„See primitiivne, imetajate jaoks vähetähtis ajusüsteem on mitte-imetajate puhul põhiliseks ajusüsteemiks,” ütleb LeDoux. „See annab välkkiire võimaluse emotsioonid valla päästa. Kuigi kiire, on see protsess samas väga räpakas; rakud on nobedad, aga ei hiilga täpsusega.”
Oravale selline ebatäpsus suuremat häda ei too, sest eksimine on ohutuse teenistuses: esimese signaali peale, mis võiks tähendada ähvardava vaenlase lähedalolu, hüppab orav eemale, kui aga signaal annab märku millestki söödavast, tuleb ta lähemale. Kuid inimeste tundeelus võivad seesuguse ebatäpsuse tagajärjed olla meie suhetele katastroofilised, sest piltlikult öeldes võime me valele asjale või isikule kas kallale karata või neist eemale hüpata. (Mõelge näiteks ettekandjale, kes pillas maha kuue inimese õhtusöögi, kui märkas naist punase lokkis juuksepahmakaga, täpselt samasugusega nagu sellel, kelle pärast mees ta maha jättis.)
Selliste emotsionaalsete vigade aluseks on mõtet ennetavad tunded. LeDoux nimetab seda „prekognitiivseks emotsiooniks”, reaktsiooniks, mis põhineb neuronite alles korralikult lahterdamata ning äratuntavateks objektideks ühendamata sensoorse informatsiooni kildudel. Tegemist on alles väga toore sensoorse teabega, mängitaks justkui mängu „Arva ära, mis viis see on”, kuid selle asemel, et paari noodi alusel kähku otsustada, mis meloodiaga on tegemist, tekitatakse mõne esialgse katke põhjal terviktaju. Kui mandelkeha tajub, et meelte sisend hakkab sarnanema mingile skeemile, teeb ta ennatliku järelduse ja vallandab reaktsiooni, kui täielik kinnitusmaterjal alles puudub – või kui seda üldse tulebki.
Pole siis ime, et me suudame oma plahvatuslikumate emotsioonide rägas, eriti nende kammitsais olles, nii vähe ette näha. Mandelkeha võib reageerida kas raevu- või hirmuhullusega, enne kui ajukoor teab, mis on lahti, sest niisugune ebaküps reaktsioon vallandub mõttest sõltumatult ja ennetab seda.
Minu sõbra kuueaastane tütar Jessica jäi esimest korda elus ööseks oma mängukaaslase juurde. Ei oskagi öelda, kumb selle pärast rohkem närveeris, kas ema või tütar. Ema püüdis oma suurt ärevust Jessica eest varjata, kuid tema pinge saavutas haripunkti keskööl, kui ta end voodisse minema asutas ja telefon helises. Ta pillas hambaharja ja tormas, süda kurgus, telefoni juurde, peas keerlemas hirmsad kujutluspildid kõigest, mis Jessicaga juhtuda võis.
„Jessica!” pahvatas ema toru haarates, kuid kuulis vaid naisehäält: „Oi, vabandage, ma eksisin vist numbriga…”
Seepeale suutis ema end kokku võtta ning viisakal ja mõõdetud toonil küsida: „Mis numbril te helistate?”
Kui mandelkeha valmistab ette ärevat, impulsiivset reaktsiooni, siis teine emotsionaalse aju osa võimaldab reageerida asjalikumalt ning korrektiive teha. Mandelkeha mäslemist jahutav lüliti asub uuskoorde viiva närvirakkude peaahela teises otsas, otse lauba taga aju prefrontaal- ehk otsmikukoores. Aju otsmikukoor näib töötavat hirmu või raevu korral, kuid just neidsamu tundeid lämmatades ja kontrollides, et olukorda paremini lahendada, või kui pärast situatsiooni ümberhindamist selgub, et on vaja reageerida hoopis teisiti, nagu muretseva ema näites.
Tavaliselt valitsevad prefrontaalsed piirkonnad meie emotsionaalseid reaktsioone algusest peale. Tuletagem meelde, et suurem osa taalamusest tulevast sensoorsest informatsioonist ei lähe mitte mandelkehasse, vaid uuskoorde ja selle arvukatesse keskustesse, mis tajutu vastu võtavad ja seda töötlevad; meie reaktsiooni vastavust saabunud informatsioonile koordineerib prefrontaalne ajukoor, koht, kus planeeritakse ja korraldatakse tegevust mingi eesmärgi, sealhulgas ka emotsionaalsete eesmärkide saavutamiseks. Aju uuskoore kaskaadina alanevates juhteteedes info registreeritakse ja analüüsitakse ning tehakse sellest vastavad järeldused, seejärel kutsutakse prefrontaalse ajukoore abil esile reaktsioon. Kui protsessi käigus tekib vajadus emotsioonide järele, siis neid dikteerib prefrontaalne ajukoor käsikäes mandelkeha ja teiste emotsionaalse aju süsteemidega.
Emotsionaalsete reaktsioonide eristamist võimaldav asjade kulg on normaalne, emotsionaalsed kriisid aga silmatorkav erand. Kui vallandub emotsioon, hakkab prefrontaalne ajukoor momentaanselt kaaluma terve müriaadi võimalike reaktsioonide riski tasuvust ning panus tehakse parimale.22 Nii teavad loomad, millal rünnata ja millal põgeneda. Ja inimesed… millal rünnata ja millal põgeneda – lisaks aga, millal rahustada, veenda, otsida kaastunnet, tõmbuda kaitsesse, tekitada süütunnet, viriseda, bravuuri teeselda või põlglik olla – ja nii edasi, terve emotsionaalsete trikkide repertuaari ulatuses.
Uuskoore reaktsioon on „kaaperdusmehhanismist” aju tööaja mõttes aeglasem, sest tegevuses on suurem arv juhteteid. Kuid selline reaktsioon on ka arukam ja kaalutletum, kuna tundele eelneb rohkem mõtlemist. Kui meid on tabanud kaotus ja me kurvastame või kui me oleme saavutatu üle õnnelikud või kui vihastame, juureldes selle üle, mida meile öeldi või tehti, on see uuskoore tegevuse tulemus.
Kui prefrontaalne ajukoor ei tööta, kaob suur osa meie tundeelust, nii nagu mandelkeha äralangemise puhul; kui me ei mõista, et vaja on emotsionaalset reaktsiooni, seda ei tulegi. Neuroloogidel oli kahtlus, et prefrontaalsel ajukoorel on emotsioonide juures niisugune roll täita, 1940. aastatest peale, kui hakati kasutama meeleheitlikku ja õnnetuseks ekslikku kirurgilist vaimuhaiguste „ravi” – frontaalset lobotoomiat, mille käigus eemaldati (sageli hooletult) osa otsmikusagarast või lõigati läbi ühendus prefrontaalse ajukoore ja alama aju vahel.
Enne kui vaimuhaiguste raviks leiti vähegi efektiivsed ravimid, peeti lobotoomiat lahenduseks ränga emotsionaalse häire korral – pruugib vaid lõigata läbi side prefrontaalse ajukoore ning ülejäänud aju vahel ja patsiendi vaegused „kaovad”. Kahjuks suurema osa patsiendi tundeelu kadumise hinnaga. Hävitati võtmetähtsusega juhtetee.
Emotsionaalse kaaperdamise puhul on ilmselt mängus kaks dünaamikat: mandelkeha hakkab tööle, kuid tavaliselt emotsionaalset reaktsiooni tasakaalustavad uuskoore protsessid ei käivitu või allutatakse uuskoore piirkonnad emotsionaalsele kriisile.23 Nendel hetkedel ujutab emotsionaalne psüühika ratsionaalse üle. Üks moodus, kuidas prefrontaalne ajukoor tõhusalt emotsioonide peremehena tegutseda saab ja neid enne kasutamist kaalub, on maha jahutada mandelkeha ja teiste limbiliste keskuste saadetud aktiviseerimissignaale, umbes nii, nagu lapsevanem peatab tormaka lapse, kui too tahab midagi krahmata, öeldes, et tuleb hoopis viisakalt küsida (või oodata).24
Põhiline stressitekitavate emotsioonide „väljalülitaja” paistab olevat vasakus prefrontaalkoores. Neuropsühholoogid, kes uurisid otsmikusagara teatud osade kahjustustega patsientide meeleolu, tegid kindlaks, et vasak otsmikusagar on nagu neuronaalne termostaat, mis reguleerib ebameeldivaid emotsioone. Parempoolses otsmikusagaras on niisuguste negatiivsete tunnete nagu hirm ja agressiivsus asupaik, neid tundeid ohjab aga vasakpoolne sagar, ilmselt parempoolse sagara talitlust pärssides.25 Näiteks ühes insuldipatsientide grupis, kelle kahjustused olid prefrontaalse ajukoore vasakpoolses osas, tekkisid inimestel hävitavad mured ja hirmud, need aga, kelle kahjustused olid paremal, olid „liigagi ülemeelikud”: nad viskasid neuroloogiliste uuringute ajal nalja ja lasksid end nii lõdvaks, et ei hoolinud vähimatki oma tulemustest.26 Või võtkem ühe õnneliku abielumehe juhtum: tegemist oli mehega, kelle parempoolne otsmikusagar aju väärarengut korrigeeriva operatsiooni käigus osaliselt eemaldati. Tema naine rääkis arstidele, et pärast lõikust muutus mehe iseloom tundmatuseni – ta ei läinud enam nii kergesti endast välja ning muutus naise rõõmuks palju hellemaks.27
Kokkuvõtteks võib öelda, et vasak otsmikusagar paistab olevat neuronaalse juhtetee osaks, mis suudab välja lülitada kõik negatiivsed emotsioonipursked peale kõige tugevamate või vähemalt neid pehmendada. Kui mandelkeha on sageli kriiside vallandajaks, siis vasakpoolne otsmikukoor on see aju osa, mis häiriva
Enamik arutluskäigust uusaju rollist emotsionaalse reaktsiooni peenhäälestusest pärineb Ned Kalinilt,
Lähem neuroanatoomiline vaatlus näitab, kuidas prefrontaalsed sagarad emotsioonide ohjajatena talitlevad. On tõestatud, et prefrontaalses ajukoores kohtuvad paljud emotsionaalse reaktsiooniga seotud juhteteed. Inimestel lähevad tugevaimad sidemed uuskoore ja mandelkeha vahel vasakusse prefrontaalsesse sagarasse, oimusagarasse ja otsmikusagara küljeossa (oimusagaral on kriitiline roll objektide identifitseerimises). Mõlemad ühendused toimivad korraga, mis annab tunnistust kiire ja võimsa ühendustee, n-ö neuronaalse kiirtee olemasolust. Mandelkeha ja prefrontaalse ajukoore üheneuroniline ühendus viib orbitofrontaalse ajukoore piirkonda, mis näib olevat kriitilise tähtsusega, kui hindame oma emotsionaalseid reaktsioone nende reaktsioonide kütkes olles ja soovime neid muuta.
Orbitofrontaalne ajukoor saab signaale mandelkehalt, kuid sellel on ka oma keeruline ja laiaulatuslik ühendussüsteem kogu limbilise ajuga. Niisuguse võrgustiku abil on tal oma roll emotsionaalsete reaktsioonide reguleerimises, muuhulgas pärssides limbilise aju signaale, kui need jõuavad ajukoore teistesse osadesse, sellega signaalide pealetükkivust vähendades. Orbitofrontaalse ajukoore seosed limbilise ajuga on nii ulatuslikud, et mõned neuroteadlased on seda süsteemi nimetanud omamoodi „limbiliseks ajukooreks” emotsionaalse aju mõtlevaks osaks. Vt Ned Kalin, (Wisconsini ülikooli psühholoogia ja psühhiaatria osakond) „Aspects of Emotion Conserved Across Species”, 1992. aasta novembris toimunud MacArthuri afektiivse neuroteaduse koosolekuks ettevalmistatud käsikirjaline artikkel, ja Allan Schore, Affect Regulation and the Origin of Seif, (Hillsdale, NJ: Lawrence Erlbaum Associates, 1994).
Mandelkeha ja prefrontaalse ajukoore vahel pole mitte ainult struktuuriline ühendus, vaid ka biokeemiline, nagu alati: nii prefrontaalse ajukoore keskosas kui mandelkehas on virgatsaine serotoniini retseptorite kõrge kontsentratsiooni piirkonnad. Serotoniin näib muuhulgas koostegevust ergutavat: ahvid, kelle mandelkeha ja prefrontaalse ajukoore ühenduses oli erakordselt palju serotoniiniretseptoreid, on „sotsiaalselt hästi käituma meelestatud”, seevastu need, kel retseptoreid vähem, on vaenulikud. Vt Antonio Damasio, Descartes’ Error (New York: Grosset/Putnam, 1994).
Loomade uurimine näitab, et kui prefrontaalsed sagarad on vigastatud, nii et nad enam limbilise piirkonna emotsionaalseid signaale töödelda ei suuda, muutub loomade käitumine korrapäratuks, neil esinevad impulsiivsed etteaimamatud raevu- ja hirmuhood. Väljapaistev vene neuropsühholoog A. R. Luria väitis juba 1930. aastatel, et prefrontaalne ajukoor on enesekontrolli ja emotsionaalsete pursete ohjeldamise seisukohalt võtmetähtsusega; patsientide puhul, kellel see piirkond oli vigastatud, täheldas ta impulsiivsust ning ootamatuid hirmu- ja vihapurskeid. Ja paarikümne kireroima eest süüdi mõistetud mehe ja naise uurimine PET-skanneriga näitas, et nendelgi võis täheldada nimetatud piirkonna märksa väiksemat aktiivsust.
Osa vigastatud sagaratega rotte käsitlevast põhitööst on teinud Victor Dennenberg, Connecticuti ülikooli psühholoog.
Vasaku ajupoolkera vigastused ja joviaalsus: G. Gianotti, „Emotional behavior and hemispheric side of lesion”, Cortex 8,1972
Õnneliku rabandusepatsiendi juhtumist rääkis Mary K. Morris, Florida ülikooli neuroloogia osakonnast, Rahvusvahelise Neurofüsioloogia Ühingu kokkutulekul, mis toimus San Antonios 13.–16. veebruarini 1991.
