inimesed hakkavad tegema kvalifitseerimata tööd ja need, kelle IQ on kõrgem, saavad tavaliselt paremat palka, kuid see ei ole absoluutne reegel.
Reeglil, et IQ ja edukus on seotud, on palju erandeid, tegelikult on neid rohkemgi kui reegli kehtivust tõestavaid näiteid. Paremal juhul on IQ osa edus 20 %, seega jääb 80 % teiste jõudude meelevalda.32 Nagu üks uurija on märkinud: „Suures osas määravad inimese lõpliku positsiooni ühiskonnas faktorid, mida IQ-testid ei mõõda ja mille hulka kuuluvad nii klassikuuluvus kui ka vedamine.”
Seda tunnistavad isegi Richard Herrnstein ja Charles Murray, kelle raamat „Gaussi kõver” („The Bell Curve”) seab tähtsuselt esikohale IQ: „Oleks vist parem, kui SAT matemaatikatestis 500 punkti kogunud esmakursuslane ei unistaks matemaatikukarjäärist, aga kui ta tahaks selle asemel juhtida oma firmat, saada USA senaatoriks, teenida miljon dollarit, siis ei tasuks tal oma unistusest loobuda… Side testi tulemuste ja nende saavutuste vahel on imepisike, võrreldes kõigi teiste omadustega, mida ta ellu kaasa võtab.”33
Mind huvitab nende „teiste omaduste” põhiosa – emotsionaalne intelligentsus: omadused nagu võime ennast motiveerida ning hoolimata ebaõnnest jätkata, võime kontrollida impulsse ja lükata rahuldust edasi, võime reguleerida meeleolu ning takistada ahastusel selget mõtlemist üle ujutada, võime tunda empaatiat ja loota. Erinevalt IQ-st, mida on uuritud peaaegu sada aastat sadade tuhandete inimeste peal, on emotsionaalne intelligentsus uus mõiste. Keegi ei oska täpselt öelda, kuivõrd sõltub just sellest inimeste elukäikude suur mitmekesisus. Kuid olemasolevad andmed näitavad, et tegemist on kohati võimsama jõuga kui IQ. Ja kuigi on neid, kes väidavad, et IQ-d ei anna kogemuste ja hariduse kaudu suurt muuta, näitan mina viiendas osas, et lapsed saavad õppida ja edendada kriitilise tähtsusega emotsionaalset pädevust, juhul kui me vaevume neid õpetama.
Mul on meeles kursusekaaslane Amhersti kolledžist, kes sai enne sisseastumist tehtud võimekus- ja teiste tasemetestide eest viis korda maksimaalsed 800 punkti. Hoolimata suurepärastest intellektuaalsetest võimetest kulutas ta enamiku aja lõbutsemisele, oli ööde viisi üleval ja puudus koolist, sest magas lõunani. Tal kulus lõpetamiseks peaaegu kümme aastat.
Intelligentsuskvoodist ei ole suurt abi, et seletada, miks enam-vähem võrdsete eelduste, hariduse ja võimalustega inimestel on erinevad saatused. Kui otsiti üles keskikka jõudnud üheksakümmend viis 1940. aastatel Harvardis käinud tudengit – ja tol ajal oli Ivy League’i ülikoolides varieeruvama IQ-skooriga üliõpilaskond kui täna –, selgus, et õpingute ajal paremaid tulemusi saanud mehed ei olnud suurt edukamad oma madalamate hinnetega kaaslastest palga, tööviljakuse ega ka oma erialal saavutatud staatuse poolest. Samuti ei olnud nad eluga rohkem rahul ega õnnelikumad sõprade, perekonna ja armusuhete osas.34
Samasugune keskealiste uuring korraldati 450 enamasti immigrantide peredest pärit poisi hulgas, kellest kaks kolmandikku elas tollal sotsiaalabist ning kes kasvasid üles Sommerville’is, Massachusettsis, tolle aja „neetud agulis”, mis asus Harvardist vaid mõne kvartali kaugusel. Kolmandiku IQ oli alla 90. Kuid jällegi polnud IQ eriti seotud edukusega tööl või kogu ülejäänud elus: näiteks 7 % alla 80-punktise IQ-ga meestest olid olnud töötud kümme aastat või kauem, aga sama oli protsent ka üle lOO-punktise IQ-ga meeste seas. Neljakümne seitsmendaks eluaastaks oli näha üldine seos (ja nii on see alati) IQ ja sotsiaalmajandusliku taseme vahel. Kuid sellised lapsepõlves omandatud oskused nagu toimetulek frustratsiooniga, kontroll emotsioonide üle ja läbisaamine teistega olid hoopis olulisemad. 35
Vaadakem ka andmeid, mis on saadud Illinoisi osariigis läbi viidud longituuduurimise (The Illinois Valedictorian Project) käigus. Neljateistkümne aasta jooksul jälgiti osariigi kaheksakümne ühe kooli 1981. aasta parimaid lõpetajaid, kes traditsiooniliselt lõpuaktusel kõne pidasid. Loomulikult olid neil oma kooli kõige kõrgemad keskmised hinded. Kuigi nad saavutasid endiselt häid tulemusi ka edasi õppides, olid nad kolmekümnendate künnisel keskmiselt edukad. Kümme aastat pärast keskkooli lõpetamist oli vaid üks neljast jõudnud oma valitud erialal eakaaslaste hulgas tippu ning paljudel läks keskmisest hulga kehvemini.
Bostoni ülikooli kasvatusteaduste professor Karen Arnold, üks projekti uurijatest, selgitab: „Ma arvan, et me oleme avastanud „kohusetundlikud” inimesed, need, kes teavad, kuidas mingi süsteemi piires edu saavutada. Kuid ka priimustel on raskusi, nagu meil kõigil. Kui keegi on lennu parim lõpetaja, siis teame temast vaid seda, et hinnetes mõõdetuna on ta edukas. See ei ütle meile midagi selle kohta, kuidas ta reageerib elu tõmbetuultele.”36
Ja siin ongi probleemi tuum: akadeemiline intelligentsus ei valmista meid peaaegu üldse ette katsumusteks ja võimalusteks, mida elukeeris kaasa toob. Ning kuigi kõrge IQ ei garanteeri meile elus heaolu, prestiiži või õnne, klammerduvad meie koolid ja kultuur kramplikult akadeemiliste võimete külge, ignoreerides emotsionaalset intelligentsust, seda omaduste kogumit – mõne kõnepruugis iseloomu – , millel on samuti tohutu mõju meie saatusele. Nagu lugemine või matemaatika, on ka tundeelu valdkond, millega kas paremini või halvemini hakkama saadakse ning selleks hakkamasaamiseks on vaja eriomast pädevuste kompleksi. Inimese osavus selles vallas on otsustava tähtsusega, et mõista, miks üks elab ja õitseb, kuid teine, samasuguse mõistusega, on omadega tupikus. Emotsionaalne anne on metavõime, mis määrab, kuivõrd hästi me suudame kasutada ükskõik milliseid ülejäänud oskusi, sealhulgas ka puhast intellekti.
Loomulikult on elus edu saavutamiseks palju teid ning hulk valdkondi, kus tunnustatakse teisi andeid. Meie järjest enam teadmistel põhinevas maailmas on tehniline taip kahtlemata üheks neist. Lastel on nali: „Kuidas sa nimetad nohikust tehnikafanatti viieteistkümne aasta pärast?” Vastus: „Bossiks.” Kuid isegi nohikutele annab emotsionaalne intelligentsus töökohal konkurentsieelise, nii nagu me kolmandas osas näeme. On hulgaliselt tõendeid, et emotsionaalselt andekad inimesed, need, kes tunnevad hästi oma tundeid ja oskavad neid valitseda, on elus eelisolukorras, olgu siis tegu armastuse ja intiimsuhetega või poliitilistes organisatsioonides edu tagavate kirjutamata seaduste tabamisega. Hästi arenenud emotsionaalsete oskustega inimesed on ka oma eluga rohkem rahul ning saavutavad enam, kuna nende psüühika omandab oskused, mis tõstavad nende produktiivsust; inimesed, kes ei suuda oma tundeelu kontrollida, peavad sisevõitlust, mis õõnestab nende võimet täie tähelepanuga töötada ja selgelt mõelda.
Juhuslikule vaatlejale võiks nelja-aastane Judy oma seltsivamate mängukaaslaste keskel paista nurgas nukrutsejana. Mängutunnis ei ole temast aktiivset kaasalööjat, ta jääb pigem kõrvaltvaatajaks, kes ei torma ummisjalu kohale. Tegelikult jälgib Judy väga teraselt oma lasteaiarühma sotsiaalseid suhteid, mängukaaslaste seast on ehk just temal kõige arenenum arusaam teiste tundeelu tõusudest ja mõõnadest.
Tema elukogemus tuleb ilmsiks alles siis, kui kasvataja kutsub kõik nelja-aastased kooli mängima. Koolis mängitakse pulganukkudega Judy enda lasteaiarühma, kus igal pulgal on peaks kas laste või kasvataja foto – see on sotsiaalse tajumisvõime test. Kui kasvataja palub Judyt panna kõik poisid ja tüdrukud sellesse toa ossa, mis neile kõige rohkem meeldib – kunstinurka, klotsinurka jne –, ei eksi Judy kordagi. Ja kui tal palutakse panna kokku need lapsed, kellele meeldib kõige rohkem koos mängida, õnnestub Judyl leida iga rühma liikme parim sõber.
Judy eksimatus tunnistab, et tüdruk on oma rühmasisesed suhted ja hoiakud perfektselt kaardistanud, mis annab omakorda tunnistust sellest, et tema vaatlus- ja analüüsivõime on nelja-aastase kohta erakordsel tasemel. Need on oskused, mis hilisemas elus aitavad Judyl hiilata igal suhtlemisoskust nõudval alal, müügitööst kuni diplomaatiani välja.
Selle, et Judy erakordne suhtealane võimekus sai üldse
Howard Gardner, „Cracking Open the IQ Box”, The American Prospect, 1995.
Richard Herrnstein ja Charles Murray, The Bell Curve: Intelligence and Class Structure in American Life (New York: Free Press, 1994), lk 66.
George Vaillant, Adaptation to Life (Boston: Little, Brown, 1977). Harvardi rühma keskmine SAT tulemus oli 584 (parim võimalik tulemus on 800 punkti). Dr Vaillant, kes nüüd töötab Harvardi ülikooli arstiteaduskonnas, rääkis mulle selle privilegeeritud meesterühma edukuse suhteliselt vähesest seotusest testi tulemustega.
J. K. Felsman ja G. E. Vaillant, „Resilient Children as Adults: A 40-Year Study”, kogumikus E. J. Anderson ja B. J. Cohler (toim), The Invulnerable Child (New York: Guilford Press, 1987).
Karen Arnoldit, kes koos Terry Dennyga Illinoisi ülikoolist oivikuid uuris, tsiteeritud 1992. a 29. mai The Chicago Tribune’is ilmunud artikli järgi.
