on, et inimese oskuste spekter katab rohkem kui lugemist, kirjutamist ja aritmeetikat, neid tavalisi traditsioonilise kooli keskmeks olevaid numbrilisi ja sõnalisi oskusi. Ka sellised oskused nagu Judy sotsiaalne tundlikkus on omaette talent, mille arendamisele haridus peab kaasa aitama, mitte seda ignoreerima või hävitama. Kui lapsi julgustatakse arendama oma võimeid täies ulatuses, kasutama neid selleks, et olla edukas või endaga rahul, saab koolist elamise õpetuse andja.
Spectrumi projekti ideeliseks juhiks on Howard Gardner, Harvardi kasvatusteaduste kooli professor.37 „On käes aeg avardada meie arusaama annete spektrist,” ütles mulle Gardner. „Eraldi võetuna on tähtsaim, mida haridus lapse arengule anda saab, see, et ta juhitakse valdkonna poole, mis sobib kõige paremini kokku tema võimetega; et ta oleks rahul ja pädev. See näib meil hoopis meelest läinud olevat. Selle asemel on meie haridussüsteem selline, et ainus amet, millesse edukas õpilane pärast kooli kindlasti sobiks, on ülikooli õppejõu oma. Ning me hindame kõiki sellise piiratud edukuse mõõdupuuga. Me peaksime kulutama vähem aega laste järjestamise peale ja rohkem sellele, et aitaksime neil leida oma loomulikud pädevused ja anded ning siis neid arendama. Teid edukuse juurde on sadade kaupa ning nendeni aitavad jõuda sajad erinevat laadi võimed.”38
Kui üldse keegi mõistab intelligentsusest vanamoodi mõtlemise kammitsaid, siis on see Gardner. Tema sõnul algas intelligentsustestide võidukäik Esimese maailmasõja ajal, kui kaks miljonit Ameerika meest rühmitati IQ järgi pliiatsi ja paberi abil läbi viidud esimese massilise IQ-testi käigus, mille oli värskelt välja töötanud Stanfordi psühholoog Lewis Terman. Sellele järgnes aastakümnete pikkune „IQ-tüüpi mõtlemine”, nagu Gardner seda nimetab: „Nii targad kui rumalad on sellisteks sündinud, parata pole siin suurt midagi, kuid testi abil võib öelda, kas sina kuulud tarkade hulka või mitte. Kõrgkooli astumisel tehtavad SAT-testid põhinevad samuti arusaamal, et sinu tulevik sõltub vaid üht tüüpi andest. Niisugune mõtteviis on ühiskonnas valdav.”
Gardneri 1983. aastal ilmunud mõjukast raamatust „Mõistuse struktuur” („Frames of Mind”) sai IQ-keskset maailmavaadet kummutav manifest: autor väitis, et ei ole olemas üht, monoliitset, elus edu saavutamisel otsustavat intelligentsust, vaid tegemist on pigem intelligentsuste laia spektriga, milles on seitse põhilist komponenti. Gardneri nimekirjas on kaks tavalist, akadeemilist laadi võimekust – verbaalne ja matemaatilis-loogiline intelligentsus, kuid ta lisab veel suurte kunstnike ja arhitektide puhul täheldatava ruumilise intelligentsuse; Martha Grahami ja Magic Johnsoni vabas füüsilises liikumises ja graatsias avalduva kehaliskineetilise geniaalsuse; Mozarti või YoYo Ma masti muusikalised anded. Nimekirja lõpetavad, Gardneri terminoloogiat kasutades, „isiksusliku intelligentsuse” kaks külge – interpersonaalsed oskused nagu suurel terapeudil Carl Rogersil või rahvajuhil Martin Luther King Jr-l, ja intrapersonaalne intelligentsus, mis ilmneb ühest küljest Sigmund Freudi hiilgavates inimhinge käsitlustes, tagasihoidlikumalt aga selles sisemises rahulolus, mida toob oma tõeliste tunnetega kooskõlas elatav elu.
Selle seisukoha võtmesõnaks on intelligentsuste paljusus: Gardneri mudel läheb tunduvalt kaugemale traditsioonilisest arusaamast, et intelligentsuskvoot on ainus ja muutumatu faktor. Gardneri väitel põhinevad testid, millega meid kooliaja vältel terroriseeriti (alates tasemetestidest, mis lahterdasid meid kutsekooli tõugatuiks või määrasid saatuseks kõrghariduse, kuni võimete testideni, mis näitasid, kas ja kui, siis millisesse kõrgkooli me pääseme), piiratud arusaamal intelligentsusest, mis ei arvesta tegelikus elus hädavajalike, kuid IQ-ga vähe seotud oskuste ja võimete tegelikku diapasooni.
Gardner tunnistab, et just seitsmeks erinevaks intelligentsuse tüübiks jaotamine on meelevaldne, inimese võimete puhul ei saa rääkida mingist maagilisest arvust. Oli aeg, mil Gardner ja tema kolleegid pikendasid oma nimekirja seitsmest punktist kahekümneni. Näiteks jagati interpersonaalne intelligentsus neljaks selgelt eristatavaks võimeks: juhtimisoskuseks, oskuseks luua ja hoida sõprussidemeid, oskuseks lahendada konflikte ning seda tüüpi sotsiaalse analüüsi oskuseks, milles paistab silma nelja-aastane Judy.
Selline mitmetahuline intelligentsuse käsitlus annab meile rikkama pildi lapse võimetest ja eduvõimalustest kui standardne IQ. Kui Spectrumi projekti käigus uuritud õpilasi hinnati Stanford-Binet intelligentsuse skaala järgi – kunagise IQ standardtestiga – ning uuesti Gardneri intelligentsuse spektri mõõdupuuga, ei olnud laste kahe testi tulemuste vahel erilist seost. 39 Pilt viie kõige kõrgema IQ-ga (125–133 punkti) lapse tugevatest külgedest Spectrumi testiga mõõdetud kümne näidu osas oli väga erinev. Näiteks IQ-testi viiest „tarkpeast” oli üks tugev kolmes, kolm last kahes ning üks tugev vaid ühesainsas Spectrumi skaala valdkonnas. Tugevad küljed olid hajutatud: neljal lapsel oli selleks muusika, kahel kunst, ühel sotsiaalne taju, ühel loogika, kahel keel. Mitte ükski viiest kõrge IQ-skooriga lapsest ei olnud tugev liikumises, numbrites ja mehhaanikas; tegelikult olid liikumine ja numbrid viiest „tarkpeast” kahe nõrgaks küljeks.
Gardner tegi järelduse, et Stanford-Binet intelligentsuse skaala ei suuda ennustada tulemusi Spectrumi tegevustes, ei läbivalt ega ka alarühmades. Teisest küljest aga annavad Spectrumi tulemused vanematele ja õpetajatele selgeid juhtnööre nende valdkondade kohta, mille suhtes lastel tekib spontaanne huvi ning kus nad tulevad piisavalt hästi toime, et tekiks vaimustus, mis kunagi võib neist tubli oskaja asemel teha meistri.
Gardner täiustab oma teooriat intelligentsuse mitmekesisusest järjepidevalt. Umbes kümme aastat pärast selle teooria esmast avaldamist tegi Gardner lühikokkuvõtte isiksusliku intelligentsuse ideest:
Interpersonaalne intelligentsus on oskus saada aru teistest inimestest: nende motivatsioonist, sellest, kuidas nad töötavad, kuidas nendega koostööd teha. Edukad müügiagendid, poliitikud, õpetajad, arstid ning vaimsed juhid on suure tõenäosusega kõik inimesed, kelle interpersonaalne intelligentsus on väga kõrge. Intrapersonaalne intelligentsus… on samasugune võime, ainult et sissepoole pööratud. See on suutlikkus luua täpne ja tõene mudel iseendast ning oskus seda mudelit elus efektiivse tegutsemise nimel kasutada.40
Teises tõlgenduses märkis Gardner, et interpersonaalse intelligentsuse tuumaks on „suutlikkus eristada teiste inimeste meeleolu, temperamenti, motiive ja soove ning neile õigesti reageerida”. Intrapersonaalne intelligentsuse all, mis on võtmeks meie eneseteadvuse juurde, nimetas ta „ligipääsu omaenese tunnetele, võimet neid omavahel eristada ja kasutada oma käitumise juhtimisel”.41
Isiksusliku intelligentsuse juures on üks dimensioon, millele Gardner on oma arutlustes palju viidanud, kuid mida ta on vähe uurinud: emotsioonide roll. Põhjuseks võib olla see, väitis Gardner mulle, et tema tööd on tugevasti mõjutanud psüühika kognitiivne mudel. Tema vaatenurk intelligentsusele rõhutab seega kognitiivsust – arusaamist enda ja teiste motiividest, tööharjumustest ning sellise sisekaemuse kasutamist omaenda eluga toimetulemiseks ja teistega läbisaamiseks. Kuid nii nagu kinesteetilises maailmas, kus füüsiline andekus avaldub mitteverbaalselt, ulatub ka emotsioonide maailm keelest ja tunnetusest kaugemale.
Kuigi Gardneri isiksusliku intelligentsuse kirjeldused jätavad piisavalt ruumi pilguheiduks emotsioonide mängu ning nende valitsemise meisterlikkusesse, ei ole Gardner ega tema kaastöötajad eriti detailselt jälginud tunnete osa intelligentsuse juures, nende tähelepanu on koondunud tunnete kognitiivsele küljele. Võib-olla tahtmatult jääb seesuguse fookuse puhul läbi uurimata terve kihav emotsioonide meri, mis teeb siseelu ja suhted nii keeruliseks, nii imetlusväärseks ja sageli nii mõistatuslikuks. Samuti jääb käsitlemata, mis mõttes on võimalik rääkida intelligentsusest tunnetes ning intelligentsuse tunnetesse toomisest.
See, et Gardner isiksusliku intelligentsuse juures kognitiivseid elemente rõhutab, peegeldab tema
Projekt Spectrum: Gardneri põhilised kaastöötajad programmi väljaarendamisel olid Mara Krechevsky ja David Feldman.
Küsitlesin Howard Gardnerit tema intelligentsuse paljususe kontseptsiooni teemal, intervjuu ilmus pealkirja all „Rethinking the Value of Intelligence Tests” The New York Times Education Supplemenfis (3. nov. 1986). Olen temaga hiljemgi korduvalt sel teemal rääkinud.
IQ-testide ja Spectrumi võimete võrdlustest räägitakse Howard Gardneri raamatu
Kokkuvõte on Howard Gardneri raamatus „Multiple Intelligences” lk 9.
Howard Gardner ja Thomas Hatch, „Multiple Intelligences Go to School”, Educational Researcher 18, 8 (1989).
