tõstate, olen ma teil silmade ees – ja iga kord, kui mina pilgu tõstan, olete teie mul silmade ees.”
„Pidage, pidage, ärge muutuge ebasündsaks.”
Tüdruku vaimustus hajus ning ta vaikis mõnda aega. Gabriel vaatas korduvalt punaseid marju nende vahel ning tegi seda nii pingsalt, et iileksist sai tema edasises elus abieluettepaneku sümbol. Bathsheba pöördus otsustavalt tema poole.
„Ei, sellest ei tule midagi välja,” teatas ta. „Ma ei taha teiega abielluda.”
„Püüdke.”
„Ma tõesti kogu aeg püüdsin. Ma olen mõelnud, et ühest küljest oleks abielluda väga kena. Teised räägiksid minust ja arvaksid, et ma olen lahingu võitnud, ma tunneksin võidurõõmu ja nii edasi. Aga mees…”
„Nojah!”
„Noh, ta oleks mul alati silmade ees.”
„Muidugi oleks – see tähendab, mina oleksin.”
„Nojah, ma tahan öelda seda, et mul poleks midagi selle vastu, kui ma pulmas pruut oleksin, kui ma saaksin seda ilma meheta olla. Aga kuna naine ei saa niiviisi üksinda uhkeldada, siis ma ei abiellu – vähemalt veel mitte.”
„See on üsna jonnakas jutt.”
Vastuseks kriitikale oma sõnade kohta tõmbus Bathsheba väärikuse säilitamise märgiks Gabrielist natuke eemale.
„Tõesõna, ma ei tea, mida rumalamat üks neiu veel võiks öelda,” teatas Oak. „Ärge olge selline, kullake,” jätkas ta rahustava häälega. Oak tõi kuuldavale sügava siira ohke – see oli nagu tuulepuhang männitukas, mis tähistas ilmamuutust. „Miks te mind ei taha?” küsis ta ning nihkus ümber iileksi, et tüdruku poole põõsast jõuda.
„Ma ei saa,” vastas Bathsheba taganedes.
„Aga miks?” käis Gabriel peale; kaotanud lootuse Bathshebale lähemale jõuda, vaatas ta tüdrukule üle põõsa otsa.
„Sest ma ei armasta teid.”
„Jah, aga…”
Bathsheba surus tagasi haigutuse, see tundus nii süütu, et see ei mõjunudki ebaviisakalt. „Ma ei armasta teid,” kordas ta.
„Aga mina armastan teid, ja mis minusse puutub, siis olen ma rahul ka sellega, kui ma teile üksnes meeldin.”
„Oh, isand Oak – see oleks tore küll! Te hakkaksite mind põlgama.”
„Mitte iialgi,” kinnitas isand Oak nii siiralt, et näis oma sõnade jõul läbi põõsa otse tüdruku käte vahele jõudvat. „Ühte asja teen ma siin elus – ja seda kindlasti – ma armastan teid, igatsen teie järele ja ihaldan teid kuni surmani.” Tema hääl kõlas nüüd tõeliselt liigutavalt ning ta suured päevitunud käed värisesid.
„Tundub kohutavalt halb teid mitte tahta, kui teil nii sügavad tunded on,” sõnas Bathsheba natuke kurvalt ja otsis lootusetult mingit väljapääsu oma moraalsest kitsikusest. „Poleks ma ometi teile järele jooksnud!” Kuid tal näis õnnestuvat kähku oma rõõmus tuju tagasi saada ning tema näole ilmus kelmikas ilme. „Sellest ei tuleks midagi välja, isand Oak. Ma tahan endale kedagi, kes mind taltsutaks: ma olen liiga sõltumatu, aga ma tean, et teie sellega kunagi hakkama ei saaks.”
Oak vaatas eemale väljale, andes sellega mõista, et pidas mõttetuks vastu vaielda.
„Te olete minust jõukam, isand Oak,” jätkas tüdruk täiesti selgelt ja kainelt. „Mul pole pennigi hinge taga – ma saan tädi juures elades pelgalt ülalpidamist. Ma olen teist haritum – ja ma ei armasta teid põrmugi: see on loo minu pool. Nüüd teie pool: te olete algaja farmer ning teil peaks olema kainet mõistust, et kui te üldse abiellute (mida te hetkel küll ei tohiks teha), peaksite võtma endale rikka naise, kes aitaks teil soetada suurema farmi, kui teil praegu on.”
Gabriel heitis tüdrukule natuke üllatunud, kuid tõeliselt imetleva pilgu.
„Täpselt sedasama olen ma ka ise mõelnud,” ütles ta lihtsameelselt.
Farmer Oakil oli liiga palju tõelisele kristlasele iseloomulikke omadusi, et Bathshebaga toime tulla: muude hulgas alandlikkus ja liigne ausus. Bathsheba oli tõeliselt hämmeldunud.
„Noh, miks te siis mind tülitama tulite?” küsis ta peaaegu pahaselt, ehkki mitte täiesti, ning tema kummalegi põsele ilmus üha suurenev punane laik.
„Ma ei suuda teha seda, mis minu meelest oleks… oleks…”
„Õige?”
„Ei, mõistlik.”
„Nüüd ütlesite te lõpuks ausalt välja, isand Oak,” hüüatas tüdruk veelgi kõrgimalt ning vangutas halvakspanevalt pead. „Kas te arvate, et ma pärast seda veel saaksin teiega abielluda. Mitte mingil juhul.”
Gabriel katkestas teda ägedalt. „Ärge minust nii valesti aru saage! Kuna ma olen küllalt avameelne ja tunnistan seda, mida iga minu olukorras mees mõtleks, lähete te näost punaseks ja hakkate minuga pahandama. Väide, et te pole minu jaoks küllalt hea, on jama. Te räägite nagu tõeline peen daam – seda on kogu küla tähele pannud, ja nagu ma kuulnud olen, on teie onul Weatherburys suur farm – palju suurem, kui mina endale eales saan. Kas ma võin teid mõnel õhtul vaatama tulla või tulete minuga pühapäeviti jalutama? Ma ei sunni teid kohe otsustama, kui te seda ei taha.”
„Ei – ei – ma ei saa. Ärge käige mulle enam peale – palun. Ma ei armasta teid – seega oleks see naeruväärne,” lisas Bathsheba ning puhkes naerma.
Ükski mees ei taha naise tujude mängukanniks olla. „Hea küll,” ütles Oak kindlalt ilmega, nagu kavatseks ta oma päevad ja ööd sünge Koguja raamatu lugemisele pühendada. „Siis enam ma teid ei palu.”
VIIES PEATÜKK
Bathsheba lahkumine. Õnnetus lammastega
Uudis, mis ühel päeval Gabrielini jõudis, et Bathsheba Everdene on paikkonnast lahkunud, mõjus talle nii, et oleks üllatanud kõiki, kes ei aimanud, et mida kindlam oli tema kaotus, seda vähem täielikult ta seda tunnetas.
Võib öelda, et armastusest vabanemiseks pole olemas nii kindlat teed nagu selleni jõudmiseks. Mõned peavad abielu armastusest vabanemise otseteeks, aga nagu teada, ei tarvitse ka see õnnestuda. Lahusolek, mille saatus Gabriel Oakile Bathsheba lahkumisega saatis, võis küll mõjuda teatud kalduvustega inimestele, kuid idealiseeris eemalolijat teiste silmis – nimelt nende puhul, kelle kiindumus, ehkki näiliselt rahulik ja tavaline, on sügav ja püsiv. Oak kuulus rahulike inimeste hulka ning tundis, et ta, otsekui Bathshebasse sulandunud, põles kaunima leegiga nüüd, kus tüdruk oli läinud – see oli kõik.
Alanud sõprusele Bathsheba tädiga oli teinud järsu lõpu tema õnnetu kosjaskäik, ning Oak kuulis Bathsheba liikumistest üksnes kaudsetest allikatest. Nagu selgus, oli tüdruk läinud Weatherburynimelisse paika, kuhu oli maad üle kahekümne miili, kuid kas ta oli läinud sinna külla või alatiseks, seda ei õnnestunud mehel teada saada.
Gabrielil oli kaks koera. Vanemal koeral, George’il, oli süsimust ninaots, mille ümber oli natuke roosat nahka, ning tema kasukas olid siin-seal valkjad või terashallid laigud, kuid päikese ja vihma käes
