teadlikud: teadvuses rohkem esil, kaalutleb, suudab arutleda ja mõtiskleda. Kuid selle kõrval on teine teadmise süsteem: impulsiivne ja võimas, kuigi kohati ebaloogiline – meie emotsionaalne mõtlemine. (Emotsionaalse mõtlemise iseloomulikke jooni on täpsemalt kirjeldatud lisas B).
Emotsionaalse/ratsionaalse dihhotoomia meenutab rahvalikku „südame” ja „pea” eristamist; kui sa „südames” tead, et miski on õige, on see teistsugune, justkui sügavam veendumus, kui ratsionaalselt mõeldes. Meie psüühikat kontrollides on ratsionaalne ja emotsionaalne kindlas suhtes: mida tugevam tunne, seda domineerivamaks muutub emotsionaalne mõistus ja seda abitumaks ratsionaalne. Selline kooslus paistab pärinevat igiammusest evolutsioonilisest eelisest, mis lasi emotsioonidel ja intuitsioonil juhtida meie välkkiireid reaktsioone eluohtlikes olukordades, kus juurdlemine selle üle, mida teha, oleks maksnud meile elu.
Need meie psüühika kaks poolt, emotsionaalne ja ratsionaalne, tegutsevad enamasti tihedalt käsikäes, põimides kokku oma väga erinevad teadmise viisid, et meile maailmas teejuhiks olla. Tavaliselt on emotsionaalne ja ratsionaalne pool tasakaalus, emotsioon toidab ratsionaalse toimimist ja annab informatsiooni, ning ratsionaalne puhastab emotsioonide sisendi, mõnikord aga tasalülitab selle. Kuid emotsionaalne ja ratsionaalne on poolenisti iseseisvad võimed, kumbki neist, nagu edaspidi näeme, peegeldab selgesti eristatavat, kuigi omavahel seotud ajutegevuse skeemi.
Sageli, isegi enamikul juhtudel, on need pooled suurepäraselt koordineeritud; tunded on mõtlemise seisukohalt sama olulised kui mõtted tunnete seisukohalt. Kuid kirepursked rikuvad tasakaalu, emotsioonid saavad ülemvõimu ja uputavad ratsionaalse mõtlemise. 16. sajandi humanist Rotterdami Erasmus on kirjutanud satiiriliselt sellest igikestvast vastuolust ratsionaalse mõtlemise ja emotsioonide vahel:8
Jupiter on siiski inimestesse istutanud hoopis rohkem ajesid kui mõistust, selleks et nende elu lausa kurb ja sünge ei oleks. Neid võib võrrelda nagu poole untsi assiga. Pealegi määras ta mõistusele ainult kitsa nurgakese peas ja jättis kogu ülejäänud keha tundetuhinatele. Lisaks sellele on ta sellele ühele seadnud vastu kaks, kes on nagu kõige metsikumad türannid: esiteks viha, mis hoiab enda käes põue kindlust ja isegi elu allikat, südant, ja teiseks himu, millel on ülilaialdane võim kuni alla niuete põhjani. Kui palju nende kahe väe vastu mõistusel jõudu on, seda selgitab küllaldaselt tavaline inimeste elu. Ainus, mida ta suudab, on see, et ta väärika kombekuse reegleid dikteerides oma hääle kähedaks karjub. Nood teised aga viskavad oma kuningale kabla kaela ning mässavad veel vihasemalt, kuni juba ka see ise väsinuna alla annab ja end võidetuks tunnistab.
Et paremini aru saada, kui tugevalt emotsioonid mõtlemist oma haardes hoiavad ning miks tunded ja mõistus nii varmalt vaenujalale asuvad, vaadakem, kuidas on aju arenenud. Keskeltläbi veidi vähem kui poolteist kilo kaaluv rakkudest ja rakkudevahelisest vedelikust koosnev inimaju on oma kolm korda suurem meie lähimate evolutsioonisugulaste, mitteinimestest primaatide omast. Miljonite aastate pikkuse evolutsiooni käigus on aju läbinud pika arengutee kõige algelisemast vormist alates, tema kõrgema närvitegevuse keskused on välja kujunenud madalamate, iidsemate osade edasiarenemisel. (Inimloote aju areng kordab laias laastus seda evolutsioonilist teed.)
Aju kõige primitiivsem osa, ühine kõikidele vähegi arenenud närvisüsteemiga liikidele, on seljaaju ülaosa ümbritsev ajutüvi. See aju juur reguleerib põhilisi elufunktsioone nagu hingamine ja keha teiste organite ainevahetus ning kontrollib ka stereotüüpseid reaktsioone ja liigutusi. Ei saa öelda, et see primitiivne aju mõtleks või õpiks; pigem on tegemist sisseprogrammeeritud regulaatorite kogumiga, mis hoiavad keha käigus nii nagu peab, reageerides viisil, mis tagab ellujäämise. See aju oli roomajate ajastu ülemvalitseja: kujutage ette rünnakuohust sisinaga teatavat madu.
Kõige primitiivsemast juurest, ajutüvest, kasvasid välja emotsioonikeskused. Miljoneid aastaid hiljem kujunes neist emotsionaalsetest piirkondadest mõtlev aju ehk aju uuskoor, peaaju käärulised pealmised kihid. See fakt, et mõtlev aju kasvas välja emotsionaalsest, selgitab suuresti mõtete sidet tunnetega – emotsionaalne aju oli olemas ammu enne ratsionaalset.
Meie tundeelu kõige iidsem osa on lõhnameel, täpsemalt öeldes haistmissagar – rakud, mis võtavad vastu ja analüüsivad lõhnu. Igal elusolendil, olgu ta toiduks sobiv või mürgine, seksuaalpartner, röövloom või saak, on oma selgelt eristatav, tuulega edasikantav molekulaarne allkiri. Tollel primitiivsel ajal oli haistmismeel ellujäämise seisukohalt ülitähtis.
Haistmissagarast hakkasid kujunema iidsed emotsioonide keskused, mis lõpuks kasvasid nii suureks, et ümbritsesid ajutüve ülaosa. Algstaadiumis koosnes haistmiskeskus pelgalt lõhnu analüüsivast õhukesest neuronikihist. Üks rakukiht võttis lõhna ja jagas selle teatud kategooriatesse: söödav või mürgine, seksuaalselt saadaval, vaenlane või toit. Rakkude teine kiht saatis läbi kogu närvisüsteemi reflektoorseid teateid, öeldes kehale, mida teha: hammustada, sülitada, põgeneda, taga ajada.9
Koos esimeste imetajatega tekkisid uued, võtmetähtsusega emotsionaalse aju kihid. Need ümbritsesid ajutüve ja meenutasid veidi sõõrikut, mille küljest on ajutüve tarvis alt tükk välja hammustatud. Kuna see aju osa ümbritseb ja piirab ajutüve, hakati seda nimetama „limbiliseks”, mis on tuletatud ladinakeelsest sõnast limbus, ‘ääris, serv’. See uus neuroterritoorium lisas aju repertuaari tõelised emotsioonid.10 Kui me midagi ihaldame või haarab meid raev, kui oleme kõrvuni armunud või tõmbume hirmust krampi, siis oleme limbilise süsteemi võimuses.
Limbilise süsteemi arenedes täiustusid pidevalt ka kaks võimsat vahendit: õppimine ja mälu. Selline revolutsiooniline edasiminek andis loomale võimaluse teha ellujäämise nimel hoopis nutikamaid valikuid ja täiustada muutuvate nõudmistega kohanedes oma reaktsioone, selmet ühtemoodi ja automaatselt reageerida. Kui toit tegi haigeks, sai seda järgmine kord vältida. Selliseid otsuseid nagu mida süüa või mida mitte, tehti endiselt enamasti lõhna järgi: haistmissagara ja limbilise süsteemi ühendused võtsid endale ülesande eristada lõhnu ja neid ära tunda, võrrelda praegust lõhna varasematega, tehes vahet hea ja halva vahel. Seda võimaldas rhinencephalon ehk „haistmisaju”, limbilise süsteemi osa ning aju uuskoore, meie mõtleva aju algeline baas.
Umbes 100 miljoni aasta eest tegi imetajate aju kasv kiire spurdi. Õhukese kahekihilise ajukoore peale, nende piirkondade kohale, mis planeerivad, saavad aru, mida tajutakse, ja koordineerivad liikumist, tekkis uuskoore moodustumisel mitu kihti uusi ajurakke. Iidse kahekihilise ajukoorega võrreldes andis uuskoor erakorralise intellektuaalse eelise.
Homo sapiens’i teiste liikide omast võrreldamatult suurem uuskoor on lisanud kõik selle, mis on selgelt inimlik. Uuskoor on mõtte pärusmaa; siin asuvad keskused, mis panevad kokku ja mõistavad, mida meeled on tajunud; ta lisab tundele mõtte selle tunde kohta ning annab võimaluse kogeda tundeid, mis käivad kaasas ideede, kunsti, sümbolite ja kujutlustega.
Evolutsiooni käigus võimaldas uuskoor ettevaatlikku häälestamist, parandades nii kahtlemata tohutult organismi võimet raskustes ellu jääda ning suurendades sel moel tõenäosust, et järeltulijad kannavad omakorda edasi geene, kus on samasugused neuraalsed ühendused. Ellujäämisvõime tuleneb uuskoore andekusest strateegia, pikaajalise planeerimise ja muude vaimsete keerukate võtete vallas. Enamgi veel, kõik kunsti-, tsivilisatsiooni- ja kultuurisaavutused on uuskoore viljad.
See uus, täiustatud aju võimaldas tundeellu nüansse lisada. Võtkem näiteks armastus. Limbilised struktuurid loovad meeldivuse ja seksuaalse iha – tunded, mis kütavad seksuaalset kirge. Kuid uuskoore lisandumine ja selle side limbilise süsteemiga lasi tekkida ema-lapse suhtel, mis on perekonna alustala ja pühendab meid pikaks ajaks laste kasvatamisele, mille tõttu saab võimalikuks inimkonna areng. (Nendel liikidel, kellel ei ole uuskoort, nagu näiteks roomajatel, emaarmastus puudub – munast koorunud
Rotterdami Erasmus,
Sellised baasreaktsioonid määrasid ära nende liikide n-ö emotsionaalse elu, täpsemalt küll instinktielu. Evolutsiooni seisukohalt tähtsam on aga see, et need otsused olid ellujäämise seisukohalt üliolulised: need loomad, kes reaktsioonidega hästi toime tulid (või üldse toime tulid), jäid ellu ja nende geenid kandusid edasi. Tol ajal oli elu jõhkravõitu: meeled ja väike valik saadud stiimulitele vastuseks sobivaid reaktsioone aitas sisalikul, konnal, linnul, kalal, võib-olla isegi brontosaurusel järgmist päeva näha. Aga emotsioonidest ei saa nii algelise ajutegevuse puhul veel rääkida.
Limbiline süsteem ja emotsioonid: R. Joseph „The Naked Neuron: Evolution and the Languages of the Brain and Body,” (New York: Plenum Publishing, 1993); Paul D. MacLean, The Triune Brain in Evolution (New York: Plenum, 1990).
