juhivad, tulevad meie sisemusest, limbilisest ajust juhitud lainetuste kujul, mida Damasio nimetab „somaatilisteks markeriteks” – sõna otseses mõttes sisetundeks. Somaatiline marker on omamoodi automaatne alarm, mis tavaliselt juhib tähelepanu valitud tegevuskavas peituvale potentsiaalsele ohule. Enamasti juhivad need markerid meid kaugemale valikuvõimalusest, mille puhul kogemus ohtu haistab, kuigi nad võivad avada meie silmad ka ülisoodsa võimaluse suhtes. Sel hetkel me tavaliselt ei tea, missugune konkreetne kogemus negatiivse tunde tekitas; meil on vaja vaid signaali, et võimalik tegevuskava viib meid rappa. Kui selline sisetunne tekib, heidame valitud mõttesuuna momentaanselt kõrvale või järgime seda palju enesekindlamalt, vähendades sel kombel võimaluste hulka, et tekiks paremini hoomatav otsuste maatriks. Ühesõnaga: et teha mõistlikumaid isiklikke otsuseid, häälesta end oma tunnetele.
Ellioti emotsionaalne tühjus viitab sellel, et inimestel võib küll olla emotsioonide tajumiseks ulatuslik kogum võimeid, kuid neuroloogia loogika ütleb, et kui mingi juhtetee puudumine põhjustab vaegvõime, siis sama juhtetee funktsionaalne seisund (selle tugevus või nõrkus) määrab, mis tasemel see võime on. Mis puutub prefrontaalsete sagarate rolli emotsionaalse häälestumise puhul, siis on viiteid, et puhtalt neuroloogilistel põhjustel tabavad mõned meie hulgast hirmu- ja rõõmuvälgatusi paremini ning neil on seega kõrgem emotsionaalne eneseteadvus.
Võib-olla sõltub psühholoogilise enesevaatluse anne samast juhteteest. Mõned meie hulgast on juba loomu poolest enam häälestatud emotsionaalse mõistuse spetsiaalsele sümbolistlikule kõneviisile: südame keeles leiame metafoore ja võrdlusi, poeesiat, laule ja mõistujutte. Nagu ka unenägusid ja müüte, mille vabad assotsiatsioonid määravad emotsionaalse mõistuse loogikale alludes narratiivi edenemise. Need, kellele on looduse poolt antud võime paremini häälestuda oma südame häälele – emotsioonide keelele, on ka osavamad edastama selle teateid kas siis kirjaniku, laululooja või psühhoterapeudina. Selline sisemine häälestus peaks tegema meid andekamaks, et sõnastada „alateadvuse tarkust” – meie unenägudes ja fantaasias kogetud tähendusi, meie sügavamaid tahtmisi kehastavaid sümboleid.
Eneseteadvus on fundamentaalne psühholoogiline intuitsioon, just seda võimet püüab psühhoanalüüs eelkõige tugevdada. Tegelikult ongi Howard Gardneril intrapsüühilise intelligentsuse eeskujuks psüühikasaladuste dünaamika suur kaardistaja Sigmund Freud. Nagu Freud selgitas, on tundeelu enamasti alateadlik, meie sees liigutavad tunded ei ületa sageli teadvuse künnist. Seda psühholoogilist aksioomi kinnitavad empiiriliselt näiteks alateadlike emotsioonidega tehtud katsete tulemused, nagu see silmapaistev avastus, et inimestel on kindlad eelistused asjade suhtes, mida nad oma teada ei ole varem näinud. Iga emotsioon võib olla alateadlik, ja sageli ongi.
On tüüpiline, et emotsiooni psühholoogilised alged tekivad enne, kui me jõuame tundest teadlikuks saada. Näiteks kui näidata madusid kartvale inimesele mao pilti, registreerivad nende nahale kinnitatud detektorid ärevuse märgina tekkivat higi, kuigi nad ise ütlevad, et ei tunne hirmu. Higi tekib ka siis, kui mao pilti näidatakse nii kiiresti, et nad ei jõua teadvustada, mida neile täpselt näidati, rääkimata sellest, et oleks aega ärevusse sattuda. Kui emotsioonid jätkavad sel kombel liigutamist, saavad nad lõpuks nii tugevaks, et murravad teadvusesse välja. Seega on emotsioonidel kaks tasandit: teadlik ja alateadlik. Hetkel, mil emotsioon teadvusesse jõuab, tähendab see, et otsmikukoor on ta registreerinud.59
Teadvustamata tunded võivad olulisel määral mõjutada meie taju või reaktsioone, isegi kui meil pole nende tegutsemisest aimu. Võtame inimese, keda on ärritanud samal päeval varem aset leidnud ebameeldiv vahejuhtum ja kes on seejärel tundide kaupa pahur, solvub, kuigi keegi teda solvata ei taha, ja kargab teistele põhjuseta turja. Ta ei tarvitse oma ärritusest teadlik ollagi ning võib üllatuda, kui tema tähelepanu sellele juhtida, kuid ärritus podiseb kusagil tema teadvusest väljaspool ikkagi edasi ning sunnib teda tõredalt reageerima. Kui see reaktsioon on aga teadvustunud, uuskoores registreerunud, saab inimene asju ümber hinnata, otsustada varasema tundetaaga kõrvale heita ning muuta oma hoiakut ja tuju. Sel kombel on emotsionaalne eneseteadvus emotsionaalse intelligentsuse järgmise põhioskuse, võime raputada endalt paha tuju, üks alustalasid.
5
KIRE ORJAD
… tal sina oled märgitud kui mees, kes kannatades kõike ei kannata, sest hoopide ja armu eest ühtviisi Fortunat tänad… Näita mulle meest, kes kirgesid ei orja – teda tahan ma hinges kanda, hinge hingeski, nii nagu ma kannan sind.
Enesekontrolli, võimet olla vastu tundetormidele, mida saatuselöögid põhjustavad, ja mitte olla „kire ori”, on peetud vooruseks juba Platoni aegadest peale. Vanadel kreeklastel oli selle jaoks termin sophrosyne, mis tähendas „hoolikust ja intelligentsust oma elu elamisel; mõõdukat tasakaalu ja tarkust”, nagu tõlgib seda kreeka keele uurija Page DuBois. Roomlased ja varakristlased nimetasid seda temperantiaks, tasakaalustatuseks, ülevoolavate tunnete ohjeldamiseks. Eesmärgiks on tasakaal, mitte emotsioonide mahasurumine: igal tundel on oma väärtus ja tähendus. Elu ilma kirgedeta oleks tuhm neutraalsuse tühermaa, ära lõigatud ja eraldatud elu enese rikkusest. Kuid nagu märkis Aristoteles, peab emotsioon olema asjakohane, asjaoludele vastav tunne. Kui emotsioonid on liiga summutatud, on tulemuseks igavus ja kaugus; kui aga kontrolli alt väljas, liiga äärmuslikud ja pealetükkivad, muutuvad nad patoloogiliseks, nagu see on halvava depressiooni, taltsutamatu ärevuse, leegitseva raevu ja maniakaalse erutuse korral.
Tõepoolest, masendavate emotsioonide ohjamises on meie emotsionaalse heaolu võti; äärmused – emotsioonid, mis liiga intensiivselt või liiga kaua pulbitsevad – kõigutavad meie stabiilsust. Loomulikult ei tähenda see, et peaksime tundma ainult ühte tüüpi emotsioone; pidev rõõmustamine toob silme ette 1970. aastatel korraks moes olnud naerusuiste märkide lameduse. Kannatuste panusest loovuse ja hingeelu arengus võib paljugi rääkida; kannatused võivad hinge karastada.
Tõusud ja mõõnad lisavad elule vürtsi, kuid nende vahel peab valitsema tasakaal. Heaolutunde määrab positiivsete ja negatiivsete emotsioonide suhe, vähemalt niisugune on järeldus meeleolu-uuringust, mille kestel sajad mehed ja naised kandsid kaasas peilerit, mis neile juhuslikel hetkedel tuletas meelde, et nad märgiksid üles selle hetke emotsioonid.60 Rahulolu saavutamiseks ei pea inimesed vältima ebameeldivaid tundeid, vaja on, et tormakad tunded ei mäsleks kontrollimatult ega võtaks võimalust kogeda ka positiivseid meeleolusid. Tugevate depressiooni- ja vihahoogude all kannatavad inimesed võivad end ka hästi tunda, kui neil on vastukaaluks panna samavõrd rõõmsaid ja õnnelikke aegu. Need uurimused kinnitavad akadeemilise ja emotsionaalse intelligentsuse sõltumatust teineteisest, leides, et seos hinnete või IQ ning inimese emotsionaalse heaolu vahel on marginaalne või puudub täiesti.
Nii, nagu meie saatjaks on pidev taustmõtete pomin, on olemas ka pidev emotsionaalne sumin: kui inimesele hommikul kella kuue või seitsme ajal helistada, on ta alati mingisuguses meeleolus. Loomulikult võib tuju erinevatel hommikutel olla väga erinev, aga kui inimese tujudest võtta nädalate või kuude keskmine, peegeldab see inimese üldist heaolutunnet. Selgub, et enamikul on äärmiselt intensiivseid tundeid suhteliselt harva, suurem osa neist jääb halli keskmise piirkonda, meie sõitu emotsioonide ameerika mägedel ilmestavad vaid mõned kergemad tõusud-laskumised.
Siiski on emotsioonidega toimetulek peaaegu pidev töö: enamalt jaolt – eriti aga vabal ajal – üritame oma meeleolu valitseda. Kõik, alates romaani lugemisest ja teleri vaatamisest kuni meelistegevuse ja kaaslaste valikuni, võib olla enesetunde tõstmise teenistuses. Kunst ennast rahustada on üks põhiline eluline oskus, ja mõned psühhoanalüütilised mõtlejad
Alateadlik hirm: maohirmu uurimist kirjeldab Kagan, Galen’s Prophecy.
Positiivsete ja negatiivsete tunnete ning heaolu vahekorra kohta vt detailselt Ed Diener ja Randy J. Larsen, „The Experience of Emotional Well-Being”, Michael Lewis ja Jeannette Haviland (toim), Handbook of Emotions, (New York: Guilford Press, 1993).
