus ja ilus

      ta meelest üksik põllutee,

      lehtpuude sahin metsa vilus,

      meloodiline ojake.

      Siis tüütas nurm ja lillerikkus,

      siis juba uni peale tikkus

      ja korraga ta avastas,

      et külaski on luuramas

      just sama igavuse paine –

      sest olgugi, et puuduvad

      peod, lossid, värsitegijad,

      siis ometi kui ustav naine

      või nagu vari nüüd ka siin

      ta kannul jooksis tuttav spliin.

      Ma olen sündind vaikseks eluks:

      maal kandlehääl on kõlavam

      ja tasa loovaks mõtiskeluks

      ka unepilt on eredam.

      Siin mõnulen ma omaette,

      käin järve ääres, vaatan vette

      ja vaba lend fantaasial

      on far niente tähe all.

      Ma hommikul jään kauaks voodi,

      loen väga vähe kirjandust,

      veel vähem taotlen menukust.

      Kas nooruses just nõndamoodi

      ei veerenud kord vaiksesti

      mu elu õnnepäevadki?

      Arm, lilled, luhad, järvelahed –

      teid omaseks peab mõte-meel.

      Onegini ja minu vahet

      siin rõhutan ma veel ja veel.

      Mu meelest see on tähtis faktor,

      sest mõni laimude redaktor

      või teravkeelne lugeja

      saab hakkama ehk väitega,

      et minagi siin kogu aja

      nii nagu Byron, kõrk poeet,

      skitseerin enese portreed –

      justkui ei suudaks luuletaja

      poeemi kirjutada muust

      kui omaenda isikust.

      Üks lisamärkus: luuletajad

      und näevad armuvallaski.

      Ka minul olid armsad ajad,

      kus hellad haldjad areldi

      õhkõrnalt hõljusid mu ette.

      Poolunes nähtud siluette

      on elustanud muusa. Nii

      neist vangidest ma laulsingi,

      kes vaatavad Salgiri voole,

      nii luulesse läks mägismaal

      noor tütarlaps, mu ideaal.

      Nüüd sõbrad pöörduvad mu poole

      ja pärivad: „Eks tunnista,

      kes on su inspireerija?

      Kes meie neidudest on valland

      su laulud? Kelle silmapaar

      on vaimustust su põue kalland?

      Kes on su veetlev sõbratar?“

      Ei keegi, sõbrad! Mitte keegi!

      Õnn sellele, kes armuleegi

      viib värssi riimitulega

      ja siis poeedi sulega

      Petrarca radadele põikab,

      kus pühas luulehulluses

      meelt jahutab ehk jampsides

      ja lisaks loorbereidki lõikab –

      kuid mina, kirglik armunu,

      vaid olin juhm ja sõnatu.

      Arm kadus, ilmus muusa. Meeled

      mul karget eluselgust said.

      Mind jälle hüüdsid lüüra keeled,

      täis mõtteid, imehelinaid.

      Aeg pisarad mu silmist pesi.

      Ei naiste päid, ei jalakesi

      ma hajameelse sulega

      nüüd värsi juurde joonista.

      Mu meel on kurb. Kuid varsti

      lakkan

      ka leinamast ja küllap vist

      ma pärast maru raugemist

      poeemi kirjutama hakkan,

      kus laulusid on kokku siis

      küll vähemalt kakskümmend viis.

      Ma juba mõlgutasin plaanist,

      peategelase näost ja teost –

      ning avapeatüki romaanist

      nii lõpetades panen peost.

      Siin käsikirjas – karmilt võttes –

      näen vastuoksust mitmes mõttes,

      kuid parandusi ma ei tee.

      Tribuudina tsensuurile

      ja söödaks žurnalistidele

      ma saadan oma suletöö.

      Nüüd Neevalinnas laineid löö,

      too loorbereid mu kuulsusele

      ja kroonigu, mu värsipõim,

      sind kõmu, keelepeks ning sõim!

      Siin lahkes looduses, kus oli

      Jevgenil igavus nii suur,

      vist kiitnud oleks taevavoli

      idüllisõbralik natuur.

      Jõekaldal üsna omaette

      massiivne häärber vaatas vette

      mäe tuulevaikse varju all.

      Kõik lokkas, luhtas. Kaugemal

      käis

Скачать книгу