nii algelise ajutegevuse puhul veel rääkida.
10
Limbiline süsteem ja emotsioonid: R. Joseph „The Naked Neuron: Evolution and the Languages of the Brain and Body,” (New York: Plenum Publishing, 1993); Paul D. MacLean, The Triune Brain in Evolution (New York: Plenum, 1990).
11
Noored reesusahvid ja kohanemisvõime: „Aspects of emotion conserved across species”, Ned Kalin, M.D., Wisconsini ülikooli psühholoogia ja psühhiaatria osakonnast, ettekanne MacArthuri afektiivse neuroteaduse koosolekul novembris 1992.
12
Tunneteta mehe juhtumit kirjeldas R. Joseph, op. cit. lk 83. Teisest küljest võib inimestel, kellel mandelkeha puudub, olla siiski mingeid tunnete jäänuseid. (Vt Paul Ekman ja Richard Davison (toim), Questions About Emotions, New York: Oxford University Press, 1994.) Erinevad avastused võivad sõltuda just sellest, millised mandelkeha ja juhteteede osad puudu on, emotsioonide detailses neuroloogias pole viimane sõna veel kaugeltki öeldud.
13
Nagu teisedki neuroteadlased, töötab LeDoux erinevatel tasemetel, uurib näiteks, kuidas vigastused roti ajus muudavad looma käitumist; vaatleb üksiku neuroni tööd; korraldab ülikeerukaid eksperimente, et tingida hirmu opereeritud ajuga rottides. Tema ja teisedki selles raamatus refereeritud avastused on neuroteaduse pioneeritöö, sellega seoses ehk mõnevõrra spekulatiivsed – järeldusi tundub lausa kuhjuvat, nii töötlemata andmeid kui oletusi emotsionaalse elu asjus. Aga LeDoux’ tööd toetavad teistegi teadlaste uuringutest kogune tõendid, mis järjekindlalt kaardistavad emotsioonide neuroloogilisi põhjuseid. Vt näiteks Integrative Psychiatry 4,1986; Joseph LeDoux, „Emotion and the Limbic System Concept”, Concepts in Neuroscience 2,1992.
14
Neuroloog Paul MacLean tutvustas juba rohkem kui 40 aastat tagasi ideed, et limbiline süsteem on aju emotsioonide keskus. Viimaste aastate avastused on limbilise süsteemi kontseptsiooni lihvinud, näidanud, et mõned süsteemi osad nagu hipokampus pole tunnetega nii otseselt seotud kui näiteks juhteteed, eriti need, mis ühendavad aju ülejäänud osi, eelkõige prefrontaalseid sagaraid mandelkehaga. Lisaks tunnistatakse üha rohkem ideed, et iga emotsioon võib olla seotud kindla ajupiirkonnaga. Viimane seisukoht väidab, et ei ole mingit eraldiseisvat „tundeaju”, pigem juhteteede süsteemid, mille abil mingi kindla emotsiooni reguleerimine jagatakse aju koordineeritud osade vahel. Neuroteadlaste oletuste kohaselt selgub siis, kui kogu emotsioonide paiknemine ajus on kaardistatud, et igal emotsioonil oma eraldiseisev neuronaalsete juhteteede võrgustik, mis määrab emotsiooni unikaalsed omadused; kuigi paljud või koguni enamik juhteteid on omavahel ühenduses mõningates limbilise süsteemi võtmekohtades nagu mandelkeha ja uuskoor. Vt Joseph LeDoux, „Emotional Memory Systems in the Brain”, Behavioural and Brain Research 58,1993.
15
Hirmu erinevate faaside juhteteed: analüüs põhineb Jerome Kagani väljapaistval eritlusel raamatus „Galen’s Prophecy” (New York: Basic Books, 1994).
16
Kirjutasin Joseph LeDoux’ uurimustest The New York Times’is 15. augustil 1989. Selle peatüki arutluskäik põhineb intervjuul teadlasega ja mitmel tema artiklil, sh Joseph LeDoux, „Emotional Memory Systems in the Brain”, Behavioural Brain Research 58, 1993; Joseph LeDoux, „Emotion, Memory and the Brain”, Scientific American, juuni 1994; Joseph LeDoux, „Emotion and the Limbic System Concept”, Concepts in Neuroscience 2,1992.
17
Alateadlikud eelistused: William Raft Kunst-Wilson ja R. B. Zajonc, „Affective Discrimination of Stimuli That Cannot Be Recognized”, Science (1. veebr. 1980).
18
Alateadlik arvamus: John A. Bargh, „First Second: The Preconscious in Social Interactions”, esitatud Ameerika Psühholoogia Ühingu koosolekul Washingtonis, DC, juunis 1994.
19
Emotsionaalne mälu: Larry Cahill et al, „Beta-adrenergic activation and memory for emotional events”, Nature (20. okt. 1994).
20
Psühhoanalüütiline teooria ja aju küpsemine: kõige detailsemat arutlust aju arengu esimestest aastatest ja emotsionaalsetest tagajärgedest pakub Allan Schore Affect Regulation and the Origin of Self (Hillsdale, NJ: Lawrence Erlbaum Associates, 1994).
21
Ohtlik veel enne, kui tead, mis see on: LeDoux, tsiteeritud artiklis „How Scary Things Get That Way”, Science (6. nov. 1992), lk 887
22
Enamik arutluskäigust uusaju rollist
1
Associated Press, 15. septembril 1993.
2
Ennastohverdava armastuse teema ajatusele viitab see, kui tihti see tuleb esile maailma mütoloogias. Aasias juba tuhandeid aastaid levinud Jataka lood on just variatsioonid niisuguse eneseohverduse teemal.
3
Altruistlik armastus ja ellujäämine: evolutsiooniteooriad, mis kinnitavad altruismi kohanemiseeliseid, on kenasti kokku võtnud Malcolm Slavin ja Daniel Kriegman, „The Adaptive Design of the Human Psyche” (New York: Guilford Press, 1992).
4
Paljugi sellest arutlusest baseerub Paul Ekmani võtmetähtsusega esseel „An Argument for Basic Emotions”, Cognition and Emotion 6,1992, lk-d 169–200. Vt ka P. N. Johnson-Lairdi ja K. Oatley esseed ajakirja samas numbris.
5
Matilda Crabtree tulistamisest. The New York Times, 11. nov. 1994.
6
Ainult täiskasvanutel: seda on ära märkinud Paul Ekman California ülikoolist San Franciscos.
7
Paul Ekmani sõnutsi: „Viha on kõige hädaohtlikum emotsioon, mõned peamistest ühiskonda lagundavatest probleemidest on põhjustanud amokki jooksev viha, mis on kõige vähem kohanenud emotsioon, sest paneb meid võitlema. Meie emotsioonid kujunesid välja siis, kui meie käsutuses polnud veel nii hävitavat tehnoloogiat. Kui sind kiviajal äkkvihahoog tabas ja sa kedagi tappa tahtsid, ei olnud seda eriti kerge teha – nüüd aga küll.”
8
Rotterdami Erasmus,
9
Sellised baasreaktsioonid määrasid ära nende liikide n-ö emotsionaalse elu, täpsemalt küll instinktielu. Evolutsiooni seisukohalt tähtsam on aga see, et need otsused olid ellujäämise seisukohalt üliolulised: need loomad, kes reaktsioonidega hästi toime tulid (või üldse toime tulid), jäid ellu ja nende geenid kandusid edasi. Tol ajal oli elu jõhkravõitu: meeled ja väike valik saadud stiimulitele vastuseks sobivaid reaktsioone aitas sisalikul, konnal, linnul, kalal, võib-olla isegi brontosaurusel järgmist päeva näha. Aga emotsioonidest ei saa nii algelise ajutegevuse puhul veel rääkida.
10
Limbiline süsteem ja emotsioonid: R. Joseph „The Naked Neuron: Evolution and the Languages of the Brain and Body,” (New York: Plenum Publishing, 1993); Paul D. MacLean, The Triune Brain in Evolution (New York: Plenum, 1990).
11
Noored
