target="_blank" rel="nofollow" href="#n18" type="note">18 Meie emotsioonidel on oma arvamus, mis suudab hoida end täiesti sõltumatuna meie ratsionaalsest mõistusest.
Eelkirjeldatud alateadlikud seisukohavõtud on meie emotsionaalsed mälestused, mida säilitatakse mandelkehas. LeDoux’ ja teiste neuroloogide uurimistöö viitab sellele, et pikka aega limbilise süsteemi võtmestruktuuriks peetud hipokampus tegeleb rohkem tajutud andmete registreerimise ning neist arusaamisega, kui emotsionaalsete reaktsioonidega. Hipokampuse peaülesanne on luua tihe kontekstimälu, ilma milleta ei ole emotsionaalset tähendust; just hipokampus tunneb ära, et karu loomaaias on midagi muud kui karu teie koduõuel.
Hipokampus peab meeles kuivad faktid, mandelkeha aga säilitab nende faktide juurde kuuluva emotsionaalse värvingu. Kui me üritame üherealisel maanteel teisest autost mööda sõita ja pääseme üle noatera laupkokkupõrkest, siis hipokampus salvestab selle sündmuse üksikasjad, näiteks: millise maanteelõiguga oli tegemist, kes olid meie kaasreisijad, milline see teine auto välja nägi – kuid just mandelkeha on see, mis meis edaspidi alati ärevust tekitab, kui püüame samasugustes tingimustes möödasõitu teha. Nii nagu LeDoux ütles: „Ilma hipokampuseta ei tunneks te oma nõbu ära, kuid seda, et tegelikult pole seesama nõbu teile kunagi meeldinud, annab teada mandelkeha.”
Aju kasutab lihtsat, kuid kavalat meetodit emotsionaalsete mälestuste eriti jõuliseks salvestamiseks – sama neurokeemiline alarmsüsteem, mis seab keha eluohtlikes kriisiolukordades kas võitlus- või põgenemisvalmis, söövitab selle hetke elavalt mällu.19 Stressi korral (või ärevusest, eeldatavasti isegi rõõmust tingitud tugevast erutusest) vallandab ajust neerupealistesse kulgev närv adrenaliini ja noradrenaliini erituse, mis mööda keha laiali paiskudes seavad selle valmis ohuolukorraga toimetulemiseks. Need hormoonid aktiveerivad uitnärvi retseptoreid; uitnärv aga edastab aju teateid südametegevuse reguleerimiseks ning viib adrenaliinist ja noradrenaliinist vallandatud signaalid ka ajju tagasi. Enamik neist signaalidest jõuab mandelkehasse, kus nad aktiveerivad neuronid, mis omakorda annavad aju teistele osadele märku, et see, mis juhtub, tuleb eriti hoolikalt meelde jätta.
Tundub, et mandelkeha selline erutumine söövitab eriti jõuliselt mällu enamiku emotsionaalse erutuse momente – seepärast näiteks mäletame me suurema tõenäosusega, kus oli meie esimene kohtamine või mida me parajasti tegime, kui kuulsime teadet kosmosesüstik Challengeri plahvatusest. Mida erutatum on mandelkeha, seda tugevam jälg jääb; elus meid kõige enam hirmutanud või erutanud kogemused on ka kõige püsivamad. See tähendab, et tegelikult on ajus kaks mälusüsteemi: üks lihtsate faktide talletamiseks, teine emotsionaalselt laetud faktide tarvis. Loomulikult on emotsionaalsete mälestuste süsteemil evolutsioonis eriti sügav mõte, kuna see tagab, et loomad talletavad ohtlikke või meeldivaid asju erakordse eredusega. Kuid tänapäeval võivad emotsionaalsed mälestused osutuda eksitavateks teejuhtideks.
Üheks seda tüüpi neuronaalsete hoiatussignaalide puuduseks on see, et mõnikord, kuigi mitte just sageli, on mandelkeha poolt saadetud pakiline teade meie muutlikus inimühiskonnas oma aja ära elanud. Emotsionaalse mälu säilitajana sirvib mandelkeha talletatud kogemusi ja võrdleb praegu toimuvat varem juhtunuga. Tema võrdlusmeetod on assotsiatiivne: kui üks praeguse olukorra põhielementidest langeb kokku varasemaga, võib ta öelda „klapib!” – seepärast see ühendus teinekord räpakalt töötabki: tegutsetakse enne lõpliku kinnituse saamist. Meilt nõutakse meeleheitlikult, et me reageeriksime praegu samal moel, nagu meisse kaua aega tagasi sisse söövitati; mõtete, tunnete ja reaktsioonidega, mis omandati võib-olla ainult kaudselt sarnastes olukordades, kuid mis puudutasid meid siiski nii lähedalt, et alarmeerisid mandelkeha.
Nii võib endist jubedate haavade lõputust voolust traumeeritud rindeõde aastaid hiljem lahingusituatsiooni reaktsiooni kordusena tabada hirmu-, vastikuse- ja paanikasööst, mille ta saab kapiust avades pisipõnni poolt kappi pandud musta mähkme lehast. Mandelkehal on vaja vaid mõnd varasema ohuga sarnanevat üksikelementi, et kuulutada välja hädaolukord. Kahjuks võivad emotsionaalselt laetud mälestustega, millel on jõudu vallandada kriisireaktsioon, kaasneda ka samal moel oma aja ära elanud reageerimisviisid.
Sellistel hetkedel võimendab emotsionaalse mälu ebatäpsust fakt, et paljud emotsionaalselt laetud mälestused pärinevad esimestest eluaastatest, imiku suhetest oma hooldajatega. Eriti kehtib see traumeerivate sündmuste kohta nagu peksmine või otsene hooletussejätmine. Nii noorelt ei ole teised ajustruktuurid, eriti aga narratiivsete mälestuste puhul kriitilise tähtsusega hipokampus ja ratsionaalse mõtlemise asupaik uuskoor veel täielikult välja arenenud. Mälus töötavad mandelkeha ja hipokampus käsikäes; oma spetsiaalset informatsiooni aga talletab ja ammutab kumbki iseseisvalt. Kui hipokampus mingi informatsiooni uuesti kasutusele võtab, siis otsustab mandelkeha, kas sellel on emotsionaalne valents. Imiku ajus väga kiiresti küpsev mandelkeha on aga juba sünnimomendil tunduvalt paremini välja kujunenud.
LeDoux vaatleb mandelkeha rolli lapsepõlves, et leida kinnitust kauaaegsele psühhoanalüütilise mõtte põhipostulaadile: varases lapsepõlves kogetu moodustab emotsionaalsete õppetundide kogumi, mille aluseks on imiku ja tema hooldajate rahustavad või ärritavad kontaktid.20 LeDoux usub, et need emotsionaalsed õppetunnid on erakordselt võimsad, kuid täiskasvanu seisukohast ometi raskesti taibatavad, kuna need on talletatud mandelkehasse tundeelu ähmaste, sõnatute mudelitena. Ja et kõige varasemad mälestused tekivad enne, kui imik neid sõnastada suudab, siis nende hilisema taaselustumise korral puudub meil meid vallanud reaktsiooni tarvis artikuleeritud mõtete kogum. Üks põhjus, miks meie tundepursked meid niivõrd rabavad, on see, et nad pärinevad eluperioodist, mil meil alles puudusid sõnad sündmustest arusaamiseks. Meid võib vallata tunnetekaos, kuid meil pole sõnu selle kunagi loonud mälestuste kirjeldamiseks.
Kell võis olla öösel kolme ringis, kui minu magamistoa kaugemas otsas hiigelsuur ese läbi lae prantsatas ja pööningul olnud esemed mööda tuba laiali lendasid. Ma hüppasin sekunditki kaotamata voodist välja ning tormasin toast minema, enne kui terve lagi sisse vajub. Siis, taibates, et ma olen väljaspool hädaohtu, piilusin ettevaatlikult tuppa, et näha, mis selle õnnetuse põhjustas. Taipasin, et müra, mida mina olin pidanud lae sissevajumiseks, tegid ümberkukkunud kastid, kuhu mu naine oli eelmisel päeval kappe koristades asju pannud. Pööningult ei olnud midagi alla kukkunud, meil ei olnudki pööningut. Lagi oli täiesti terve ja mina ka.
Et ma unesegasena voodist välja hüppasin – mis oleks mu ilmselt päästnud, kui lagi oleks tõepoolest sisse vajunud –, näitab kujukalt mandelkeha jõudu sundida meid tegutsema hädaolukorras, eluliselt tähtsatel hetkedel, enne kui uuskoorel on aega täielikult ära jagada, mis tegelikult lahti on. Kriisitee olemasolu silmast või kõrvast taalamusse ja mandelkehasse on kriitilise tähtsusega: nii hoitakse kokku aega momentaanset tegutsemist nõudvas olukorras. Kuid juhtetee taalamusest mandelkehasse edastab vaid väikese osa meeleelunditelt saadud teadetest, enamik liigub peamarsruuti mööda uuskoorde. Seega jõuab kiirteed pidi kohale paremal juhul vaid ebamäärane, hoiatuseks piisav signaal. Nii nagu märgib LeDoux: „Teadmaks, et miski on ohtlik, ei ole vaja täpselt teada, mis see on.”21
Aju töökiirust mõõdetakse tuhandiksekundites ja otsetee võimaldab aega veelgi kokku hoida. Roti mandelkeha võib hakata tajule reageerima juba kaheteistkümne millisekundi, s.t kaheteistkümne tuhandiku sekundi jooksul. Tee taalamusest uuskoorde ja sealtkaudu mandelkehasse on ajaliselt kaks korda pikem. Inimaju pole nii veel mõõdetud, kuid suhe peaks umbkaudu samaks jääma.
Evolutsiooni seisukohalt oli niisugune otsetee ellujäämise jaoks ülioluline, kuna andis võimaluse kiirelt tegutseda, lühendada hädaohule regeerimise aega mitme kriitilise millisekundi võrra. Millisekundid võisidki päästa eelajalooliste imetajate elu sedavõrd sageli, et see otsetee jäädvustus imetajate ajju, sealhulgas ka teie ja minu omasse.
Emotsionaalne mälu: Larry Cahill et al, „Beta-adrenergic activation and memory for emotional events”, Nature (20. okt. 1994).
Psühhoanalüütiline teooria ja aju küpsemine: kõige detailsemat arutlust aju arengu esimestest aastatest ja emotsionaalsetest tagajärgedest pakub Allan Schore Affect Regulation and the Origin of Self (Hillsdale, NJ: Lawrence Erlbaum Associates, 1994).
Ohtlik veel enne, kui tead, mis see on: LeDoux, tsiteeritud artiklis „How Scary Things Get That Way”, Science (6. nov. 1992), lk 887
