aju, uuskoor, alles otsust langetab.
Nagu edaspidi näeme, on emotsionaalse intelligentsuse keskmeks mandelkeha tegevus ning tema ja otsaaju vastastikune toime.
Et saada aru emotsioonide jõust meie psüühikas, on kõige põnevamad need keevalise tegutsemise hetked, mida me hiljem, kui möll on vaibunud, kahetseme; küsimus on selles, kuidas me nii kergesti arutult käituma võime hakata. Võtame näiteks noore naise, kes sõitis üle kahe tunni Bostonisse, et kallimaga koos hilist hommikusööki süüa ja tema seltsis päev veeta. Eine ajal andis mees naisele kingituse, mida too kuude kaupa igatsenud oli – haruldase Hispaaniast toodud graafilise lehe. Kuid kogu naise heameel haihtus, kui ettepanekule minna kinno vaatama teda huvitavat filmi vastas mees ootamatult, et neil ei ole võimalik kauem koos olla, sest ta peab minema palli mängima. Solvununa, suutmata oma kõrvu uskuda, tõusis naine püsti ja lahkus pisarsilmil kohvikust ning viskas pildi hetkelise tuju ajel prügikasti. Mitu kuud hiljem seda lugu jutustades ei kahetsenud ta mitte äraminekut, vaid pildist ilmajäämist.
Just niisugustel momentidel, mil impulsiivne tunne varjutab ratsionaalsuse, on mandelkeha äsjaavastatud rollil määrav tähtsus. Meeleelunditelt saadud signaalid annavad mandelkehale võimaluse uurida iga kogemust, et kontrollida, ega sellest midagi ebameeldivat karta ole. Nii omandab mandelkeha vaimuelus mõjuvõimsa koha ja muutub psüühika valvuriks, kes kaalub iga situatsiooni, iga taju vaid kõige primitiivsema külje pealt: „Kas seda tuleks vihata? Kas see teeb mulle haiget? Ajab hirmu peale?” Kui vastus on jah, reageerib mandelkeha otsemaid nagu häirekell, mis teatab kriisist kõikidesse aju osadesse.
Aju ehituses on mandelkeha paigutatud alarmiandjate rühma rolli, kus iga liige on ootevalmis, et viivitamatult teavitada tuletõrjet, politseid ja naabreid, kui kodune signalisatsioonisüsteem häire annab.
Kui kõlab näiteks hirmualarm, saadab mandelkeha pakilise teate igasse tähtsamasse aju ossa: see vallandab kehas „ründa-või-põgene” reaktsiooniks vajalikud hormoonid, mobiliseerib liikumiskeskused ja aktiveerib kardiovaskulaarse süsteemi, lihased ja seedeelundid.15 Teised mandelkehast lähtuvad juhteteed kutsuvad esile kriisiportsjoni noradrenaliini eritumise, mis tõstab aju võtmepiirkondade reaktiivsust, ka nende oma, mis teravdavad taju; aju seatakse võitluseks valmis. Mandelkehast lähtuvad lisasignaalid käsivad ajutüvel manada näole hirmunud ilme, lõpetada lihaste teised kõrvalised pooleliolevad liigutused, kiirendada südametegevust, tõsta vererõhku, alandada hingamissagedust. Teised juhivad tähelepanu hirmu allikale ning valmistavad lihaseid ette asjakohaseks tegutsemiseks. Samaaegselt käiakse läbi ajukoore mälusüsteemid, leidmaks mingitki teavet kriisiolukorra kohta, sõites teistest mõttearendustest lihtsalt üle.
Ning see on vaid osa mandelkeha poolt hoolikalt korraldatud ja koordineeritud muutuste kogumist, millega ta igal pool ajus endale piirkondi allutab (täpsema kirjelduse leiate lisast C). Mandelkeha lai närviühenduste võrk lubab tal emotsionaalsete kriiside korral vallutada ja tagant kihutada suuremat osa ülejäänud ajust, sealhulgas ka ratsionaalset mõistust.
Sõber rääkis mulle, kuidas ta Inglismaal puhkusel olles oli just lõpetanud ühe kanali kaldal kohvikus hilise hommikusöögi ning jalutas pärast mööda kivitreppe alla vee äärde, kui märkas järsku tüdrukut, kes vaatas vette, hirmukramp näol. Enne kui mu sõber arugi sai, oli ta täies riides vette hüpanud. Alles vees taipas ta, et šokis tüdruk vahtis kanalisse kukkunud põngerjat, kelle mu sõber siiski päästa suutis.
Mis sundis teda hüppama vette enne, kui ta teadis, miks ta seda teeb? Ilmselt peitub vastus tema mandelkehas.
LeDoux selgitas oma töös, ühes viimase kümnendi mõjuvaimas emotsioonidealases uurimuses, kuidas aju ülesehitus annab mandelkehale emotsioonide valvurina privilegeeritud seisundi, võime kaaperdada aju.16 Tema uurimus näitas, et silma või kõrva kaudu tulnud sensoorsed signaalid liiguvad ajus kõigepealt taalamusse ja siis – ainult ühe sünapsi kaudu – mandelkehasse; teine signaal suunatakse taalamusest uuskoorde, meie mõtlevasse ajju. Selline hargnemine laseb mandelkehal reageerida enne uuskoort, mis kaalub informatsiooni mitmel aju ühenduste tasandil, enne täielikku tajumist ning lõpuks sobivama reaktsiooni leidmist.
LeDoux uurimistööl on murranguline tähtsus tundeelust arusaamisel, sest esimest korda joonistatakse välja tunnete neuronaalsed teed, mis lähevad uuskoorest mööda. Otse mandelkehasse lähevad meie kõige primitiivsemad ja tugevamad tunded, see ühendus seletab suurel määral emotsiooni jõudu mõistuspärasuse allasurumisel.
Neuroloogias levinud tavapärase arvamuse kohaselt edastavad silm, kõrv ja teised meeleorganid signaale taalamusele, kust need liiguvad edasi aju uuskoore meelelisi tajusid töötlevatesse piirkondadesse, kus signaalidest moodustatakse objektid, nii nagu meie neid tunnetame. Signaale sorteeritakse tähenduse järgi, nii et aju tunneb ära iga objekti ja annab selle olemasolule tähenduse. Vana teooria kohaselt saadetakse signaalid limbilisse ajju ja sealt kiirgub õige reaktsioon kogu ajju ja ülejäänud kehasse. Enamasti või peamiselt nii ongi, kuid LeDoux avastas väikese neuronite kimbu, mis ühendab taalamuse otse mandelkehaga, lisaks sellele suuremale neuronitekogumile, mis viib signaalid ajukoorde ja sealt mandelkehasse. See väiksem ja lühem rada, midagi neuronaalse otsetee taolist, võimaldab mandelkehal saada meeleelunditelt otsesisendeid ning alustada reageerimist enne, kui uuskoor on need signaalid täielikult registreerinud.
See avastus kummutab arvamuse, et mandelkeha sõltub emotsionaalsete reaktsioonide tekkimisel täiel määral uuskoore signaalidest. Mandelkeha võib emotsionaalse reaktsiooni vallandamiseks kasutada kriisiteed, isegi kui mandelkeha ja uuskoore vahel toimib paralleelselt samasisuline ühendus. Mandelkeha paneb meid tegutsema, sellal kui veidi aeglasem, aga teabega paremini varustatud uuskoor alles rohkem läbikaalutud reageerimisplaani kokku seab.
LeDoux kummutas üldlevinud arusaama emotsioonide liikumisteedest, uurides loomade hirmutunnet. Ühes olulise tähtsusega katses hävitas ta rottide ajukoore kuulmiskeskuse, siis aga tekitas nende kuuldekauguses heli, millega kaasnes elektrišokk. Rotid õppisid kiiresti seda heli kartma, kuigi nende uuskoor ei saanud seda registreerida. Selle asemel liikus heli otsemaid kõrvast taalamuse kaudu mandelkehasse, jättes vahele aju kõrgemalt arenenud tasemed. Kokkuvõtteks võib öelda, et rotid omandasid emotsionaalse reaktsiooni kortikaalse süsteemi osavõtuta. Mandelkeha tajus, jättis meelde ja orkestreeris nende hirmu ilma kõrvalise abita.
Nägemissignaal läheb võrkkestalt kõigepealt taalamusse, kus see tõlgitakse aju keelde. Enamik teabest liigub seejärel ajukoore nägemispiirkonda, kus seda analüüsitakse ning hinnatakse tähenduse ja reaktsiooni õigsuse seisukohalt; kui reaktsioon on emotsionaalne, läheb signaal mandelkehasse, et aktiveerida emotsioonikeskusi. Kuid väiksem algse signaali osa läheb kiiremat teed pidi taalamusest otse mandelkehasse, andes võimaluse reageerida kiiremini (kuigi ebatäpsemalt). Seega võib mandelkeha vallandada emotsionaalse reaktsiooni enne, kui ajukoore keskused on täpselt aru saanud, mis toimub.
„Anatoomiliselt suudab emotsionaalne süsteem tegutseda uuskoorest sõltumatult,” väidab LeDoux. „On võimalik tekitada teatud emotsionaalseid reaktsioone ja emotsionaalseid mälestusi ilma vähimagi teadvustamiseta.” Mandelkeha säilitab mälestusi ja reaktsioonide pagasit, mida me kasutame, taipamata ise, miks me nii teeme, sest taalamuse ja mandelkeha otseühendus läheb uuskoorest mööda. See ringtee annab mandelkehale võimaluse talletada emotsionaalseid muljeid ja mälestusi, millest me pole tegelikult päris teadlikud. LeDoux väidab, et just mandelkeha varjatud mõju mälule seletab näiteks jahmatavat eksperimenti, mille puhul inimesed hakkasid eelistama veidra kujuga geomeetrilisi kujundeid, mis olid nende eest nii kiiresti läbi vilksatanud, et nad nende nägemist üldse ei teadvustanudki!17
Teised uurijad on näidanud, et
Hirmu erinevate faaside juhteteed: analüüs põhineb Jerome Kagani väljapaistval eritlusel raamatus
Kirjutasin Joseph LeDoux’ uurimustest The New York Times’is 15. augustil 1989. Selle peatüki arutluskäik põhineb intervjuul teadlasega ja mitmel tema artiklil, sh Joseph LeDoux, „Emotional Memory Systems in the Brain”, Behavioural Brain Research 58, 1993; Joseph LeDoux, „Emotion, Memory and the Brain”, Scientific American, juuni 1994; Joseph LeDoux, „Emotion and the Limbic System Concept”, Concepts in Neuroscience 2,1992.
Alateadlikud eelistused: William Raft Kunst-Wilson ja R. B. Zajonc, „Affective Discrimination of Stimuli That Cannot Be Recognized”, Science (1. veebr. 1980).
