et selline emotsioonitus teeb Gary ning teised temataolised värvituks ja ükskõikseks: „Nad tüütavad kõik ära. Sellepärast nende naised nad ravile saadavadki.” Gary emotsionaalne loidus on näide sellest, mida psühhiaatrid kutsuvad aleksitüümiaks, kreekakeelsest sõnast a, mis tähendab „puudumist”, teris – „sõna” ja thymos – „tunnet”. Sellistel inimestel ei ole oma tunnete jaoks sõnu. Tegelikult paistab, nagu puuduksid neil sootuks tunded, kuigi pigem põhjustab sellise mulje võimetus oma emotsioone väljendada, mitte aga nende tegelik puudumine. Sellised inimesed jäid kõigepealt silma psühhoanalüütikutele, keda ajas segadusse üks rühm analüüsile allumatuid patsiente, kes teatasid, et neil puuduvad tunded, kujutlused ja värvilised unenäod – ühesõnaga tundeelu, millest üldse juttu teha.54 Aleksitüümikuid iseloomustavateks kliinilisteks joonteks on raskused tunnete kirjeldamisel, olgu tegu nende endi või teiste omadega, ning äärmiselt väike emotsionaalne sõnavara.55 Veelgi enam, nad jäävad hätta emotsioonide eristamisega, samuti ka emotsioonide ja kehaliste aistingute eristamisega, nii et nad võivad rääkida, kuidas neil võtab seest õõnsaks, süda puperdab, ajab higistama ja paneb pea pööritama, taipamata, et nad tunnevad ärevust.
„Nad jätavad mulje, et on teistsugused, tulnukasarnased olevused, kes on tulnud absoluutselt erinevast maailmast ja sunnitud elama tunnete poolt valitsetud ühiskonnas,” kirjeldab neid Harvardi psühhiaater dr Peter Sifneos, kes termini aleksitüümia 1972. aastal välja mõtles.56 Näiteks nutavad aleksitüümia all kannatavad inimesed harva, aga kui nad seda teevad, siis pisaraterohkelt. Siiski satuvad nad segadusse, kui küsida, mille pärast nad pisaraid valavad. Üks aleksitüümia patsient oli niivõrd häiritud filmist vähki surevast kaheksa lapse emast, et nuttis end magama. Kui tema terapeut ütles, et võib-olla liigutas see film teda, kuna meenutas talle oma ema, kes oli tegelikult vähki suremas, jäi naine liikumatult istuma, olles segaduses ja keeletu. Kui küsiti, kuidas ta end tunneb, vastas ta, et „kohutavalt”, suutmata oma tundeid paremini selgitada. Ning ta lisas, et leiab end aeg-ajalt nutmas, teadmata täpselt, miks.57
Siin ongi probleemi tuum. Asi pole selles, et aleksitüümikud ei tunne kunagi midagi, nad hoopis ei suuda teada saada, mis nende tunded täpselt on, olles eriti abitud neid sõnaliselt väljendama. Neil puudub täiesti emotsionaalse intelligentsuse põhioskus – eneseteadvus, teadmine sellest, mida me tunneme, kui me parajasti tunneme. Aleksitüümia näitab, kuivõrd ekslik võib olla tavamõistuse arusaam, et meie tunded on midagi iseenesest mõistetavat – nendel inimestel ei ole tunnetest vähimatki aimu. Kui midagi, enamasti aga keegi, neid tunde tekkimiseni liigutab, on see kogemus nende jaoks jahmatav, ohjeldamatu, midagi niisugust, mida peaks iga hinna eest vältima. Nende tunded, kui neid üldse on, mõjuvad segadusse ajava stressivoona ja nagu ütles see filmi pärast nutnud patsient, neil on „kohutav” olla, kuid nad ei suuda seletada, mida see „kohutavus” tegelikult tähendab.
Niisugune tunnetealane segadus paneb neid sageli kurtma ebamääraste terviseprobleemide üle, kuigi tegelikult on tegemist hoopis emotsionaalse distressiga, mida psühhiaatrias tuntakse somatisatsiooni nime all, kui emotsionaalset painet peetakse füüsiliseks vaeguseks (erinevalt seega psühhosomaatilisest haigusest, mille puhul emotsionaalsed probleemid tekitavad tõelisi meditsiinilisi probleeme). Tegelikult on psühhiaatrite huvides aleksitüümikud välja noppida abi saamiseks arsti poole pöördunute hulgast, kuna neil on kombeks kaua ja tulutult otsida diagnoosi ja ravi sellele, mis on tegelikult emotsionaalne probleem.
Keegi ei oska veel kindalt öelda, mis põhjustab aleksitüümiat, kuid dr Sifneos oletab, et tegemist on ühenduse puudumisega limbilise süsteemi ja uuskoore, eriti kõnekeskuse vahel, ja see tees vastab meie kasvavatele teadmistele emotsionaalsest ajust. Sifneos märgib, et ränkade krambihoogude all kannatavad patsiendid, kellel see ühendus nende sümptomite leevendamiseks kirurgiliselt läbi lõigati, muutusid emotsionaalselt loiuks, nagu aleksitüümia all kannatajadki, ei suutnud nad sõnastada oma tundeid ning järsku kadus nende fantaasia. Kokkuvõtteks: kuigi emotsionaalse aju juhteteed võivad tunnetega ühendusse astuda, ei ole uuskoor võimeline neid tundeid lahterdama ning lisama neile keelelist nüanssi. Henry Roth märkis oma romaanis „Nimetagem seda uneks” keele mõjuvõimu kohta: „Kui suutsid oma tunnet sõnades väljendada, oli see sinu.” Siit on pärit aleksitüümiku dilemma: kuna tunnete jaoks puuduvad sõnad, siis tähendab see, et sul pole neid tundeid.
Ellioti kasvaja, mis asus täpselt lauba taga, oli väikese apelsini suurune; see õnnestus kirurgiliselt tervikuna eemaldada. Kuigi operatsioon läks korda, ütlesid teda hästi tundvad inimesed hiljem, et Elliot ei ole enam endine Elliot – tema isiksus oli drastiliselt muutunud. Endine edukas advokaat, spetsialist äriõiguse alal, ei suutnud enam ühtki töökohta pidada. Naine jättis ta maha. Kõik oma säästud lasi ta kasutute investeeringutega tuulde ning oli sunnitud elama oma venna külalistetoas.
Ellioti probleemi puhul oli hämmeldust tekitav seaduspärasus. Tema intellekt oli sama särav nagu ennegi, kuid ta ei osanud enam üldse aega kasutada, ta uppus tühistesse detailidesse ja oli täiesti kaotanud oskuse panna asju tähtsuse järjekorda. Noomimisest ei olnud kasu ning ta vallandati järjest mitmelt juristi ametikohalt. Kuigi põhjalikud intelligentsustestid ei tuvastanud Elliotil mingeid vaimseid vajakajäämisi, läks ta siiski ka neuroloogi juurde, lootes, et kui avastatakse mingi neuroloogiline probleem, hakkab ta saama haigusraha, mis tema arvates oleks täiesti õigustatud. Seni kalduti teda lihtsalt simulandiks pidama.
Antonio Damasiot, neuroloogi, kelle poole Elliot pöördus, üllatas ühe komponendi puudumine Ellioti vaimses pagasis, sest kuigi Ellioti loogika, mälu, tähelepanu ja teiste kognitiivsete võimetega oli kõik korras, oli ta täielikus teadmatuses oma tunnetest, mis temaga juhtuv temas tekitas.58 Kõige üllatavam oli see, et Elliot jutustas oma traagilisest elukäigust täiesti kiretult, omaenese mineviku kaotuste ja ebaõnne kõrvaltvaatajana, vähimagi kahetsuse või kurbusevärinata, pettumuse või vihata elu ebaõigluse üle. Tema enda tragöödia ei valmistanud talle valu, Damasio oli Ellioti jutust rohkem rööpast välja löödud kui mees ise.
Emotsionaalse eneseteadvuse puudumise põhjustas Damasio arvates see, et koos kasvajaga eemaldati Elliotil ka osa prefrontaalsest sagarast. Tegelikult olid kirurgiliselt hävitatud mitmed sidemed emotsionaalse aju madalamate keskuste vahel, eriti mandelkeha ja sellega seotud juhteteede ning uuskoore mõtlemisvõime vahel. Elliot oli hakanud mõtlema nagu raal, ta oli võimeline tegema ära kõik otsustamiseks vajalikud sammud, kuid tal puudus võime tabada erinevate võimaluste väärtust. Iga valikuvõimalus oli neutraalne. Ning Damasiol tekkis kahtlus, et kas Ellioti probleemi keskmeks ei olegi just niisugune liiga kiretu mõtlemine: oma tunnete puudulik teadvustamine tegi Ellioti mõtlemise vildakaks.
See puue ilmnes isegi kõige igapäevasemate otsuste puhul. Kui Damasio tahtis leppida Elliotiga kokku järgmise kohtumise aega, oli tulemuseks kõhkluste segadik: Elliot oskas leida poolt- ja vastuargumente igale pakutud kuupäevale ja kellaajale, kuid ta ei suutnud nende hulgast valida. Ratsionaalsuse seisukohalt olid kõik tema põhjendused esitatud kuupäevade poolt või vastu väga mõistlikud. Kuid Elliotil puudus vähimgi arusaam, mis tunde need ajad temas tekitasid. Kuna ta oma tundeid ei teadvustanud, puudusid tal ka eelistused.
Üks Ellioti otsustusvõimetuse õppetund puudutab tunnete keskset rolli, kui me laveerime elu lõputute isiklike otsuste voolus. Kuigi tugevad tunded võivad meie mõtlemise segi lüüa, võivad hukutavad tagajärjed olla ka tunnete teadvustamatusel, eriti otsuste puhul, mis võivad meile saatuslikuks saada: milline elukutse valida, kas jääda kindlale töökohale või vahetada see riskantsema, kuid huvitavama vastu, kellega kohtamas käia ja kellega abielluda, kus elada, millist korterit üürida või millist maja osta, ja nii edasi ja nii edasi, läbi terve elu. Selliseid otsuseid ei saa teha ainult mõistusega, siin on vaja sisetunnet ja varasematest kogemustest omandatud emotsionaalset tarkust. Otsust, kellega abielluda
Emotsionaalse kirjaoskamatuse terminit kasutasid M. B. Freedman ja B. S. Sweet, „Some Specific Feature of Group Psychotherapy”, International Journal for Group Psychotherapy 4 (1954), lk 335–368.
Aleksitüümia kliinilist pilti kirjeldab Graeme J. Taylor ettekandes „Alexithymia: History of the Concept”, mille ta pidas Ameerika Psühhiaatria Assotsiatsiooni aastakoosolekul Washingtonis, DC, mais 1986.
Aleksitüümia kirjeldus Peter Sifneos’ilt, „Affect, Emotional Conflict, and Deficit: An Overview”, Psychotherapy-and-Psychosomatics 56,1991, lk 116–122.
Naisest, kes ei teadnud, et ta nutab, kirjutas H. Warnes, „Alexithymia, Clinical and Therapeutic Aspects”, Psychotherapy-and-Psychosomatics 46,1986, lk 96–104.
Emotsioonide roll arutlemises: Damasio, Descartes’ Error.
