otsuste tegemisel.
Mandelkeha (ja sellega seotud limbiliste struktuuride) ning uuskoore sidemed on selleks teljeks, mille ümber keerlevad pea ja südame – mõtete ja tunnete – võitlus ning koostöö. Sellest ühendusest selgub, miks emotsioonid on tõhusa mõttetöö seisukohalt nii olulised, seda nii tarkade otsuste tegemisel kui ka lihtsalt selgelt mõtlemise võimaldamisel.
Vaadelgem, kui jõuliselt võivad emotsioonid mõtlemist segada. Neuroloogid kasutavad mõistet „operatiivmälu”, tähistamaks tähelepanu mahtu, mis peab meeles käsil oleva ülesande või probleemiga toimetulekuks vajalikke fakte, olgu siis tegu tulevase eluaseme ideaalomadustega, kui lappate läbi kinnisvarafirma pakkumisi, või kontrolltöö ülesande tingimustega. Aju otsmikukoor on see aju piirkond, mis vastutab töömälu eest.28 Kuid limbilisest ajust prefrontaalsesse ajukoorde ulatuvad juhteteed tähendavad seda, et tugevate tunnete signaalid – mure, viha jne – võivad luua neuronaalse segaja, mis nõrgestab prefrontaalse ajukoore võimet hoida töömälu korras. Just sellepärast ütleme emotsionaalselt rööpast väljas olles, et ei suuda selgelt mõelda, ja just sellepärast võib pidev emotsionaalne äng põhjustada lapse vaimsete võimete puudulikku arengut ning halvata tema õpivõime.
Sellist varjatud vaegust ei saa alati ka IQ-testidega kindlaks teha, kuigi see avaldub sihipärasemate neurofüsioloogiliste uuringute käigus, samuti lapse pidevas erutuses ja impulsiivsuses. Näiteks uurides selliste neurofüsioloogiliste testidega algkoolipoisse, kelle IQ oli keskmisest kõrgem, kuid kes koolis siiski halvasti edasi jõudsid, avastati neil frontaalse ajukoore funktsionaalseid häireid.29 Nad olid ka impulsiivsed ja rahutud, segasid sageli teisi ning tegid pahandust, mis annab tunnistust puudulikust frontaalsest kontrollist limbiliste kihkude üle. Vaimsest potentsiaalist hoolimata ähvardab just neid lapsi suur risk sattuda selliste probleemide küüsi nagu edasijõudmatus, alkoholism ja kuritegevus, põhjuseks mitte puudulik intellekt, vaid häiritud kontroll oma tundeelu üle. Emotsionaalne aju, küllaltki eraldatud nendest ajukoore osadest, mille talitlust uurib IQ-test, valitseb ühtmoodi nii raevu kui ka kaastunnet. Kogemused vormivad neid emotsionaalseid juhteteid terve lapsepõlve aja, ning meie julgeme jätta nende kogemuste omandamise täielikult juhuse hooleks.
Mõelgem ka emotsioonide rollile meie kõige „ratsionaalsemate” otsuste puhul. Iowa ülikooli meditsiinikolledži neuroloog dr Antonio Damasio, kelle töödel on kaugeleulatuv tähendus psüühikast arusaamisel, uuris hoolikalt, mis nimelt on korrast ära otsmikukoore ja mandelkeha ühenduse kahjustusega patsientidel.30 Nende otsustused on kohutavalt vildakad, kuid neil ei ole täheldatud mingit IQ ja kognitiivsete võimete vähenemist. Hoolimata korras intellektist, teevad nad hukutavaid otsuseid äris ja isiklikus elus ning võivad lõputult piinelda isegi sellise lihtsa otsuse kallal, millal kellegagi kokku saada.
Dr Damasio väitel teevad nad nii halbu otsuseid, kuna neil on kadunud side sellega, mida emotsioonid neile õpetanud on. Otsmikukoorest mandelkehasse kulgeval juhteteel kohtuvad emotsioon ja mõte ning see on tee elu jooksul tallele pandud meeldiva ja ebameeldiva panipaika. Otsaju, lõigatuna ära mandelkehas asuvast emotsionaalsest mälust, ei vallanda enam minevikuga assotsieeruvat emotsionaalset reaktsiooni, olenemata sellest, mille kallal ta ka ei juurdleks, ja kõik omandab neutraalselt halli värvingu. Stiimul, olgu siis kallis lemmikloom või vihatud tuttav, ei tekita kiindumust ega vastikust; need patsiendid on „unustanud” kõik taolised emotsionaalsed õppetunnid, sest nad ei pääse sinna, kus need mandelkehas tallel on.
Seda tüüpi tõendusmaterjal laseb dr Damasiol põhjendatult väita, et tunded on otsuste tegemisel hädavajalikud: nad näitavad meile kätte õige suuna, kus kuiva loogikat kõige paremini ära kasutada. Kui seisame silmitsi rea raskete valikutega (kuidas investeerida raha, et pensionipõlves midagi võtta oleks? kellega abielluda?), saadavad elu emotsionaalsed õppetunnid (mälestus ebaõnnestunud rahapaigutusest, suhte valusast katkemisest) meile algusest peale otsustamist kiirendavaid signaale, heites kõrvale mõned valikuvõimalused ning tuues esile teisi. Nii osaleb emotsionaalne aju mõttetöös võrdväärselt mõtleva ajuga, väidab dr Damasio.
Niisiis on emotsioonid ka ratsionaalse mõtlemise seisukohast tähtsad. Tunnete ja mõtete tantsutuuris juhivad emotsioonid meie otsuseid ühest hetkest teise käsikäes ratsionaalse psüühikaga, soodustades või takistades mõtlemist. Samal moel on mõtleval ajul juhtroll meie emotsioonides, välja arvatud nendel hetkedel, mil emotsioonid taltsutamatult välja murravad ja emotsionaalne aju märatseb.
Teatud mõttes on meil kaks aju, kaks psüühikat – ning kaks erinevat tüüpi intellekti: ratsionaalne ja emotsionaalne. Kuidas me elus hakkama saame, sõltub mõlemast – asi ei ole ainult IQ-s, oluline on emotsionaalne intelligentsus. Tegelikult ei saa intellekt ilma emotsionaalse intelligentsuseta anda endast parimat. Mandelkeha ja otsmikukoore, limbilise süsteemi ja uuskoore komplementaarsus tähendab, et vaimuelus on nad kõik täieõiguslikud partnerid. Kui need partnerid oskavad omavahel hästi suhelda, siis emotsionaalne intelligentsus suureneb, nii nagu ka intellektuaalne võimekus.
See pöörab pea peale vana arusaama pingest mõistuse ja tunnete vahel: siinkohal ei taha me emotsioonidest lahti saada ega panna asemele mõistust, nii nagu tegi Erasmus, vaid me tahame leida nende kahe vahel targa tasakaalu. Vana paradigma ideaaliks oli emotsioonide meelevalla alt vabastatud mõistus. Uus paradigma õhutab meid südant ja pead harmoniseerima. Et sellega elus hästi toime tulla, peame kõigepealt täpselt aru saama, mida emotsioonide intelligentne kasutamine tähendab.
II
EMOTSIONAALSE INTELLIGENTSUSE ISELOOM
3
KUI TARK ON RUMAL
Siiani pole päris selge, miks füüsikaõpetaja David Pologruto kõige parem õpilane teda kööginoaga ründas. Kuid üldteada faktid on järgmised.
Jason H-l, Florida Coral Springsi keskkooli läbinisti viielisel õpilasel, oli kinnisidee arstiteaduskonda astuda. Ja mitte ükskõik millisesse arstiteaduskonda – tema unistas Harvardist. Kuid füüsikaõpetaja Pologruto pani talle kontrolltöö eest 80 punkti. Uskudes, et see hinne – vaid nigel B – võib ohustada tema unistuse täitumist, võttis Jason kooli kaasa lihunikunoa, läks füüsikaklassis õpetajale kallale ning jõudis teda lüüa rangluupiirkonda, enne kui ta jõuga maha rahustati.
Kohtunik leidis, et Jason oli süütu ning vahejuhtumi ajal ajutises meeltesegadushoos – neljaliikmeline psühholoogidest ja psühhiaatritest komisjon kinnitas, et kähmluse ajal oli Jason psühhootilises seisundis. Jason ise väitis, et tahtis kontrolltöö tulemuste pärast enesetappu sooritada ja läks Pologrutole teatama, et tapab end halva hinde pärast ära. Pologruto rääkis teist juttu: „Ma arvan, et ta tahtis mind selle noaga tappa, sest oli halva hinde pärast tulivihane.”
Erakooli üle läinud Jason lõpetas oma lennu parimana kahe aasta pärast keskkooli. Tavalise programmi läbimise eest oleks ta saanud keskmiseks hindeks 4,0 – see tähendab puhta A, kuid Jason oli võtnud ka edasijõudnute kursusi ja tõstnud oma keskmise hinde 4,614 peale – kaugelt üle A+ taseme. Jason lõpetas kooli maksimaalse tulemusega, kuid tema endine füüsikaõpetaja David Pologruto kurtis, et ta ei palunud kunagi vabandust ega pidanud end isegi kallaletungi eest vastutavaks.31
Küsimus on selles, kuidas suutis niivõrd intelligentne inimene saata korda midagi nii mõistusevastast, midagi nii jahmatavalt rumalat? Vastus: akadeemilisel intelligentsusel pole tundeeluga erilist seost. Kõige säravamad pead meie hulgast võivad pidurdamatute kirgede ja taltsutamatute impulsside kandel põhja minna, kõrge intelligentsuskvoodiga inimesed võivad olla jahmatavalt kehvad navigaatorid, kui jutt on nende eraelust.
On
Prefrontaalne ajukoor ja operatiivmälu: Lynn D. Selemon et al, „Prefrontal Cortex”, American Journal of Psychiatry 152,1995.
Häiritud otsmikusagarate talitlus: Philip Harden ja Robert Pihl, „Cognitive Function, Cardiovascular Reactivity, and Behavior in Boys at High Risk for Alcoholism”, Journal of Abnormal Psychology 104,1995.
Prefrontaalne ajukoor: Antonio Damasio, Descartes’ Error: Emotion, Reason and the Human Brain (New York: Grosset/Putnam, 1994)
Jason H-st kirjutati 1992. a 23. juuni The New York Times’i artiklis „Warning by a Valedictiorian Who Faced Prison”.
