liigume mööda fülogeenilist skaalat üles – roomajatest ahvide, ahvidest inimesteni, siis uuskoore mass suureneb, millega kaasneb ajusüsteemi siseühenduste kasv geomeetrilises progressioonis. Mida rohkem ühendusi, seda suurem on võimalike reaktsioonide valik. Uuskoor teeb võimalikuks peene ja keeruka tundeelu, andes näiteks võime tunda tundeid tunnete suhtes. Primaatide uuskoor on limbilise süsteemiga tugevamini seotud kui teistel liikidel – inimestel aga veelgi enam, mis seletab, miks meie oleme oma emotsioonides võimelised näitama palju laiemat ja nüansirikkamat reaktsioonide spektrit. Sellal kui jänese või ahvi käsutuses on piiratud arv hirmu tüüpreaktsioone, laseb inimese suurem uuskoor kasutada meil palju paindlikumat repertuaari, sealhulgas helistada ka hädaabinumbril. Mida keerukam on sotsiaalne süsteem, seda olulisemaks muutub paindlikkus – ning meie sotsiaalsest elust midagi keerulisemat olemas ei ole.11
Kuid need kõrgemad keskused ei valitse tervet meie tundeelu; võib öelda, et olulistes südameasjades – eriti aga emotsionaalsete kriiside puhul – alistuvad nad limbilisele süsteemile. Kuna nii paljud aju kõrgemad keskused kas kasvasid välja limbilisest piirkonnast või on selle laienduseks, mängib emotsionaalne aju neuroarhitektuuris keskset osa. Juurena, millest kasvas välja uuem aju, on emotsionaalsed piirkonnad lugematute ühenduslülide kaudu seotud uuskoore kõigi osadega. See annab emotsioonikeskustele tohutu võimu mõjutada kogu ülejäänud ajutegevust, sealhulgas ka mõttekeskusi.
2
EMOTSIONAALSE KAAPERDAMISE ANATOOMIA
Elu on komöödia neile, kes mõtlevad, ja tragöödia neile, kes tunnevad.
Oli 1963. aasta kuum augustipärastlõuna. Just sellel päeval pidas vaimulik Martin Luther King Washingtonis inimõiguste eest võitlejate marsil oma kuulsa kõne, milles refräänina korduvad sõnad: „Ma unistan…” Selsamal päeval otsustas äsja vanglast tingimisi vabastatud retsidivistist murdvaras Richard Robles, kes oli kandnud kolmeaastast karistust rohkem kui saja heroiinisõltuvuse rahastamiseks toime pandud sissemurdmise eest, et ta teeb veel ühe otsa. Hiljem väitis Robles, et tahtis kuritegelikust elust loobuda, kuid tal oli oma pruudi ja nende kolmeaastase tütre jaoks hädasti raha vaja.
Tol päeval murdis ta sisse korterisse, mis kuulus kahele noorele naisele – 21-aastasele Janice Wylie’le, kes töötas ajakirjas Newsweek, ja Emily Hoffertile, 23-aastasele algkooliõpetajale. Kuigi Robles valis selle korteri New Yorgi šikis Upper East Side’i linnaosas just seetõttu, et arvas selle tühja olevat, oli Wylie siiski kodus. Robles ähvardas teda noaga ja sidus ta kinni. Kui varas hakkas lahkuma, jõudis ka Hoffert koju. Et oleks kergem põgeneda, otsustas Robles ka tema kinni siduda.
Aastaid hiljem jutustas Robles, kuidas Janice Wylie olevat teda Hofferti kinnisidumise ajal hoiatanud, et sedapuhku ta karistamata ei pääse. Mehe nägu olevat tal meeles ja ta aitaks politseil tema jälgi ajada.
Robles, kes oli andnud endale lubaduse, et see jääb tema viimaseks murdvarguseks, sattus paanikasse ja kaotas enesevalitsuse täielikult. Ta haaras hullunult limonaadipudeli ja tagus naisi, kuni need teadvuse kaotasid, siis aga, raevu- ja hirmuhoos, lõi ta neid ikka uuesti ja uuesti kööginoaga. Kakskümmend aastat hiljem sellele hetkele tagasi vaadates kurtis Robles: „Mul jooksis juhe lihtsalt kokku. Mul lõi peas kõik täiesti segi.”
Roblesil on olnud palju aega, et neid nappe ohjeldamatu raevu minuteid kahetseda. Selle raamatu kirjutamise ajal, kolm aastakümmet hiljem, on ta endiselt vanglas „karjäärinaiste mõrva” eest, nagu seda roima on nimetama hakatud.
Seesuguste emotsionaalsete plahvatuste puhul on tegu neuronaalse kaaperdamisega. Tõenäoliselt kuulutab sellistel hetkedel üks limbilise aju keskus välja hädaolukorra, rakendades kogu ülejäänud aju oma edasilükkamatu probleemi lahendamise teenistusse. Kaaperdamine on välkkiire, selline reaktsioon vallandub otsustava hetke võrra enne, kui mõtleval ajul, uuskoorel, on võimalus saada toimuvast üldpilt, rääkimata sellest, et otsustada, kas nii teha on tark. Sellise kaaperdamise puhul on iseloomulik, et kui hullusehetk möödub, ei saa meeletuse toimepanijad aru, mis neid oma võimusesse haaras.
Niisugused kaaperdamised ei ole sugugi ainult üksikud kohutavad juhtumid, tulemuseks karjäärinaiste mõrva taoline jõhker kuritegu. Vähem hukatuslikus vormis – kuid sugugi mitte vähem intensiivselt – juhtub seda meiega üsna sageli. Tuletage meelde, millal te viimati kellegi, kas abikaasa või lapse, võib-olla aga mõne autojuhi peale sedavõrd raevukalt viha välja valasite, et hiljem, kui oli aega mõelda ja tagasi vaadata, tundus teie käitumine teile täiesti kohatuna. Suure tõenäosusega oli ka siis tegemist kaaperdamisega, neuronaalse vallutusega, mis, nagu me varsti näeme, saab alguse mandelkehast, ühest limbilise aju osast.
Kuid iseenesest ei pea limbilised kaaperdusjuhud olema vaid negatiivsed. Kui mõni nali meis naerupurske vallandab, on samuti tegemist limbilise reaktsiooniga. Sama juhtub ka erakordse rõõmu hetkedel. Kui Dan Jensen pärast mitut dramaatiliselt nurjunud katset olümpiavõitjaks tulla 1994. aasta taliolümpial Norras lõpuks 1000 meetri kiiruisutamises kuldmedali võitis (nagu ta oma õe surivoodil oli lubanud), oli tema naine nii erutatud ja rõõmus, et ta tuli kibekähku uisuraja ääres valves olnud arstide hoole alla toimetada.
Inimese amügdala (kreeka keeles ‘mandel’) ehk mandelkeha on mandlikujuline omavahel seotud tuumade kogum, mis asub ajutüve kohal, limbilise ringi alaosas. Mandelkehi on kaks, üks kummaski ajupoolkeras. Inimese mandelkeha on ükskõik milliste teiste primaatide, meie lähimate evolutsiooniliste suguvendade omaga võrreldes suhteliselt suur.
Hipokampus ja mandelkeha olid primitiivse haistmisaju kõige tähtsamad osad, millest evolutsiooni käigus kasvas välja ajukoor ja seejärel uuskoor. Tänase päevani on need limbilised struktuurid aju kõige usinamad või põhilised õppurid ja meelespidajad; mandelkeha on emotsionaalsete küsimuste spetsialist. Kui mandelkeha ülejäänud ajust eraldada, on tulemuseks jahmatav suutmatus hinnata sündmuste emotsionaalset tähtsust – seisund, mida mõnikord nimetatakse „tundepimeduseks”.
Kui puudub emotsionaalne kaal, minetavad suhted oma mõju. Üks noormees, kelle mandelkeha oli ränkade haigushoogude raviks kirurgiliselt eemaldatud, kaotas täielikult huvi inimeste vastu ja eelistas istuda omaette, teistega kokku puutumata. Kuigi ta suutis vabalt vestelda, ei tundnud ta enam ära lähedasi sõpru, sugulasi, isegi mitte ema, ning suhtus täiesti ükskõikselt nende ahastusse tema osavõtmatuse pärast. Ilma mandelkehata paistis ta olevat unustanud kõik tunded, samuti ka tunded tunnete kohta.12 Mandelkeha on nagu emotsionaalse mälu ladu ja seega iseenesest oluline; elu ilma mandelkehata on elu ilma vähimagi isikliku tähenduseta.
Mandelkehaga ei ole seotud mitte ainult kiindumus; sellest sõltub kogu kirg. Loomad, kelle mandelkeha on eemaldatud või vigastatud, ei tunne hirmu ega raevu, nad kaotavad võitluskihu ja valmiduse koos tegutseda, neil kaob igasugune arusaam oma kohast sotsiaalses struktuuris, nende emotsioonid on nüristunud või puuduvad sootuks. Mandelkeha ja selle lähistruktuur vöökäär vallandavad pisarad, ainult inimesele omase emotsionaalse signaali, ning kallistamine, silitamine või muul viisil lohutamine rahustab just neid aju piirkondi, lõpetades nutu. Ilma mandelkehata ei ole kurbusepisaraid ega lohutust.
Joseph LeDoux, New Yorgi ülikooli neuroloogiakeskuse teadlane, avastas esimesena mandelkeha võtmerolli emotsionaalses ajus.13 LeDoux on üks uue neuroloogide põlvkonna esindajaist, kes kasutavad novaatorlikke meetodeid ja tehnikat, kaardistades töötavat aju varem tundmatu täpsusega, paljastades nii psüühikanähtusi, millelt varasemate põlvkondade teadlased ei suutnud saladuskatet kergitada. Tema avastused emotsionaalse aju juhteteede alal kummutavad kauapüsinud arusaama limbilisest süsteemist, asetavad mandelkeha tegevuse keskmesse, muud limbilised struktuurid aga hoopis uutesse rollidesse.
Noored reesusahvid ja kohanemisvõime: „Aspects of emotion conserved across species”, Ned Kalin, M.D., Wisconsini ülikooli psühholoogia ja psühhiaatria osakonnast, ettekanne MacArthuri afektiivse neuroteaduse koosolekul novembris 1992.
Tunneteta mehe juhtumit kirjeldas R. Joseph, op. cit. lk 83. Teisest küljest võib inimestel, kellel mandelkeha puudub, olla siiski mingeid tunnete jäänuseid. (Vt Paul Ekman ja Richard Davison (toim), Questions About Emotions, New York: Oxford University Press, 1994.) Erinevad avastused võivad sõltuda just sellest, millised mandelkeha ja juhteteede osad puudu on, emotsioonide detailses neuroloogias pole viimane sõna veel kaugeltki öeldud.
Nagu teisedki neuroteadlased, töötab LeDoux erinevatel tasemetel, uurib näiteks, kuidas vigastused roti ajus muudavad looma käitumist; vaatleb üksiku neuroni tööd; korraldab ülikeerukaid eksperimente, et tingida hirmu opereeritud ajuga rottides. Tema ja teisedki selles raamatus refereeritud avastused on neuroteaduse pioneeritöö, sellega seoses ehk mõnevõrra spekulatiivsed – järeldusi tundub lausa kuhjuvat, nii töötlemata andmeid kui oletusi emotsionaalse elu asjus. Aga LeDoux’ tööd toetavad teistegi teadlaste uuringutest kogune tõendid, mis järjekindlalt kaardistavad emotsioonide neuroloogilisi põhjuseid. Vt näiteks Integrative Psychiatry 4,1986; Joseph LeDoux, „Emotion and the Limbic System Concept”, Concepts in Neuroscience 2,1992.
