osanud veel poisike,siis mängumurul võlus teda
ta vallatleja kaaslane.
Need süütud mängud pargis kestsid
ja nende isad-naabrid vestsid
ju pulmakroonist lastele.
Õrn Olga puhkes õitsele
ja kasvas isamajas üles
truusüdamliku hoole all
just nagu metsa lähedal
maikellukene rohusüles,
kus mesilased, liblikad
ei märka õiekarikat.
Hell süda õnneunelmale
siis avanes – ja noorukil
tõi armuohke kuuldavale
eleegiline vilespill.
Eks jääge terveks, mängurajad!
Nüüd kütkestasid luuletajat
mets, öö ja kuu – jah, sama kuu,
mis paistes läbi padriku
kord meelitas meid puiesteile,
kord kuulatas me sosinaid,
kord hõbetas me pisaraid, –
nüüd aga sellepärast meile
veel näikse vahel kumavat,
et asendada laternat.
Ilmsüütult naeratama varmas
ning ikka kuulekas ja kraps –
õrn Olga oli üliarmas
ja lihtsameelne tütarlaps.
Ta sinisilmad, rõõmus tuju,
blondjuuksed … kuid see tuttav
kuju
piltilusana teie ees
on kõikides romaanides.
Ta mullegi kord meeldis varem.
Nüüd aga hakkab tüütama
see kenadus … Mu lugeja,
kui lubate, siis tahan parem
siin jutustada vanemast
ja erinevast sõsarast.
Tatjanaks nimetati teda..
Romaani lehekülgi ma
nüüd mõtlen hellalt pühitseda
nii ebamoodsa nimega.
Miks mitte? Vanavärki aegu
ja peretuba meile praegu
see meenutab küll muidugi,
kuid kõlab armas ometi.
Me ristinimed – siiralt võttes –
on kaunis maitselagedad
(me värsid – oh kui magedad!) –
sest vaimuvalgustuse mõttes
me paraku ju pole muud
kui peenutsevalt pentsikud.
Niisiis, Tatjanaks hüüti teda.
Ei õhetanud põsil tal
õrn puna, mida imetleda
võis kaunitarist sõsaral.
Tumm, kartlik, nukrapilguline
kui laanehirv, kui külaline
jäi kodustele võõraks ta
ju pisukese lapsena.
Ei oma isa ega ema
ta hellitada tihanud,
ei lastekülas kilanud, –
vaid istus nõnda tõsisena,
kui ununeks kõik ümbrus tal,
ühtsoodu üksi akna all.
Ta vaikne sõber, mõtiskelu,
ju kätkis teda kiigutas
ja unelmaga ehtis elu
maatütarlaps fantaasias.
Kuid õmblusraamil ühtki lille
siidniitidega lõuendile
need nõtked, nõelakartlikud
ja õrnad käed ei õmmelnud.
Laps ilmselt ihkab valitseda:
ta nukule dotseerib neid
hea käitumise juhiseid,
galantsusi ja kõike seda,
mis külge poogib temale
ta elukogend emake.
Kuid nukkudest end hoidis eemal
Tatjana juba lapsena,
ei vestnud ehtimise teemal,
ei linnaelust nendega.
Tal polnud isu vallatleda.
Maast-madalast ent köitsid teda
ööpimeduses tuisuhood
ja hirmutavad muinaslood.
Kui няня mängima kesk aasa
käekõrval ridamisi viis
kõik Olga sõbratarid – siis
ta heledalt ei naernud kaasa,
kui teistele nii lustilik
näis viimne paar ja pimesikk.
Ta ootas rõdul koiduvina,
kui mets ja maa veel magavad,
kui tantsides kesk taevasina
kaob tähekeste müriaad,
kui okstelt langeb kastevesi,
eelhommik tuleb tasakesi
ja puhtetuuled puhuvad.
Kui talviti poolt ilmamaad
kottpimedus veel hoiab süles,
veel udusombus kumab kuu
ja idakaar on hääletu –
siis virgena ju tõusis üles,
kui sama tundi näitas kell,
ta vahaküünla valgusel.
Ju noorena said armsaks talle
romaanid, kus nii kaunilt on
kõik ette luisand lugejale
Jean-Jacques Rousseau ja
Richardson.
Ta isa, möödund aastasaja
moestläinud laadi esindaja,
kui tolerantselt muhe mees
ei pärind lapselt iganes
(lektüüri mänglusena võttes),
mis kurikaval köide tal
on hommikuni padja all.
Ta ema oli selles mõttes
veel sallivam ja ise just
täis Richardsoni-vaimustust.
Miks aga kiitis Richardsoni
nii erilises õhinas
see vanadaam? Miks Grandisoni
Lovelace’ile ta eelistas?
Eks ikka sellepärast vistist,
et nimetatud belletristist
kord rääkis vürstitar Aline,
ta Moskvas elutsev cousine.
Maaneiu
