üks põhilisi suhtlemisoskusi. Seitsmes peatükk uurib empaatia juuri, emotsionaalse kurtuse sotsiaalset hinda ning põhjusi, miks empaatia õhutab altruismi. Empaatiavõimega inimesed on paremini häälestunud vastu võtma teiste vajadustest või tahtmistest märku andvaid signaale. See annab neile edumaa hoolitsemist ja abistamist nõudvates ametites, õpetamises, müügitöös ja juhtimises.
5. Suhtekorraldus. Suhete korraldamise kunst on suures osas oskus teiste emotsioonidega toime tulla. Kaheksandas peatükis vaadeldakse sotsiaalset pädevust ja mittepädevust ning vastavaid erioskusi, millest sünnivad populaarsus, liidriks olek ja interpersonaalne tõhusus. Sellel alal andekad saavad hästi hakkama kõigega, mis nõuab teistega ladusat suhtlemist, nemad on seltskonna hingeks.
Loomulikult on inimeste võimed igas nimetatud valdkonnas erinevad: nii tulevad mõned üsna kenasti toime omaenese murega, kuid on suhteliselt saamatud teisi rahustades. Kahtlemata määrab meie võimekuse taseme neuroloogiline baas, kuid nagu edaspidi näeme, on aju suhteliselt paindlik ning õpib pidevalt. Vajakajäämisi emotsionaalsetes oskustes on võimalik korrigeerida: iga valdkond kujutab endast suures osas harjumuste ja reaktsioonide kogumit, mida hea tahtmise korral on võimalik paremaks teha.
IQ ja emotsionaalne intelligentsus ei ole vastandlikud pädevuse liigid, pigem lihtsalt eraldiseisvad. Meis kõigis seguneb intellekt ja emotsionaalne terasus; olenemata stereotüüpidest kohtab suhteliselt harva inimesi, kelle IQ on kõrge, emotsionaalne intelligentsus aga madal (või kellel on madal IQ ja kõrge emotsionaalne intelligentsus). Tegelikult korreleerub IQ nõrgalt mõnede emotsionaalse intelligentsuse aspektidega, kuid siiski nii lõdvalt, et selgelt on tegemist kahe suuresti iseseisva struktuuriga.
Erinevalt meile tuttavatest IQ-testidest ei ole emotsionaalse intelligentsuse hindamiseks veel ühtki testi, mille punkte kokku lugeda, ja võibolla neid ei tulegi. Kuigi igat emotsionaalse intelligentsuse komponenti on laialt uuritud, on mõnda neist, näiteks empaatiat, kõige parem testida, kui uurida inimese tegelikku võimet lahendada mingit konkreetset ülesannet – kas või lastes videolt tuleva näoilme järgi mõistatada kellegi tundeid. Kuid siiski, kasutades mõõtu, mida Berkeleys asuva California ülikooli psühholoog Jack Block ise nimetab „ego paindlikkuseks” ja mis on üsna sarnane emotsionaalse intelligentsusega (sisaldades põhilisi sotsiaalseid ja emotsionaalseid pädevusi), on ta võrrelnud kaht teoreetiliselt puhast tüüpi inimesi: neid, kellel on kõrge IQ, ja neid, kellel on head emotsionaalsed võimed.45 Erinevused on paljuütlevad.
Puhas kõrge IQ-ga tüüp (see tähendab, et emotsionaalne intelligentsus puudub), on peaaegu intellektuaali karikatuur: vaimu valdkonnas andekas, kuid saamatu isiklikus elus. Saadud pilt on meeste ja naiste puhul veidi erinev. Kõrge IQ-ga mees on tüüpiliselt – ja täiesti ootuspäraselt – laiade intellektuaalsete huvidega. Ta on auahne ja produktiivne, etteaimatava käitumisega ja visa ning ei muretse iseenda pärast. Samal ajal kipub ta olema kriitiline ja üleolev, nõudlik ja endasse sulgunud, ta ei tunne end vabalt seksuaalsete ja meeleliste kogemuste puhul, tal puudub väljendusrikkus, ta on eemalviibiv ning emotsionaalselt ükskõikne ja külm.
Vastukaaluks on kõrge emotsionaalse intelligentsuse tasemega mehed seltsivad, avatud ja rõõmsameelsed, ei kaldu kartlikkusele ega murelikele mõtisklustele. Neil on märkimisväärne võime pühenduda kas inimestele või ideedele, kanda vastutust, neil on eetiline maailmavaade; suhete tasandil on nad kaastundlikud ja hoolitsevad. Neil on rikas, asjakohane tundeelu, nad on rahul nii iseenda kui ka teistega ja selle sotsiaalse universumiga, milles nad elavad.
Puhtalt kõrge IQ-ga naised on ootuspäraselt intellektuaalselt enesekindlad, nad väljendavad vabalt oma mõtteid, hindavad intellektuaalsust ning neil on mitmekülgsed vaimsed ja esteetilised huvid. Nad kalduvad sisevaatlusele, muretsemisele, mõtisklustele ning süümepiinade tundmisele, nad kõhklevad, enne kui viha avalikult välja valavad (kuigi teevad seda salamisi).
Vastukaaluks panevad emotsionaalselt intelligentsed naised end maksma ning väljendavad vabalt oma tundeid, on iseenda suhtes positiivselt meelestatud, elul on nende jaoks jumet. Nagu mehedki, on nad avatud ja seltsivad ning väljendavad oma tundeid adekvaatselt (mitte pursetena, mida hiljem kahetseda), neil on hea stressitaluvus. Nende sotsiaalne söakus laseb neil leida kontaki uute inimestega, nad meeldivad iseendale niivõrd, et võivad endale lubada mänglevaid ja spontaanseid meelelisi kogemusi. Erinevalt kõrge IQ-ga naistest tunnevad nad harva ärevust või süümepiinu ega vaju mõtisklustesse.
Need portreed on loomulikult äärmuslikud – meis kõigis on erinev IQ ja emotsionaalse intelligentsuse segu, kuid on õpetlik näha, mida need dimensioonid eraldivõetuna isiksuse omadustele tähendavad. Inimeses on teatud määral nii kognitiivset kui emotsionaalset intelligentsust, nii sulavad pildid kokku. Siiski, neist kahest lisab just emotsionaalne intelligentsus palju rohkem neid jooni, mis meid inimlikuks teevad.
4
TUNNE ISEENNAST
Ühes vanas Jaapani loos jutustatakse sõjakast samuraist, kes nõudis zeni õpetajalt, et too seletaks talle, mida tähendavad paradiis ja põrgu. Munk vastas põlglikult: „Sinusuguse matsi peale ma oma aega raiskama ei hakka!”
Samurai raevus, sest tema au oli riivatud, ja karjus mõõka tupest tõmmates: „Ma võiksin su sellise jultumuse eest maha lüüa!”
„See ongi põrgu,” vastas munk rahulikult.
Õpetaja jutus raevu meelevallas olemisest üllatavat tõde tabanud samurai rahunes, pistis mõõga tuppe tagasi ja kummardas, tänades munka õpetuse eest.
„Ja see on paradiis,” ütles munk.
See, kuidas samurai järsku oma ärritatud olekust aru sai, illustreerib põhimõttelist erinevust mingist tundest haaratud olemise ning arusaamise vahel, et selline tunne on su enda võimusesse haaranud. Sokratese käsk „tunne iseennast” käsitlebki seda emotsionaalse intelligentsuse nurgakivi – oma tunnete tajumist just siis, kui need tekivad.
Esmapilgul võib tunduda, et meie tunded on iseenesestmõistetavad; põhjalikum kaalumine tuletab meile aga meelde neid kordi, mil olime oma tõeliste tunnete suhtes täiesti pimedusega löödud või kui taipasime, mida tundsime, alles siis, kui asjade käiku enam muuta ei saanud. Psühholoogid kasutavad oma mõtteprotsessi tajumise kohta üsna kohmakat terminit metakognitsioon ning oma emotsioonide tajumise kohta terminit metameeleolu. Mina eelistan terminit eneseteadvus, selles tähenduses, et me pöörame pidevalt tähelepanu oma siseseisunditele.46 Sellise eneseanalüüsi kaudu jälgib ja uurib mõistus kogemust ennast, sealhulgas ka emotsioone.47
Seda liiki teadvustamine on suguluses Freudi kirjeldatud vabalt hõljuva tähelepanuga, mida ta soovitas neile, kes tahavad teha psühhoanalüüsi. Selline tähelepanu registreerib valimatult kõik teadvust läbiva. Mõned psühhoanalüütikud nimetavad seda jälgivaks egoks, enesetunnetuse võimeks, mis laseb analüüsijal jälgida iseenda reaktsiooni patsiendi sõnadele ning mida patsiendi sees toidab vabade assotsiatsioonide protsess.48
Sellise eneseteadvuse jaoks on ilmselt vaja, et oleks aktiveeritud uuskoor, eriti selle keelepiirkonnad, mis on häälestatud tekkivate emotsioonide äratundmisele ja neile nime andmisele. Eneseteadvus ei ole tähelepanu, mis laseb end emotsioonidest kaasa kiskuda, reageerib üle ja võimendab tajutavat. Pigem on tegu neutraalse olekuga, mille puhul enesekaemuslikkus säilib ka möllavate tunnete keskel. Ilmselt üsna samasugust mõistuse võimet kirjeldab William Styron oma depressioonist rääkides – ta räägib tundest „nagu saadaks sind sinu teine mina, viirastuslik vaatleja, kes ei ole osaline oma teisiku nõrkuses ja on võimeline erapooletu uudishimuga jälgima, kuidas tema kaaslane heitleb”.
IQ
Kasutan terminit „eneseteadvus” oma kogemusi reflekteeriva, sissepoole pööratud tähelepanelikkuse kohta, mõnikord nimetatud ka lihtsalt tähelepanelikkuseks.
Vt ka Jon Kabat-Zinn, Wherever You Go, There You Are (New York: Hyperion,
Jälgiv ego: psühhoanalüütiku tähelepaneliku hoiaku ja eneseteadvuse leidlik võrdlus on Mark Epsteini raamatus „Thoughts Without a Thinker” (New York: Basic Books, 1995). Epstein märgib, et kui seda omadust põhjalikult arendada, võib vaatleja teadlikkus enesest kaduda ja inimese egost saab „paindlikum ja julgem arenenud ego, mis on võimeline vastu võtma kõik elu pakutava”.
