kõrvalt, paralleelses, nii-öelda metateadvuse voos, mis hõljub toimuvat teadvustades peamise voo kohal või selle kõrval, kuid ei sukeldu ega kao sellesse. Pole siiski päris sama, kui olete kellegi peale maruvihane, või kui vihahoo ajal mõtlete korraga: „See on viha, mida ma tunnen.” Tunnetuse neuronaalsete mehhanismide seisukohast tähendab see kerge nihe vaimses tegevuses, et otsaaju ühendused jälgivad aktiivselt seda emotsiooni, mis on esimene samm teatud kontrolli saavutamisel. Seesugune emotsioonide teadvustamine on emotsionaalse pädevuse vundamendiks, millele rajatakse muu, näiteks emotsionaalne enesekontroll.
Lühidalt öeldes tähendab eneseteadvus seda, et ollakse „teadlikud nii oma meeleolust kui ka mõtetest oma meeleolude kohta”, kui tsiteerida New Hampshire’i ülikooli psühholoogi John Mayerit, kes koos Peter Saloveyga Yale’ist on emotsionaalse intelligentsuse teooria looja.50 Eneseteadvus võib olla oma siseseisunditele suunatud tähelepanu, mis ei pane tegutsema ega mõista kohut. Kuid Mayer leiab, et selline tundlikkus ei tarvitse nii passiivne olla; tüüpiliselt kuulub emotsionaalsele eneseteadvusele viitavate mõtete hulka „Ma ei tohiks niimoodi tunda”, „Ma mõtlen tuju tõstmiseks headele asjadele” ning juba kontrollituma eneseteadvuse puhul mõttevilksatus „Ära sellele mõtle!” kui reaktsioon millelegi ülimalt häirivale.
Kuigi loogiliselt eksisteerib vahe oma tunnete teadvustamise ja nende muutmise nimel tegutsemise vahel, leiab Mayer, et praktikas toimivad need kaks käsikäes: kui sa paha tuju ära tunned, siis tahad ka sellest pääseda. Äratundmine aga eristub selgesti meie püüdlustest hoiduda tegutsemast emotsionaalse impulsi ajel. Kui me ütleme „Jäta järele!” lapsele, kes vihahoos on löönud mängukaaslast, hoiame me teda tagasi, et ta uuesti ei lööks, kuid tema viha jääb podisema. Lapse mõtted on endiselt klammerdunud viha vallandajale – „Aga ta võttis minu mänguasja!” – ning viha ei vaibu. Eneseteadvusel on tugevatele, ebameeldivatele tunnetele palju suurem mõju: arusaam „see on viha, mida ma tunnen” pakub meile suuremat vabadust – valikuvõimalusele, kas tegutseda või mitte, lisandub ka võimalus püüda sellest tundest vabaneda.
Mayer leiab, et selle järgi, kuidas inimesed oma tundeid käsitlevad ja nendega hakkama saavad, jagunevad nad selgelt eristatavateks tüüpideks51:
• Eneseteadlik. Kuna nad teadvustavad oma meeleolu niipea, kui seda tunnevad, on neile tundeelus omane teatud elutarkus. Selge arusaam emotsioonidest võib nende puhul toetada teisi isiksuse omadusi: nad on iseseisvad ja teavad kindlalt oma piire, neil on hea psühholoogiline tervis ning nad kalduvad nägema asju positiivses valguses. Kui neil juhtub olema paha tuju, ei hakka nad selle üle lõputult juurdlema ega lase sellel end painama jääda, nad suudavad selle endalt kiiremini maha raputada. Lühidalt, nende mõistlikkus aitab neil oma tunnetega toime tulla.
• Allajäänud. Need on inimesed, kes tunnevad, et tunded lämmatavad neid ning nad ei suuda nende eest põgeneda, just nagu oleks ülemvõim tujude käes. Nad on püsimatud ning nad ei teadvusta eriti oma tundeid, nii ekslevad nad väljapääsu nägemata. Seetõttu, tundes, et neil puudub kontroll oma tundeelu üle, ei püüa nad halvast tujust pääseda. Nad tunnevad sageli masendust ega suuda oma emotsioone ohjata.
• Aktsepteerivad. Kuigi neil inimestel on enamasti selge ettekujutus, mida nad tunnevad, lepivad nad oma tujudega ega püüa neid muuta. Aktsepteerivad paistavad jagunevat kaheks: ühed, kes on tavaliselt hea tujus ja kellel seega puudub motiiv oma tujusid muuta, ning teised, kes vaatamata selgele arusaamale oma tujudest, kalduvad halva tuju poole, kuid lepivad sellega, järgides põhimõtet „mitte sekkuda” ning ei tee olenemata piinast midagi oma meeleolu muutmiseks – nähtus, mida me kohtame oma meeleheitele alistunud depressioonis olevate inimeste hulgas.
Kujutage korraks ette, et te olete lennukis, mis lendab New Yorgist San Franciscosse. Lend kulgeb kenasti, aga kui te Kaljumäestiku kohale jõuate, kestab valjuhääldist piloodi hääl: „Lugupeetud reisijad, ees on õhuaugud. Palun istuge oma kohtadele ja kinnitage turvavöö.” Ning siis õhuaugud tulevadki, hirmsamad kõigist, mida iial olete taluma pidanud – lennuk hüppab üles-alla, kõigub küljelt küljele nagu kummipall lainetel.
Küsimus on selles, mida teete teie. Kas te olete seda tüüpi inimene, kes süveneb raamatusse või ajakirja, jätkab filmi vaatamist, ei tee õhuaukudest väljagi? Või võtate te hoopis kaardi, kus on juhised hädaolukorra puhuks, ning kordate üle ettevaatusabinõud, jälgite, kas stjuardess ilmutab paanikamärke, kuulate pingsalt mootorite mürinat, kas kõik on korras?
Kumb nendest reaktsioonidest meile loomuomasem on, näitab, milline on meie tähelepanu meelishoiak pingelises olukorras. Lennukistsenaarium on üks punkt psühholoogilisest testist, mille töötas välja Temple’i ülikooli psühholoog Suzanne Miller, et hinnata, kas inimesed on pigem valvsad, jälgivad tähelepanelikult murettekitava ebameeldiva olukorra igat detaili või, hoopis vastupidi, püüavad murehetkedega toime tulla nii, et üritavad mõtted sellest eemale viia. Tähelepanu erinevatel seisunditel distressi ajal on erinevad tagajärjed emotsionaalsete reaktsioonide kogemise osas. Need, kes pingelisse olukorda sisse elavad, võimendavad tahtmatult oma reaktsiooni suurust ainuüksi tähelepaneliku jälgimisega, eriti kui sisseelamise juures puudub eneseteadvuse meelerahu. Tulemuseks on see, et nende emotsioonid tunduvad olevat palju intensiivsemad. Need, kes end välja lülitavad, kes juhivad oma mõtted kõrvale, märkavad oma reaktsioone vähem ning pisendavad sel moel kui mitte reaktsiooni ennast, siis oma emotsionaalse reaktsiooni kogemist.
Skaala ühes otsas on inimesed, kelle emotsionaalne teadvus on kõikehaarav, ja teises need, kellel sellist teadlikkust pole peaaegu olemaski. Mõelge tudengi peale, kes õhtul märkab, et ühiselamus on puhkenud tulekahju, läheb võtab kustuti ning summutab leegid. Mitte midagi erakordset peale selle, et nii kustuti juurde kui ka tagasi ta mitte ei jooksnud, vaid kõndis. Põhjus? Ta ei tundnud, et asi oleks olnud pakiline.
Selle loo jutustas mulle Edward Diener, Urbanas asuva Illinoisi ülikooli psühholoog, kes uuris, millise intensiivsusega inimesed oma emotsioone kogevad.52 See tudeng torkas valitud juhtumite hulgas silma kõige pingevabama inimesena, keda Diener kunagi kohanud oli. Tegemist oli mehega, kellel praktiliselt puudusid tugevad tunded, inimesega, kes tunneb elu jooksul kas vähe või mitte midagi, isegi tulekahju-sarnases hädaolukorras.
Vastukaaluks mõelge naisele, kes jääb Dieneri skaala teise otsa. Kui ta kaotas kord oma lemmiksulepea, oli ta päevade kaupa masenduses. Teinekord jälle sattus ta reklaamist kallis poes toimuva naiste jalanõude väljamüügi kohta sellisesse vaimustusse, et jättis kõik toimetused sinnapaika, hüppas autosse ning sõitis kolm tundi Chicagosse, et poodi minna.
Diener leiab, et üldiselt tunnevad naised nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone tugevamalt kui mehed. Hoolimata soost on nende tundeelu, kes rohkem märkavad, rikkam. Üks asi, mida kõrgenenud emotsionaalne tundlikkus tähendab, on see, et sellistel inimestel vallandub emotsionaalne torm vähimagi ärrituse puhul, olgu see siis taevalik või põrgulik, samal ajal kui teine äärmus ei koge peaaegu mingeid tundeid, isegi kõige kohutavamates olukordades.
Gary vihastas oma pruudi Elleni välja, sest kuigi ta oli intelligentne, hoolikas ja edukas kirurg, oli ta emotsionaalselt tuim ega reageerinud mingitele tundeavaldustele. Kuigi Gary oskas rääkida suurepäraselt teadusest ja kunstist, jäi ta vait, kui asi jõudis tunneteni, isegi tunneteni Elleni vastu. Kuidas naine ka ei püüdnud temast kirge välja pigistada, jäi Gary tuimaks ja äraolevaks. „Minu loomuses ei ole oma tundeid väljendada,” ütles Gary psühhoterapeudile, kelle juurde ta Elleni pealekäimisel läks. Kui jõuti tundeeluni, siis ta lisas: „Ma ei tea, millest rääkida, mul ei ole tugevaid tundeid, ei positiivseid ega ka negatiivseid.”
Ellen polnud ainus, kes Gary osavõtmatusest löödud oli; nagu Gary terapeudile tunnistas, ei suutnud
John D. Mayer ja Alexander Stevens, „An Emerging Understanding of the Reflective (Meta) Experience of Mood”, käsikiri (1993).
Mayer ja Stevens, „An Emerging Understanding”. Mõned terminid emotsionaalse eneseteadvuse tüüpide kohta olen ise Mayeri ja Stevensi omade põhjal mugandanud.
Emotsioonide intensiivsus: palju sellest uurimistööst tegi Randy Larsen, Dieneri endine üliõpilane Michigani ülikoolis.
