kurrud talle otsaette tekkisid. Kus vestluse tulemus võib tähendada olulist pööret halva või hea poole, tekitab iga alguse oodatust kõrvalekaldumine piinavaid eelaimusi ebaõnnestumisest. Oak jõudis ukse juurde natuke hämmeldunult: tema mõttes läbimängitud algus ja tegelikkus erinesid teineteisest oluliselt.
Bathsheba tädi oli kodus. „Kas te ütleksite neiu Everdene’ile, et keegi tahaks temaga rääkida,” palus isand Oak. (Ennast ilma oma nime teatamata lihtsalt kellekski nimetamist ei tohi võtta maainimeste kasvatamatusena: selles on peent tagasihoidlikkust, millest linnarahval oma nimekaartide ja teatamistega aimugi pole.)
Bathsheba oli väljas. Ilmselt oli kuuldud hääl olnud tema oma.
„Astuge sisse, isand Oak.”
„Oh, aitäh,” ütles Gabriel ning järgnes emand Hurstile kamina ette. „Ma tõin neiu Everdene’ile lambatalle. Ma mõtlesin, et talle ehk meeldib talle kasvatada: neiudele see tavaliselt meeldib.”
„Võib-olla,” lausus emand Hurst mõtlikult, „ehkki ta on siin ainult külas. Kui te ootate hetke, Bathsheba tuleb kohe.”
„Jah, ma ootan,” lausus Gabriel ning istus. „Tegelikult, emand Hurst, ei tulnud ma lambatalle pärast. Ühesõnaga, ma tahtsin temalt küsida, ega ta ei taha mehele minna.”
„Jah?”
„Jah, sest kui ta seda tahab, oleks mul väga hea meel temaga abielluda. Kas te teate, ega tal mõnda teist austajat ole?”
„Las ma mõtlen,” ütles emand Hurst ning segas tarbetult kaminas tuld. „Jah – tegelikult on tal terve rida noori mehi. Teate, farmer Oak, ta on nägus ja kõrgelt koolitatud – kord pidi temast koduõpetaja saama, aga ta oli selleks liiga tormakas. Ükski tema austaja pole küll siin käinud, aga taevake, temasugusel tüdrukul on neid kindlasti terve tosin.”
„Kahju,” ütles farmer Oak ning silmitses nukralt pragu kivipõrandas. „Ma olen üksnes tavaline mees ja minu ainus võimalus oli esimene kosilane olla… Noh, siis pole mul enam mõtet oodata, sest see oligi, mille pärast ma tulin. Ma hakkan siis minema, emand Hurst.”
Kui Gabriel oli umbes kakssada jardi mööda mäekülge sammunud, kuulis ta, et keegi hõikab tema selja taga „hei!” heledama häälega, kui tavaliselt üle välja hõigati. Ta vaatas tagasi ning nägi, et üks tüdruk jookseb talle järele ning lehvitab valge taskurätikuga.
Oak jäi seisma – ning jooksja jõudis lähemale. See oli Bathsheba Everdene. Gabriel punastas, ka tüdruku nägu punetas, kuid nagu selgus, mitte tunnetest, vaid jooksmisest.
„Farmer Oak – ma –” alustas ta ning peatus siis, et hinge tagasi tõmmata, ning jäi Gabrieli ette seisma, pea viltu ning kätt vastu külge surudes.
„Ma käisin just teie juures, et teid näha,” ütles Gabriel vahele.
„Jah – ma tean,” lausus tüdruk, hingeldades nagu punarind, nägu pingutusest punane ja niiske nagu pojengi õieleht, enne kui päike sellelt kaste kuivatab. „Ma ei teadnud, et te mulle kosja tulite, muidu oleksin ma kohe aiast tuppa tulnud, ma jooksin teile järele selleks, et öelda: mu tädi tegi vea, et teid minema saatis ega lasknud teil minu kätt paluda…”
Gabrieli tunded muutusid ülevoolavaks. „Mul on kahju, et te pidite nii kiiresti jooksma, kullake,” lausus ta, juba ettekätt tänulik loodetavate lembuste eest. „Oodake natuke, kuni olete hinge tagasi tõmmanud.”
„… Tädist oli viga – öelda teile, et mul on juba üks austaja,” jätkas Bathsheba. „Mul pole ühtki kallimat – pole kunagi olnud, ja ma mõtlesin, et kuna naiste aeg on üürike, oli kahju teid minema saata arvamusega, et mul on palju austajaid.”
„Seda on mul tõesti rõõm kuulda!” lausus farmer Oak, tema näole levis talle omane püsiv naeratus ning ta punastas heameelest. Ta sirutas välja käe, et haarata Bathsheba käest, mille tüdruk oli algul küljele surunud, nüüd aga kenasti rinnal hoidis, et valjusti taguvat südant vaigistada. Niipea kui Oak tema käe haaras, libises see nagu angerjas tema sõrmede vahelt, ning tüdruk peitis käe selja taha.
„Mul on väike lahedat äraelamist võimaldav farm,” seletas Gabriel pool pügalat vähema enesekindlusega, kui tal seda tüdruku kätt haarates oli olnud.
„Jah, ma tean.”
„Üks mees andis mulle alustuseks raha, aga selle saan ma varsti tagasi makstud, ja kuigi ma olen lihtne mees, olen ma jõudnud juba natuke korda saata.” Sõna „natuke” lausus Gabriel tooniga, mis andis mõista, et ta mõtleb sellega rahulolevalt „küllalt palju”. „Kui me abiellume, olen ma kindel, et suudan töötada veel kaks korda kõvemini,” jätkas ta.
Ta astus sammu ettepoole ning sirutas taas käe välja. Bathsheba oli talle järele jõudnud kohas, kus kasvas madal kidur iileks, mis nüüd oli kaetud punaste marjadega. Märgates, et Gabriel ehk teda embama või enda vastu suruma tuleb, tõmbus tüdruk põõsa taha.
„Aga farmer Oak,” ütles ta üle põõsa, pärani silmi talle otsa vaadates. „Ma ei öelnud ju, et ma teiega abiellun.”
„Noh – on vast lugu!” hüüatas Oak jahmunult. „Niiviisi kellelegi järele joosta ja siis öelda, et ta teda ei taha!”
„Ma tahtsin teile ainult öelda,” teatas Bathsheba innukalt, ehkki poolenisti tajudes naeruväärset olukorda, millesse ta enda oli asetanud, „et vastupidi sellele, mida mu tädi rääkis, nagu oleks mul tosin austajat, pole ma kellegi tüdruk, mulle ei meeldi, kui mind niiviisi meeste omandiks peetakse, ehkki ma võib-olla kunagi ka kellegi omaks saan. Aga kui ma teid oleksin tahtnud, siis poleks ma teile niiviisi järele jooksnud, see oleks liiga pealetükkiv olnud! Aga polnud midagi halba selles, et kähku ümber lükata vale teade, mis teile anti.”
„Oh ei – mitte midagi halba.” Kuid hetke ajel tehakse vahel liiga heldelt otsustus, ning olukorda hinnates lisas Oak: „Noh, ma pole küll päris kindel, et selles midagi halba polnud.”
„Tegelikult polnudki mul aega, et mõelda, kas ma tahan abielluda või mitte, sest te oleksite siis juba üle mäe jõudnud.”
„Mõelge veel mõni hetk,” ütles Gabriel, taas elavnedes. „Ma ootan natuke, neiu Everdene. Kas te tahate minuga abielluda? Tehke seda, Bathsheba. Ma armastan teid väga!”
„Ma püüan mõelda,” sõnas tüdruk natuke arglikumalt. „Kui ma üldse väljas mõelda saan, sest mu mõtted lähevad siin laiali.”
„Aga te võite ju mõne oletuse teha.”
„Siis andke mulle aega.” Pilgu Gabrielilt kõrvale pööranud, vaatas Bathsheba mõtlikult kaugusse.
„Ma võin teid õnnelikuks teha,” ütles Gabriel üle põõsa tüdruku kuklale. „Aasta või paari pärast saate endale klaveri – tänapäeval on farmerite naistel juba klaverid – ja mina harjutan usinalt flöödimängimist, et teiega koos õhtuti muusikat teha.”
„Jah, see meeldiks mulle.”
„Ja turulkäimiseks oleks meil väike kerge kaarik – ja ilusad lilled ja linnud – ma mõtlen, kuked ja kanad, sest need on kasulikud,” jätkas Gabriel, luulelisuse ja praktilisuse vahel kõikudes.
„See meeldiks mulle väga.”
„Ja lava kurkide jaoks – nagu härrasrahval.”
„Jah.”
