kas meeldivat või ebameeldivat filmi. Hiljem anti katsealustele võimalus abilisele kätte maksta omapoolse hinnanguga, mida kasutati otsuse tegemisel, kas viimane tööle võtta või mitte. Kättemaksu intensiivsus oli proportsionaalne sellega, kui ärritatud nad äsjavaadatud filmist olid; peale ärritavat filmi olid nad vihasemad ning andsid kõige hullema iseloomustuse.
Viha sünnitab viha
Tõenäoliselt on Zillmanni uurimustest abi, et seletada selle nii tavalise tüli dünaamikat, mille tunnistajaks ma ühel päeval sisseoste tehes olin. Eemal, kaubahalli lettide vahel oli kuulda, kuidas noor ema ütles oma umbes kolmeaastasele pojale rõhutatult talitsetud toonil: „Pane… see… tagasi!”
„Aga ma tahan seda!” vigises poeg ning klammerdus tugevamini ninjakilpkonnadega kaerahelbepaki külge.
„Pane see tagasi!” Valjemini, viha võtab tuure.
Sellel hetkel pillas ostukärus istuv väiksem jõmpsikas käest moosipurgi, mida ta lakkunud oli. Kui see maha kukkus ja kildudeks lendas, hüüatas ema: „No nüüd aitab!”, andis tulivihaselt väiksemale laksu, haaras kolmeaastase käest karbi, virutas selle lähimale riiulile, haaras lapse kaenlasse ning ruttas piki lettidevahet edasi, lükates ostukäru ohtlikult kiiresti; väiksem laps hakkas nutma ja poeg kisas jalgu siputades: „Pane mind maha, pane mind maha!”
Zillmann leidis, et kui keha on juba ärritusseisundis nagu sellel emal ning miski vallandab emotsionaalse kaaperdamise, on järgnev emotsioon eriti intensiivne, olgu siis tegemist viha või ärritusega. See mehhanism toimib, kui keegi satub raevu. Zillmann näeb kasvavat viha „provokatsioonide seeriana, millest igaüks tekitab aeglaselt taanduva ärritusreaktsiooni”. Selles jadas saab igast järgnevast viha tekitavast mõttest või aistingust minipäästik mandelkeha juhitavatele katehhoolamiinide pursetele, millest igaüks kasutab eelneva hormonaalset tõukejõudu. Enne kui esimene on vaibunud, vallandub teine, kolmas kuhjub nendele otsa, ja nii edasi; iga laine voogab osaliselt eelmisele peale, tõstes kiiresti organismi füsioloogilise ärrituse taset. Mõte, mis tekib sellises kuhjumisprotsessis hiljem, vallandab tunduvalt ägedama viha tekitaja kui see, mis tekkis varem. Viha kuhjub viha otsa ja emotsionaalne aju kuumeneb üle. Siis lahvatab mõistuse poolt kammitsemata raev kergesti vägivallaks.
Selles seisundis ei ole inimestes andestust ja nendega ei ole võimalik mõistlikult rääkida; nende mõtteid täidab vaid kättemaks ja karistus, nad ei hooli võimalikest tagajärgedest. Selline kõrge ärrituse tase, ütleb Zillmann, „loob illusiooni jõust ja haavatamatusest, mis innustab ja soodustab agressiivsust”, ning raevutsev „kognitiivse juhtimiseta” inimene langeb tagasi kõige madalamate reaktsioonide tasemele. Võimutseb limbiline süsteem; tegevust hakkavad juhtima kõige tooremad elu brutaalsuse õppetunnid.
Vihapalsam
Analüüsides eelkirjeldatud raevu anatoomiat näeb Zillmann kaht peamist sekkumisvõimalust. Üks meetod viha leevendada on viha vallandavatest mõtetest kinni haarata ja need kahtluse alla seada, kuna just olukorra esmane hinnang kinnitab ja julgustab esimest vihapurset[8.], järgnevad hinnangud puhuvad vaid leeke lõkkele. Oluline on õige ajastamine: mida varem vihatsükli jooksul seda tehakse, seda parem on mõju. Tegelikult soikub viha täielikult, kui informatsioon selle leevendamiseks jõuab kohale enne viha ajel tegutsema hakkamist.
Arusaamise jõud viha leevendamisel saab selgeks teise Zillmanni katsega, kus toore käitumisega assistent solvas ja provotseeris velotrenažööril sõitvaid katsealuseid. Kui katsealustele anti võimalus ebaviisakale kätte maksta (taas halva iseloomustuse abil, mida nende arvates kasutati assistendi töölevärbamisel), tegid nad seda kurja rõõmuga. Eksperimendi teises variandis sisenes pärast katsealuste ülesärritamist ja enne võimalust kätte maksta teine assistent, kes ütles väljakutsuvalt käitujale, et teda oodatakse koridori teises otsas telefoni juurde. Enne telefoni juurde minekut tegi ta halvustava märkuse ka uue assistendi kohta. Viimane aga ei lasknud end sellest häirida ning selgitas, kui teine oli välja läinud, et too kannatab kohutava vaimse pinge all ja närveerib eelseisvate suuliste lõpueksamite pärast. Kui vihastel katsealustel oli seejärel võimalus ebameeldivale vennikesele kätte maksta, siis nad ei teinud seda, vaid tundsid talle hoopis kaasa.
Selline leevendav informatsioon võimaldab viha tekitavaid sündmusi ümber hinnata, aga sel viisil viha leevendamise puhul kehtivad kindlad tingimused. Zillmann leiab, et meetod töötab hästi keskmise tugevusega viha korral, raevu kõrgtasandil aga enam ei aita, sest inimesed on „kognitiivse võimetuse” kütkes, mis tähendab, et nad ei suuda enam selgelt mõelda. Väga raevunud inimesed heitsid leevendava informatsiooni kõrvale sõnadega „Kahju küll!” või nagu Zillmann delikaatselt märkis, „kõige vängema sõimuga, mida inglise keel võimaldab”.
Mahajahtumine
Kui ma olin umbes 13-aastane, lahkusin kodust vihahoos ning kinnitasin endale, et ei lähe enam iialgi tagasi. Oli ilus suvepäev ning ma jalutasin kaua kaunitel nurmedel, kuni viimaks vaikus ja ilu mind rahustasid ning lohutasid, ja mõne tunni pärast läksin ma kahetsedes tagasi, kogu viha peaaegu lahtunud. Sellest ajast saadik käitun ma vihastades samal moel ning leian, et see aitab kõige paremini.
Kirjeldus pärineb katsealuse suust, kes osales esimeses viha teaduslikus uuringus 1899. aastal.65 Tänase päevani on see viha leevendamise teise meetodi mudel: tuleb füsioloogiliselt maha jahtuda, oodata, kuni adrenaliini tase on langenud, sellises ümbruskonnas, kus tõenäoliselt puuduvad uued viha vallandajad. Näiteks tülitsedes peab mõneks ajaks teisest eemale pääsema. Mahajahtumise ajal saab vihane inimene mõtete kõrvalejuhtimisega pidurdada vaenulike mõtete eskalatsioonitsüklit. Zillmann peab viha tekitava mõtteahela katkestamist äärmiselt võimsaks tuju tõstmise vahendiks ja seda lihtsal põhjusel: meeldivalt aega veetes ei ole kerge vihane olla. Nipp on selles, et viha on kõigepealt vaja jahutada tasemeni, et oleks võimalik meeldivalt aega veeta.
Zillmanni viha kasvamise ja kahanemise analüüs selgitab üsna hästi Diane Tice’i tähelepanekuid strateegiate kohta, mida inimesed enda sõnul tavaliselt viha leevendamiseks kasutavad. Üheks selliseks üpris efektiivseks strateegiaks on üksiolek maharahunemise ajal. Paljud mehed lähevad siis autoga sõitma – avastus, mis paneb mõtlema, kui sa ise roolis oled (ning mis Tice’i ütlust mööda on sundinud teda sõites hoopis ettevaatlikum olema). Ilmselt on ohutumaks alternatiiviks pikem jalutuskäik, samuti on viha puhul hea aktiivne füüsiline tegevus. Aitavad ka niisugused lõdvestusmeetodid nagu sügav hingamine ja lihaste lõdvestamine, arvatavasti seetõttu, et need viivad organismi füsioloogia viha põhjustatud kõrgest ärritusseisundist madala ärrituse seisundisse, ning ka seepärast, et mõtted viiakse eemale viha tekitajaist. Aktiivne füüsiline koormus leevendab viha samadel põhjustel: pärast kõrgendatud füsioloogilist aktiivsust pingutuse ajal langeb keha aktiivsus.
Kuid jahutusperioodist ei ole kasu, kui see kulub viha tekitavate mõtete haudumiseks, sest iga selline mõte ise on väike vihakaskaadide vallandaja. Viha tekitava mõtteahela katkestamise jõud on selles, et vihaste mõtete laviin peatub. Viha leevendamise strateegiaid käsitlevas uurimuses leidis Tice, et mõtete kõrvalejuhtimine aitab üldiselt viha jahutada: telerivaatamine, kinoskäik, lugemine ning kõik muu seesugune segab vihaseid, raevu üleskütvaid mõtteid. Kuid Tice leidis ka, et sellisel enesepoputamisel nagu sisseostude tegemine või söömine ei ole erilist mõju – kaubamajas jalutades või rammusat kooki mugides on lihtne nördinud mõtteid edasi heietada.
Nendele strateegiatele lisanduvad Duke’i ülikooli psühholoogi Redford Williamsi omad, kes otsis vahendeid, et aidata vaenulikel inimestel, kelle puhul on suurem südamehaiguste oht, oma ärrituvust kontrolli all hoida.66 Üheks tema soovituseks on kasutada eneseteadvust vaenulike või küüniliste mõtete kinnipüüdmiseks nende tekkemomendil ja need seejärel üles kirjutada. Kui vaenulikud mõtted
Rahustav jalutuskäik: tsiteeritud Tavrise raamatus „Anger: The Misunderstood Emotion”, lk 135.
Redford Williamsi vaenulikkuse kontrolli strateegiad leiab detailsemalt Redford ja Virginia Williamsi raamatus, „Anger Kills” (New York: Times Books, 1993).
