küsida – tema ütleb teile.”
„Minu nimi on Gabriel Oak.”
„Aga mitte minu oma. Teile, Gabriel Oak, näib teie nimi meeldivat, et te seda nii otsustavalt välja ütlete.”
„Noh, see on ainus nimi, mis mul siin elus on, ja ma pean seda kasutama, nagu oskan.”
„Minu meelest kõlab mu nimi imelikult ja ebameeldivalt.”
„Küllap võite selle varsti mõne teise vastu vahetada.”
„Taevas küll, Gabriel Oak – kui palju teil teiste inimeste kohta oma arvamusi on.”
„Noh, preili – vabandage väljenduse pärast – ma arvasin, et need teile meeldivad. Aga ma tean, et ma ei oska oma mõtteid sõnadesse panna nii hästi kui teie. Mina mõistuselt eriti terane pole. Aga ma tänan teid. Tulge, andke mulle oma käsi!”
Natuke hämmeldunud Oaki vanamoodsast siirast pihtimusest, millega ta nende kergetoonilise vestluse lõpetas, kõhkles tüdruk viivu. „Hea küll,” ütles ta, surus huuled silmakirjaliku häbelikkusega ja ükskõiksust teeseldes kokku ja ulatas Oakile käe. Gabriel hoidis seda hetke ning, kartes liialt tundeliselt käituda, kaldus teise äärmusse ja puudutas tüdruku sõrmi ükskõikse kergusega.
„Vabandust,” ütles ta järgmisel hetkel.
„Mille eest?”
„Et ma teie käest nii kiiresti lahti lasksin.”
„Kui tahate, võite selle uuesti saada, siin see on.” Ta ulatas taas Gabrielile käe.
Seekord hoidis Oak seda kauem pihus – tegelikult tavatult kaua. „Kui pehme te käsi on – isegi nüüd, talvel – pole üldse lõhenenud ega kare,” tähendas ta.
„Noh – nüüd aitab küll,” teatas tüdruk, ehkki ei tõmmanud kätt ära. „Aga te vist tahtsite seda suudelda. Te võite seda teha, kui soovite.”
„Säärast kavatsust mul küll polnud,” teatas Gabriel lihtsameelselt. „Aga ma võin seda teha.”
„Ega ikka ei või küll.” Tüdruk tõmbas käe ära.
Gabriel tajus, et oli jälle taktitult käitunud.
„Nüüd uurige mu nimi välja,” ütles tüdruk ning läks.
NELJAS PEATÜKK
Gabrieli otsus. Külaskäik. Viga
Vastassugupoolele on üldiselt talutav üksnes naise alateadlik üleolek, kuid ka teadlik üleolek võib vahel alamalseisvale mehele meeldiv olla, kuna viitab võimalusele naist vallutada.
See nägus ja võluv tüdruk puges peagi sügavale noore farmer Oaki tunnetesse.
Kuna armastus on erakordselt nõudlik liigkasuvõtja (sest tõeliste kirgede aluseks on südamete vahetamisest tulenev vaimne kasum, nagu kehaline ja aineline kasum on omane alamatele olenditele), olid Oaki tunded sama tundlikud nagu rahabörs, kui ta igal hommikul oma väljavaateid vaagis. Tema koer ootas oma toitu samamoodi, nagu Oak ootas tüdruku tulekut. Farmerit hämmastas see sarnasus, talle näis see alandav ja ta hoidus koera poole vaatamast. Kuid läbi põõsastara jälgis ta jätkuvalt tüdruku korrapäraseid tulekuid, ja nii süvenesid tema tunded tüdruku vastu, ilma et need tüdrukut vastavalt oleksid mõjutanud. Oakil polnud tüdrukule veel midagi lõplikku ega valmit öelda, ta ei suutnud teha armuavaldusi, mis lõpevad seal, kus algavad, kirglikke väljamõeldisi –
täis hälinat ja raevu,9
mis midagi ei tähenda,
ning nii ei öelnud ta midagi.
Järele pärinud, sai ta teada, et tüdruku nimi oli Bathsheba Everdene ning et lehm pidi umbes nädala pärast kinni jääma. Ta kartis seda kaheksandat päeva.
Lõpuks kaheksas päev saabuski, ning Bathsheba Everdene enam mäele ei tulnud. Gabriel oli jõudnud seisundini, mida ta veel hiljuti poleks osanud kujutledagi. Vilistamise asemel sai talle nüüd üksi olles harjumuseks korrata „Bathsheba”; ning ehkki ta juba poisipõlves oli vandunud truudust pruunidele juustele, hakkas ta nüüd eelistama musti juukseid; ta hakkas teistest eemale hoidma, kuni ruum, mida ta avalikkuse silmis täitis, jäi häbiväärselt väikeseks. Tegelikus nõrkuses võib armastusest jõudu saada. Abielu muudab meeltesegaduse toetuseks, mille tugevus peaks olema ning õnneks ka on otseses sõltuvuses meeletusega, mille ta välja tõrjub. Oak hakkas nüüd sealtpoolt valgust nägema ja kinnitas endale: „Ma kas teen temast oma naise või pole ma tõepoolest midagi väärt.”
Kogu selle aja vaevas ta end küsimusega, kuidas leida sobivat ettekäänet, et Bathsheba tädi juurde minna.
Selleks andis talle võimaluse ute surm, kelle tall oli ellu jäänud. Päeval, millel oli suve nägu, aga talve olek – ilusal jaanuarihommikul, kui paistis täpselt nii palju sinist taevast, et panna rõõmsameelseid inimesi seda veel rohkem näha tahtma, ja vahetevahel välgatas ka hõbedane päikesekiir, pani Oak oma lambatalle korralikku paremasse korvi ning suundus üle väljade Bathsheba tädi, emand Hursti maja poole – kannul koer George, kelle ilmest peegeldus mure tõsise pöörde pärast, mis nende senisesse rahulikku ellu tulla ähvardas.
Bathsheba tädi korstnast spiraalina tõusvat sinakat puusuitsu vaadates olid Gabrieli vallanud imelikud mõtted. Õhtul oli ta kujutluses laskunud korstnast alla selle jalamile, näinud kollet ja selle kõrval Bathshebat – ülerõivastes, sest riided, milles Gabriel oli teda mäel näinud, olid seoses tüdrukuga talle armsaks saanud, tema armastuse esimesel järgul moodustasid need vajaliku osa meeldivast kooslusest, mille nimi oli Bathsheba Everdene.
Riietumisel oli Gabriel valinud kuldse kesktee – ta rõivad olid ühteaegu korralikud, samas aga hooletult valitud lisanditega – need sobisid nii ilusa ilmaga turule minekuks kui ka vihmasel pühapäeval kandmiseks. Ta puhastas hoolikalt kriidiga oma hõbedast uuriketti ning pani saabastele uued paelad, vaatas üle vasksed saapapaelaaugud, läks pöögisalusse, et endale uus kepp teha, kooris seda koduteel innukalt; otsis riidekasti põhjast taskurätiku, pani selga õhukese vesti peene lillemustriga, milles õievarred ühendasid roosi ja liilia ilu, kummagi puudusi näitamata; oma tavaliselt kuivadele liivakarva ja loomulikult lokkis juustele määrimiseks kasutas ta ära kogu pumativaru, kuni juuksed olid omandanud suurepärase uudse värvi, midagi guaano ja punakaspruuni tsemendi tooni vahepealset, ja surunud juuksed pea ligi nagu muskaatõie pähkli ümber või nagu märg veekasv kleepub kivi ümber pärast mõõna saabumist.
Miski ei häirinud maamaja vaikust peale varblaste sädistamise pajudel, ning võis arvata, et keelepeks ja kuulujutud olid niisama omased linnuparvedele katusel kui selle all elavatele inimestele. Näis, nagu oleks tegemist mingi halva endega, sest juba Oaki saabumine algas õnnetult, kui ta, aiaväravani jõudnud, aias kassi märkas, kes tema koera George’i nähes igatpidi küüru selga tõmbas ja vaenulikult tõmblema hakkas. Koer ei teinud kassist väljagi, sest ta oli jõudnud ikka, kus ta haukumist kui liigset jõupingutust häbitult vältis – tegelikult haukus ta isegi lambaid üksnes käsu peale ning tegi seda täiesti ükskõikse ilmega, nagu manitseks tuhkapäeval patuseid, mida, ehkki see lambaid häiris, oli nende endi huvides aeg-ajalt vaja teha.
Loorberipõõsast, kuhu kass oli pagenud, kostis kellegi hääl.
„Vaeseke – kas mõni vastik koer tahtis sind tappa – oh sa vaeseke!”
„Palun
Tsitaat William Shakespeare’i tragöödiast „Macbeth”.
