väliselt objektiivselt vaadeldavat käitumist. Biheivioristid kuulutasid kogu siseelu, sealhulgas ka emotsioonid, väljaspool teadust olevaks.
Kuuekümnendate aastate „kognitiivse revolutsiooni” ajal koondas psühholoogia kui teadus tähelepanu sellele, kuidas psüühika informatsiooni registreerib ja talletab, ning intelligentsuse olemusele. Kuid emotsioonid olid ikka veel tabu. Kognitivistide hulgas levinud tavaarusaama kohaselt nõudis intelligentsus külma ja kuiva faktide töötlemist. Intelligentsus on üliratsionaalne, nagu ”Star Treki” kuivade infobaitide arhetüüpne kogum härra Spock, keda ei pimesta tunded, kes on kehastunud idee, et emotsioonidel ei ole intelligentsuse juures mingit rolli, nad teevad pildi meie vaimuelust vaid ähmasemaks.
Kognitivistid, kes selle seisukoha omaks võtsid, sattusid liigsesse vaimustusse kompuutrist kui mõistuse töömudelist, unustades, et tegelikkuses ujub aju märgvara räpases pulseerivas neurokemikaalide lombis, ilma et tal oleks midagi ühist selle metafoori sünnitanud puhta ja korrapärase räniga. Kognitivistide hulgas levinud info töötlemise mudelid ei ole valdavalt hõlmanud ideed, et tunne juhib ratsionaalsust ja võib selle lämmatada. Selles mõttes on mõtlemise kognitiivne mudel üsna piiratud arusaam psüühikast ega suuda seletada tunnete tormi ja tungi, mis intellekti ilmestavad. Et säilitada järjekindlust, on kognitivistidel tulnud oma psüühika mudelites ignoreerida inimeste lootuste ja hirmude, perekonnatülide ja tööalase kadeduse tähtsust, kogu seda tunnete kaskaadi, mis annab elule värvi ja vürtsi ning millest igal ajahetkel sõltub, kuidas (ja kui hästi või halvasti) informatsiooni parajasti töödeldakse.
Pikapeale hakkab muutuma ka vildak teaduslik arusaam emotsionaalselt üksluisest vaimuelust, mille egiidi all on viimase kaheksakümne aasta jooksul intelligentsust uuritud, kuna psühholoogia on hakanud tunnustama tunde olulist rolli mõtlemises. Üsna telesarja „Star Trek: uus põlvkond” spockiliku tegelase Data kombel hakkab ka psühholoogia hindama emotsioonide jõudu ja väärtust vaimuelus, muidugi ohte unustamata. Lõppude lõpuks avastab Datagi (jahmunult, kui ta seda suudaks), et tal ei õnnestu külma loogika abil õiget inimlikku lahendust leida. Meie inimlikkus avaldub tunnetes kõige paremini ja Data püüab tunda, teades, et temas on midagi olulist puudu. Ta ihkab sõprust, lojaalsust, aga nagu „Võlur Ozi” Plekkmehel, ei ole tal südant. Ilma tunnete antud lüürikatajuta oskab Data tehniliselt virtuooslikult esitada muusikat ja kirjutada luuletusi, kuid ei tunne nendes peituvat kirge. Igatsemise järele igatseva Data õppetund on selles, et inimsüdame kõrgeimaid väärtusi – usku, lootust, pühendumust, armastust – ei ole külmalt kognitiivses arusaamas üldse olemas. Emotsioonid rikastavad elu ja neid eirav mõtlemismudel on ühekülgne.
Kui pärisin Gardnerilt, miks ta on rõhu asetanud pigem tunnetest mõtlemisele ehk metakognitsioonile kui tundeile endile, tunnistas ta, et tal on kombeks intellekti kognitiivsel viisil käsitleda, kuid lisas: „Kui ma esmakordselt isiksuslikust intelligentsusest kirjutasin, siis rääkisin tõepoolest emotsioonidest; eelkõige intrapersonaalse intelligentsuse puhul on minu mõistes üheks komponendiks enese sisemine emotsionaalne häälestamine. Ka interpersonaalse intelligentsuse puhul on kesksel kohal just vastuvõetud sisetundesignaalid. Kuid praktikas edasi arenedes on mitmekülgse intelligentsuse teooria hakanud pöörama rohkem tähelepanu metakognitsioonile, see tähendab oma vaimsete protsesside teadvustamisele, mitte aga emotsionaalsete võimete täielikule spektrile.”
Sellele vaatamata mõistab Gardner, kuivõrd olulised on emotsionaalsed ja suhtlemisoskused tormisel elumerel. Ta rõhutab: „Paljud inimesed, kelle IQ on 160, töötavad inimeste heaks, kellel see on 100, kui esimestel on intrapersonaalse intelligentsusega lood kehvad, siis teistel on sellega ülimalt hästi. Ning igapäevases elus ei ole inimestevaheliste suhete valdamise oskusest midagi tähtsamat. Kui see puudub, ei osata valida õiget abikaasat, töökohta ja muudki. Koolis on vaja õpetada lastele isiksuslikku intelligentsust.”
Et paremini aru saada, kuidas niisugune õpetus võiks välja näha, tuleb pöörduda teiste Gardneri ideid järgivate teoreetikute, eelkõige Yale’i psühholoogi Peter Salovey poole, kes on detailselt kaardistanud emotsioonidesse intelligentsuse toomise viisid.42 Tema ettevõtmine ei ole uus, ajapikku on ka kõige paadunumad IQ pooldajad püüdnud emotsioone intelligentsuse valdustesse tuua ning nad ei käsitle „emotsiooni” ning „intelligentsust” teineteist olemuslikult välistavate terminitena. Nii väitis silmapaistev psühholoog E. L. Thorndike, mõjukas IQ ideede propageerija kahekümnendail ja kolmekümnendail aastail, artiklis ajakirjale Harpers Magazine, et üks emotsionaalse intelligentsuse aspektidest, sotsiaalne intelligentsus – võime teistest aru saada ja inimsuhetes targalt käituda – on iseenesest üks isiksuse IQ aspekte. Teiste tolle aja psühholoogide vaated sotsiaalsele intelligentsusele olid küünilisemad, nemad nägid selles inimestega manipuleerimise oskust, mis pani teisi sinu pilli järgi tantsima, tahtsid nad seda ise või mitte. Kuid kummalgi sotsiaalse intelligentsuse formuleeringul ei olnud IQ-teoreetikute silmis tõsist kaalu ning 1960. aastal kuulutas mõjukas intelligentsustestide alane õpik sotsiaalse intelligentsuse „kasutuks” kontseptsiooniks.
Isiksuslikku intelligentsust ei saa aga ignoreerida, põhiliselt seepärast, et siin on iva nii intuitiivse kui terve mõistuse seisukohalt. Näiteks kui teine Yale’i psühholoog Robert Sternberg palus inimestel kirjeldada „intelligentset isikut”, nimetati praktilist suhtlemisoskust ühe põhilise omadusena. Sternbergi süstemaatilisem uurimistöö viis ta samale järeldusele kui Thorndike’igi: sotsiaalne intelligentsus seisab täiesti eraldi akadeemilistest võimetest ja on võtmetähtsusega praktilise eluga hästi toime tulemise seisukohalt. Näiteks on töökeskkonnas üheks väga kõrgelt hinnatud praktiliseks tarkuseks sedasorti tundlikkus, mis võimaldab edukal juhil tabada seda, mida sõnaselgelt välja ei öelda.43
Viimastel aastatel on järjest suurem arv psühholooge jõudnud samadele järeldustele, olles ühel nõul Gardneriga, et vana IQ-kontseptsioon keerles kitsalt lingvistiliste ja matemaatiliste oskuste ümber, ning head IQ-testi tulemused viitasid edukusele kõige otsesemalt kas koolipingis või õppejõuna ja sootuks vähem sel juhul, kui elu akadeemiliselt teelt ära keerab. Need psühholoogid, sealhulgas ka Sternberg ja Salovey, käsitlevad intelligentsust laiemalt, püüdes seda ümber mõtestada just elus eduka toimetuleku seisukohast. Otsingud on pannud neid uuesti väärtustama isiksuslikku ehk emotsionaalset intelligentsust.
Salovey lülitab Gardneri isiksusliku intelligentsuse oma emotsionaalse intelligentsuse põhidefinitsiooni, jagades selle võime viide peamisesse valdkonda:44
1. Oma emotsioonide teadvustamine. Eneseteadvus – tunde äratundmine tekkemomendil – on emotsionaalse intelligentsuse nurgakiviks. Nagu näeme neljandas peatükis, on võime oma tundeid pidevalt kontrollida psühholoogilise sisekaemuse ja enesemõistmise juures määrav. Kui me oma tegelikke tundeid tähele ei pane, jääme nende meelevalda. Inimesed, kes tajuvad oma tundeid paremini, juhivad oma elu kindlamal käel, nad teavad täpsemalt, mida nad tegelikult tunnevad, kui otsustavad, kellega abielluda või kuhu tööle minna.
2. Emotsioonide juhtimine. Oskus käia tunnetega ümber nii, et need on asjakohased, põhineb eneseteadvusel. Viiendas peatükis käsitletakse võimet end rahustada, taltsutada ohjeldamatut rahutust, tulla toime raskemeelsuse või ärritusega ning ka tagajärgi, kui selline emotsionaalne põhioskus puudub. Inimesed, kellel selles vallas on vajakajäämisi, peavad pidevalt võitlema muretsemisega, sel alal andekad tõusevad elult saadud hoopidest palju kiiremini jalule.
3. Enesemotivatsioon. Nagu näeme kuuendas peatükis, on tähelepanu koondamisel, enda motiveerimisel, meisterlikkuse ning loovuse puhul oluline mobiliseerida emotsioonid eesmärgi teenistusse. Igasuguste saavutuste aluseks on alati emotsionaalne enesekontroll – me lükkame rahulduse edasi ja surume impulsid maha. Ning kui me oskame jõuda „voo” seisundisse, millest on samuti lähemalt juttu kuuendas peatükis, aitab see jõuda silmapaistvate tulemusteni. Sellise oskusega
Emotsionaalse intelligentsuse esimese mudeli esitasid Peter Salovey ja John D. Mayer, „Emotional Intelligence”, Imagination, Cognition, and Personality 9 (1990), lk-d 185-211.
Praktiline intelligentsus ja suhtlemisoskused: Robert J. Sternber, Beyond I.Q. (New York: Cambridge University Press, 1985).
Emotsionaalse intelligentsuse algdefinitsioon on Salovey ja Mayeri artiklis „Emotional Intelligence”, lk 189. Veel ühe varasema emotsionaalse intelligentsuse mudeli leiame Reuven Bar-Oni doktoridissertatsioonist „The Development of a Concept of Psychological Well-Being”, Rhodesi ülikool, Lõuna-Aafrika, 1988.
