me nägime, tingib aju ehitus selle, et meil puudub sageli kontroll selle üle, millal emotsioon meid jalust rabab, nagu ka selle üle, missuguse emotsiooniga on tegemist. Kuid emotsiooni kestust saame mingil määral reguleerida. Probleeme pole mõõduka kurbuse, mure või vihaga; tavaliselt mööduvad sellised tujud ajapikku, kui oleme kannatlikud. Kuid kui need emotsioonid on väga tugevad ning kestavad kauem kui tavaliselt, võtavad nad juba äärmusliku vormi ning muutuvad krooniliseks muretsemiseks, kontrollimatuks raevuks või depressiooniks. Ning kõige raskemate, tõsisemate ja kontrollimatute vormide korral on nendest vabanemiseks vaja ravimeid ja psühhoteraapiat või mõlemat korraga.
Niisugusel puhul võib üheks märgiks emotsionaalsest eneseregulatsioonist olla oskus märgata, kui emotsionaalse aju krooniline erutus on liiga tugev, et sellega ilma farmakoloogilise abita toime tulla. Näiteks ei ole kahel kolmandikul bipolaarse meeleoluhäire all kannatajail seda hälvet ravitud. Kuid liitium või uuemad ravimid suudavad lõhkuda selle halvava depressiooni ja kaootilisest joovastusest, kõrgelennulisusest, ärrituvusest ja raevust kokku segatud maania tsükli. Bipolaarse meeleoluhäire puhul on probleem selles, et maania küüsis inimesed tunnevad end ülemäära enesekindlana ega näe mingit vajadust abi järele, hoolimata hukatuslike tagajärgedega otsustest, mida nad vastu võtavad. Selliste raskete emotsionaalsete häirete korral aitavad psühhofarmakonid eluga paremini toime tulla.
Kui aga tegu on tavalise halva tujuga, peame ise hakkama saama. Kahjuks alati ei saa, vähemalt tegi sellise järelduse Case Western Reserve’i ülikooli psühholoog Diane Tice, kes küsitles rohkem kui neljasadat meest ja naist halvast tujust ülesaamise strateegiate ning taktikate edukuse kohta.61
Mitte kõik ei nõustu filosoofilise lähtepunktiga, et halvast tujust peab üle saama; Tice leidis, et ligikaudu viis protsenti inimestest on meeleolu „puutumatuse” pooldajad, kes väidavad, et nad ei proovi kunagi oma tuju muuta, sest nende arvates on kõik emotsioonid „loomulikud” ning neid peab tajuma just sellisel moel, nagu nad esinevad, kui masendavad nad ka poleks. Ja siis oli veel selliseid inimesi, kes pragmaatilistel põhjustel püüdlesid regulaarselt halva tuju poole: arstid, kes pidid olema tõsised, et patsiendile halbu uudised teatada, sotsiaalkriitilised aktivistid, kes kasvatasid endas vastumeelsust ebaõigluse vastu, et sellega paremini võidelda; isegi üks selline noormees, kes rääkis, et ajab end vihale, aitamaks oma väikesel vennal mänguväljakul ülbitsejatega hakkama saada. Ning mõned inimesed olid tujudega manipuleerimisel tõelised Machiavellid – jälgige võlgade sissenõudjaid, kes end teadlikult raevu ajavad, et võlgnikega karmim olla.62 Kuid kui jätta kõrvale need harvad eesmärgipärased ebameeldivuste kultiveerimise juhud, kaebasid peaaegu kõik, et nad on oma tujude meelevallas. Inimeste saavutused halvast tujust jagusaamisel olid kahtlemata väga erinevad.
Oletame, et keegi sõidab teist maanteel ohtlikult lähedalt mööda. Kui teie esmane reaktsioon on mõelda „See kuradi koerapoeg!”, on raevu kulgemise seisukohalt väga oluline, kas sellele mõttele järgneb veel vihaja kättemaksumõtteid: „Ta oleks võinud mulle otsa sõita! See närakas, küll ma talle alles näitan!” Haarate tugevamini roolist, sõrmenukid valged, nagu oleksite pahategijal kõri kallal. Keha valmistub võitlema, mitte põgenema – ja nii te seal vihast värisete, higipiisad laubal, süda tagumas, kulm kurjalt kortsus. Tahaksite selle tüübi maha lüüa. Kui siis taga sõitev auto peaks tuututama, kuna vähendasite pärast ohtlikku olukorda kiirust, sooviksite oma raevu ka tolle juhi peale välja valada. Sellistest situatsioonidest saavad alguse kõrge vererõhk, ohtlikult hooletu autojuhtimine, isegi tulevahetused maanteedel.
Tõusvat raevu võite takistada mõne heatahtlikuma mõttega teile äärepealt otsa sõitnud autojuhist: „ Võib-olla ei näinud ta mind või oli tal mõni mõjuv põhjus nii ettevaatamatult sõita, näiteks oli ruttu arsti vaja.” Niisugune võimalik seletus leevendab raevu andestamisega, vähemalt tunnistab, et võimalik on ka teine põhjus, ning raev lämmatatakse algfaasis. Probleem on selles, nagu tuletab meile meelde Aristoteles oma väljakutsega ainult asjakohaselt vihastada, et enamasti purskab viha kontrolli alt välja. Hästi on öelnud Benjamin Franklin: „Viha pole kunagi ilma põhjuseta, kuid harva on see põhjus mõistlik.”
Loomulikult võib viha olla mitut sorti. Tõenäoliselt süütas äkilise vihalahvatuse meid oma hooletusega ohustanud juhi vastu mandelkeha. Kuid uuskoor emotsionaalse juhtetee teises otsas haub suurema tõenäosusega kaalutletud viha, näiteks külmaverelist kättemaksu või vägivalda ülekohtu ja ebaõigluse eest. Just selline mõtestatud vihastamine on kõige lähemal Benjamin Franklini sõnu kasutades „mõistliku põhjusega vihale”, või vähemalt tundub olevat.
Kõigist tujudest, mida inimesed vältida püüavad, on raev kõige allumatum; Tice leidis, et viha on tuju, mida inimesed suudavad kõige vähem kontrollida. Tegelikult on viha negatiivsetest emotsioonidest kõige ahvatlevam; ennastõigustav sisemonoloog, mis seda aina üles kütab, täidab meie meeli väga usutavate argumentidega auru väljalaskmise poolt. Erinevalt kurbusest annab viha energiat, on isegi virgutav. Viha võrgutav, veenev jõud võib ise olla selgituseks, miks on nii üldiselt levinud seisukoht, et viha ei saa kontrollida või igatahes ei peaks seda kontrollima ning et viha väljavalamine „katarsisena” teeb head. Vastandiks sellele, võib-olla vastureaktsiooniks kahe eelmise külmusele, on väide, et võib elada täiesti ilma vihata. Kuid hoolikas tutvumine katsete tulemustega lubab väita, et kõik need levinud suhtumised vihasse pole millegagi põhjendatud või on tegu lausa müütidega. 63
Viha õhutavate mõtete voos on peidus ka võti ühe kõige võimsama viha leevendamise viisi juurde: kõigepealt kõiguta viha toitvaid veendumusi. Mida kauem juurdleme selle üle, mis meid vihastas, seda rohkem „mõistlikke põhjusi” ja eneseõigustust leiame, et vihane olla. Juurdlemine ei lase vihal kustuda. Kuid vaadates asjadele teise nurga alt, lämmatame leegid. Tice leidis, et situatsiooni positiivne ümberhindamine oli üks võimsamaid viise vihast jagu saada.
Raevusööst
See avastus on kooskõlas Alabama ülikooli psühholoogi Dolf Zillmanni järeldustega, kes pika ja hoolika eksperimentide seeria abil on täpselt mõõdistanud viha ja raevu anatoomiat.64 Kuna on teada, et viha juured asuvad reaktsiooni „ründa-või-põgene” võitlemise osas, ei ole üllatav, kui Zillmann leidis, et universaalseks viha vallandajaks on ohustatuse tunne. Seda ei põhjusta mitte ainult otsene füüsiline oht, vaid, nagu sagedamini juhtub, sümboolne oht enesehinnangule või väärikusele: oht, et sinuga käitutakse ebaõiglaselt või karmilt, et sind solvatakse või alandatakse, takistatakse tähtsa eesmärgi saavutamisel. Need ettekujutused töötavad limbilist tungi vallandava päästikuna, millel on ajule kahene efekt. Selle tungi üheks osaks on katehhoolamiinide vallandumine, mis tekitab kiire, ajutise energiatulva, millest piisab inimese „üheks jõuliseks aktiks”, nagu Zillmann ütleb, näiteks jooksmiseks või võitluseks. See energiatulv kestab mõned minutid ning valmistab keha ette tõsiseks võitluseks või kiireks põgenemiseks, olenevalt sellest, kuidas emotsionaalne aju vastast hindab.
Samal ajal tõstab teine mandelkeha tekitatud virvendus läbi närvisüsteemi adrenokortikaalse haru keha üldise toonuse tegevusvalmiduseni, mis kestab kauem kui katehhoolamiinide energiatulv. Üldine neerupealiste ja ajukoore erutus võib kesta tunde, isegi päevi, ning see hoiab emotsionaalset aju ärrituste suhtes erilises valmisolekus, mille baasil võivad eriti kiiresti tekkida järgnevad emotsioonid. Üldiselt selgitab neerupealiste koore ärgastamisest tingitud kiirreageerimisseisund, miks inimesed vihastavad kergemini, kui neid on juba ärritatud või veidi provotseeritud. Igasugune stress põhjustab adrenokortikaalse süsteemi aktivatsiooni, alandades taluvusläve viha tekitajate suhtes. Seega on inimene, kellel raske tööpäev seljataga, eriti aldis hiljem kodus vihastama millegi peale (lapsed on liiga lärmakad või lohakad), mis muidu emotsionaalset kaaperdamist vallandada ei suudaks.
Zillmann
Intervjueerisin Diane Tice’i tema halvast tujust vabanemise alaste uuringute kohta 1992. aasta detsembris. Oma uurimistulemustest kirjutas ta koos abikaasa Roy Baumeisteriga Daniel Wegneri ja James Pennebakeri toimetatud raamatus „Handbook of Mental Control” (Englewood Cliffs, NJ: Prentice-Hall, 1993).
Maksete sissenõudjad: neid kirjeldab ka Arlie Hochschild, The Managed Heart (New York: Free Press, 1980).
Raevu vastu ja enesekontrolli poolt kirjutatud tekst põhineb suures osas Diane Tice’i ja Roy F. Baumeisteri peatükil „Controlling Anger: Self-Induced Emotion Change”; Wegneri ja Pennebakeri kogumikus Handbook of Mental Control. Aga vt ka Carol Tavris, Anger: The Misunderstood Emotion (New York: Touchstone, 1989).
Raevu uurimist kirjeldab Dolf Zillmanri, „Mental Control of Angry Aggression”, Wegneri ja Pennebakeri „Handbook of Mental Control”.
