millist tööd keegi otsib.
Rahvasummas seisis tugeva kehaehitusega noor mees, kes hoiakult paistis teistest üle olevat – tema üleolek oli nii märgatav, et mitu punase näoga talunikku tema juures seisatasid ning tema kui farmeri poole pöördusid, teda kõnetades „härra” ütlesid.
„Ma ise otsin tööd – töödejuhataja töökohta,” vastas ta iga kord. „Ega ei tea, kas kellelgi peaks töödejuhatajat vaja olema?”
Gabriel oli nüüd kahvatum. Tema pilk oli mõtlikum ja ilme nukram. Ta oli läbi teinud katsumuse, mis oli andnud talle rohkem, kui temalt võtnud. Oma tagasihoidlikust seisundist lambakuningana oli ta langenud Siddimi maapigiaukudesse12, kuid temas oli mingit väärikat rahu, mida ta varem kunagi polnud kogenud, ning ükskõiksust saatuse vastu, mis, ehkki sageli teeb inimesest lurjuse, võib ka aluseks olla tema ülevusele. Seega oli alandamisest saanud ülendamine ja kaotusest võit.
Hommikul oli linnast lahkunud ratsaväerügement, ning üks seersant koos kaaslastega oli käinud läbi neli tänavat ja nekruteid värvanud. Päev hakkas juba õhtusse kalduma, kuid Gabrieli polnud veel keegi palganud. Ta peaaegu juba kahetses, et polnud nekrutiks läinud ja asunud oma maad teenima. Tüdinud turuplatsil seismisest, üsna ükskõikne töö valiku suhtes, otsustas ta peale töödejuhataja ameti ka mõne teise tööotsa vastu võtta.
Kõik farmerid näisid lambakarjust otsivat. Lambapidamine oli Gabrieli ala. Ta pööras ühte kõrvaltänavasse ning sealt veel kõrvalisemasse umbtänavasse ja astus sisse sepikotta.
„Kui palju teil aega võtab, et lambakarjuse kepile konksu teha?”
„Kakskümmend minutit.”
„Palju tahate?”
„Kaks šillingit.”
Gabriel istus pingile ning sai kepile konksu ja kepi enda pealekauba.
Seejärel läks Gabriel valmisriietepoodi, mille omanikul oli suur tagavara talumeherõivaid. Kuna konksuga kepp oli nõudnud Gabrielilt peaaegu kogu tema rahatagavara, üritas ta vahetada oma jope tavalise lambakarjuse hõlsti vastu, ning see tal ka õnnestus.
Vahetuskaup tehtud, ruttas ta linna keskele ning jäi seisma kõnnitee servale, lambakarjuse konksuga kepp käes.
Nüüd, kus Oak oli lambakarjuseks kehastunud, näis, et kõige enam otsiti hoopis töödejuhatajaid. Kuid paar farmerit märkasid teda ja astusid lähemale. Järgnes umbes alljärgnev kahekõne:
„Kust kandi mees oled?”
„Norcombe’ist.”
„Siis üsna kaugelt.”
„Sinna on oma viisteist miili.”
„Kelle farmis sa viimati töötasid?”
„Enda omas.”
See viimane vastus mõjus iga kord nagu kuuldus koolerast. Küsimusi esitanud farmer tõmbus eemale ja vangutas kahtlevalt pead. Nagu ta koer, nii oli ka Gabriel liiga hea, et usaldusväärne olla, ning kaugemale temaga keegi sellest küsimusest ei jõudnud.
Kuna kindlam oli vastu võtta mis tahes pakutud võimalus ja vastavalt käituda, selle asemel et anda ühel heal plaanil aega küpseda ning oodata võimalust selle teostamiseks, kahetses Gabriel, et oli lambakarjuseks kehastunud ega olnud pakkunud ennast mis tahes tööle, mida laadal pakuti. Hakkas juba pimenema. Viljabörsi juures vilistasid ja laulsid mõned lõbusad mehed. Gabrieli käsi, mis oli mõnda aega tegevusetult hõlsti taskus püsinud, puudutas sinna peidetud flööti. Nüüd avanes tal võimalus oma kallilt omandatud oskust rakendada.
Ta võttis flöödi välja ja hakkas mängima lugu „Kappa laadale” mehe kombel, keda pole ealeski ükski mure vaevanud. Oak oskas mängida flööti Arkaadiale13 omase mahedusega ning tuntud helide kõla rõõmustas nii tema enda kui ka ümberringi seisvate meeste meeli. Ta jätkas südikalt mängimist ning oli poole tunniga teeninud summa, mis temasugusele puuduses olevale mehele tähendas tervet varandust.
Meestelt küsides sai Gabriel teada, et järgmisel päeval pidi ka Shottsfordis laata peetama.
„Kui kaugel siit Shottsford on?”
„Kümme miili Weatherburyst edasi.”
Weatherburyst? See oli koht, kuhu Bathsheba kaks kuud tagasi oli läinud. See teade mõjus Gabrielile otsekohe tujutõstvalt.
„Kui palju Weatherburysse maad on?”
„Viis või kuus miili.”
Bathsheba oli ilmselt juba ammu Weatherburyst lahkunud, kuid see paik pakkus Oakile küllalt huvi selleks, et Shottsfordi laata järgmiseks tööotsimise kohaks valida. Pealegi olid ka Weatherbury elanikud ise huvitavad. Kui jutte uskuda, siis olid nad sama vastupidavad, lõbusad, edukad ja patused nagu kogu krahvkonna rahvas. Oak otsustas teel Shottsfordi öö Weatherburys magada ning hakkas sammuma mööda maanteed, mida talle soovitati kui kõige otsemat teed sellesse külla.
Tee läks luhtade vahelt, mida läbisid väikesed ojad, kus värelev veepind moodustas keskel otsekui palmiku, servades aga volte, või kus vool oli kiirem, tekkisid veepinnale valged vahutäpid, mis liikusid edasi segamatu rahuga. Kõrgemates kohtades krabisesid kuivanud ja kuivad lehed maapinnal, kui tuul neid ülepeakaela edasi veeretas, ning väikesed linnud soputasid põõsastarades sulgi, et end ööseks mõnusalt okstesse seada. Kui Oak ühtlaselt edasi liikus, jäid linnud paigale, kuid kui ta seisatas, et neid okstel vaadata, tõusid linnud lendu. Ta möödus Yalbury metsast, kus jahilinnud puudele magama kogunesid, ning kuulis faasanikuke murduvat häälitsust: „ku-ukk, kukk” ja faasanikana kägisevat vilistamist.
Kui ta oli läbinud kolm või neli miili, oli kogu ümbrusest saanud ühtlane pimedus. Yalbury mäest alla laskunud, nägi Oak ähmaselt enda ees veovankrit, mis seisis tee kõrval suure puu all.
Lähemale jõudnud, avastas ta, et hobuseid vankri ees polnud, ilmselt olid ka inimesed selle juurest läinud. Ilmselt oli vanker ööseks sinna jäetud, sest peale pooliku heinapalli vankripõhjas oli see tühi. Gabriel istus vankri aistele ning pidas aru. Ta oletas, et on suurema osa teest ära käinud, ja kuna ta oli päikesetõusust saadik jalul olnud, tekkis tal kiusatus vankrisse heintele pikali visata, selle asemel et edasi Weatherburysse rühkida ja öömaja eest maksma hakata.
Lõpetanud oma viimased leiva- ja singiviilud ning joonud peale siidripudelist, mille ta targu kaasa oli võtnud, ronis ta tühja vankrisse. Siin laotas ta pooled heinad endale alla, teise poole aga tõmbas, nii hästi kui pimedas sai, endale üleni tekiks peale ja tundis ennast kehaliselt ülimalt mõnusasti. Kuid mõeldes oma elu õnnetule hetkeseisule, ei pääsenud Oak, kes teistest kaugelt enam endas juurdles, hinges kurbust tundmast. Oma ebaõnnestumistele armastuses ja lammastepidamises mõeldes jäi ta magama, sest nagu meremehed, nii suudavad ka lambakarjused jumala14 kohale kutsuda ega tarvitse teda oodata.
Teadmata, kui kaua ta oli maganud, ärkas Oak äkki ning avastas, et vanker liigub. Vedrudeta vanker sõitis tema jaoks küllalt kiiresti ning põhjustas talle lausa kehalist kannatust: ta pea kolksus timpanipulgana vastu vankripõrandat. Nüüd kuulis ta vankri eesotsast jutukõminat. Hääled sundisid teda ettevaatlikult heintest välja piiluma (kui ta oleks jõukas mees olnud, oleks teda vallanud hirm, kuid õnnetus on hea ravim hirmu vastu enda pärast), ja esimene asi, mida Oak märkas, olid tähed tema pea kohal. Suur Vanker hakkas Põhjanaelaga
Vana Testamendi järgi langesid Soodoma ja Gomorra kuningad pärast lahingus lüüasaamist Surnumere orus asuvatesse maapigiaukudesse.
Arkaadia – Vana-Kreeka maakond Peloponnesose siseosas. Antiik- ja ka uusaja luules on kujutatud Arkaadiat kui idüllilist karjaste maad.
Viide unejumal Morpheusele Kreeka mütoloogias.
