New Yorgis taksosse, teed ületav noormees jääb auto ees liikluse hõrenemist oodates seisma. Taksojuht, kes tahab kannatamatult paigalt võtta, annab signaali ning viipab, et ta eest ära astuks. Vastuseks on grimass ja keskmine näpp.
„Sa kuradi koerapoeg!” kisab juht ning teeb taksoga ohtliku manöövri, vajutades korraga gaasipedaali ja pidurit. Niisuguse surmava ähvarduse peale loivab noormees mornilt kõrvale, aga põrutab rusikaga vastu taksot, enne kui auto jõuab liiklusvoolu kiiluda. Sellele vastab taksojuht rõveda sõimuvalinguga.
Kui me edasi sõidame, ütleb ikka veel silmanähtavalt ärritunud taksojuht: „Ei saa lasta igaühel endale pähe istuda. Peab vastu õiendama – vähemalt enesetunne läheb paremaks!”
Katarsist – raevu väljalaskmist – ülistatakse mõnikord kui vihast ülesaamise vahendit. Rahvaliku teooria järgi „teeb see olemise paremaks”. Kuid nagu Zillmanni uurimistulemustest võib järeldada, on katarsisele ka vastuargumente. 1950. aastatest peale, kui psühholoogid hakkasid katarsise efekte eksperimentaalselt uurima, on nad ikka ja jälle tuvastanud, et viha väljavalamine ei aidanud viha lahtumisele üldsegi kaasa või tegi seda väga vähe (kuigi tänu viha võrgutavale iseloomule võis see tunduda rahuldustpakkuvana).67 Võib ju ette tulla olukordi, kus viha väljavalamine aitab: kui see tabab otse selle sihtmärgiks olevat inimest, kui see taastab kontrollitunde või heastab ebaõigluse või kui see tekitab teisele inimesele „sobival määral kahju” ning sunnib teda ilma kättemaksuta muutma kahjutoovat tegevust. Kuna viha võib aga taas kergesti süttida, ei tasu väljaelamisest siiski alati abi oodata. 68
Tice leidis, et viha väljaelamine on üks kehvemaid viise rahuneda: tüüpiliselt tõstavad raevupursked emotsionaalse aju ärritust ning inimesed lähevad veel vihasemaks, mitte vastupidi. Tice avastas, et kui inimesed rääkisid talle seikadest, kui nad olid viha selle põhjustanud inimese peale välja valanud, oli tulemuseks vihahoo lühenemise asemel selle pikenemine. Palju efektiivsem oli see, kui inimesed esmalt maha rahunesid ning võtsid lahkarvamuse lahendamise alles siis käsile, sedapuhku juba konstruktiivsemal või kehtestavamal moel. Nagu kord vastas tiibeti õpetlane Choygam Trungpa, kui temalt küsiti, kuidas vihast kõige paremini võitu saada: „Ära suru seda alla. Kuid ära ka selle ajel tegutse.”
No ei! Summuti teeb imelikku häält… Viiks parandusse? Me ei saa endale niisugust väljaminekut praegu lubada… See läheb Jamie kooliraha arvelt… Mis siis, kui me õppemaksuga hätta jääme?.. Ja veel see halb koolitunnistus eelmisel nädalal… Kui ta hinded niimoodi alla lähevad, ei saa ta üldse ülikooli sisse… Summutil on midagi viga…
Niimoodi käib muretseja mõtetes vaikse melodraama lõputu läbimäng, ühe mure põhjus viib teiseni ja jälle algusesse tagasi. Ülaltoodud näide pärineb Pennsylvania ülikooli psühholoogidelt Lizabeth Roemerilt ja Thomas Borkovecilt, kelle uurimistöö muretsemise, kogu ärevuse tuuma vallas on neurootikute elulaadi ülendanud teaduse uurimisobjektiks.69 Loomulikult ei ole midagi lahti, kui muretsemisest on kasu, see tähendab – kui konstruktiivset arutlust rakendades leitakse probleemi üle juureldes lahendus, kuigi see võib paista muretsemisena. Tõepoolest, reaktsioon, mis muretsemist põhjustab, valvsus potentsiaalse ohu suhtes, on kahtlemata olnud evolutsiooni käigus ellujäämise seisukohast olulise tähtsusega. Kui hirm käivitab emotsionaalse aju, keskendub osa erutusest võimalikule ohule, mis paneb aju kõike muud kõrvale jättes teatud ajaks tegelema ainult ohuolukorrast pääsemisega. Muretsemine on teatud mõttes toimetuleku harjutamine juhuks, kui midagi viltu läheb; muretsemine peab pakkuma positiivseid lahendusi ka neile probleemidele, mis veel käes pole, kuid võivad elus ette tulla.
Raskem on kroonilise muretsemisega, sellisega, mis tsükliliselt keerleb ja keerleb ega jõua kunagi lähemale positiivsele lahendusele. Põhjalikum kroonilise muretsemise analüüs lubab väita, et selles on olemas kõik kergemat sorti emotsionaalse kaaperdamise tunnused: mured tuleks nagu iseenesest, ei allu kontrollile, tekitavad pideva ärevusfooni, ei võta kuulda mõistuse häält ning kinnistavad muretseja mõtetesse vaid ühe jäiga arusaama murettekitavast teemast. Kui seesugune muretsemise tsükkel intensiivistub ning edasi kestab, ületatakse piir ning asi võtab täiemõõdulise neuronaalse kaaperdamise värvingu, muutub ärevushäireks, foobiaks, kinnismõtteks, paineks ja sundteoks, paanikahoogudeks. Iga sellise hälbe korral fikseerub muretsemine talle ainuomasel viisil: foobiate korral seostub ärevus kardetava situatsiooniga, kinnismõtete korral seostuvad need mõne kardetud õnnetuse vältimisega; paanikahoogude puhul võivad mured keskenduda surmahirmule või paanikahoole endale.
Kõigi nende seisundite ühiseks jooneks on amokki jooksev muretsemine. Näiteks ühel naisel, kellel raviti obsessiiv-kompulsiivset häiret, oli oma rituaalide kogum, millele ta kulutas suurema osa oma ärkveloleku ajast: ta käis mitu korda päevas duši all, nelikümmend viis minutit korraga, pesi päevas kakskümmend korda või rohkem viie minuti jooksul käsi. Ta ei istunud kunagi enne, kui oli kõigepealt tooli alkoholis niisutatud lapiga steriliseerinud. Ta ei puudutanud ka lapsi ja loomi – need olid „liiga kasimatud”. Kõikide nende sunduste põhjuseks oli surmahirm pisikute ees, ta muretses pidevalt, et ilma pesemise ja steriliseerimiseta jääb ta haigeks ning sureb.70
Naine, kellel raviti generaliseerunud ärevushäiret (psühhiaatria termin pideva muretsemise kohta), vastas palvele ühe minuti jooksul kuuldavalt muretseda niimoodi:
„Ma ei tee seda võib-olla õigesti. See võib nii kunstlikult välja kukkuda, et ei anna aimu, kuidas asi tegelikult on, kuid tegelikku on meil vaja… Sest et kui me tegeliku asjani ei jõua, ei saa ma terveks. Ja kui ma terveks ei saa, ei saa ma enam iialgi õnnelikuks.”71
Selles muretsemise virtuooslikus näites oli algne palve muretseda ühe minuti jooksul mõne sekundiga kasvanud mõtiskluseks eluaegse õnnetuse üle: „… ei saa ma enam iialgi õnnelikuks.” Muretsemine tavaliselt nii käibki, iseendale jutustatav lugu hüppab ühelt murelt teisele ja tihti lisandub pilt katastroofist, kujutatakse ette mingit kohutavat tragöödiat. Mured avalduvad alati vaimukõrvas, mitte vaimusilmas, see tähendab sõnades, mitte piltides, ja sellel faktil on oluline roll muretsemise kontrolli alla saamisel.
Borkovec koos kolleegidega hakkas muretsemist kui nähtust uurima, kui nad otsisid vahendit unepuuduse raviks. Ärevus, nagu teised uurijad on märganud, esineb kahes vormis: kognitiivsena ehk murettekitavate mõtetena ja somaatilisena, ärevuse füsioloogiliste sümptomitena nagu higistamine, südame puperdamine või lihaspinge. Borkovec leidis, et unepuuduse all kannatajate põhiprobleemiks ei olnud somaatiline ärritus. Neid hoidsid ärkvel pealetükkivad mõtted. Kõik nad olid kroonilised muretsejad ning ei suutnud muretsemist katkestada, ükskõik kui väsinud nad ka ei olnud. Üks, mis neil magama aitas jääda, oli mõtete eemalejuhtimine murelt ning keskendumine selle asemel lõdvestusmeetodite kaudu tekkivatele aistingutele. Lühidalt, muretsemist saab lõpetada, kui juhtida tähelepanu mujale.
Kuid tundub, et enamik muretsejatest ei suuda seda siiski teha. Borkovec usub, et põhjuseks on muretsemisest tõusev osaline rahuldus, mis kinnistab tugevalt harjumust muretseda. Muretsemises paistab olevat ka midagi positiivset: muretsemine on vahend toime tulla potentsiaalsete ohtudega, millega võime kokku puutuda. Muretsemise eesmärk – kui selleni õnnestub jõuda – on potentsiaalsete ohtude läbimängimine ning neile vastumeetmete leidmine. Kuid muretsemisest ei ole suurt kasu. Uued lahendused ja värske vaatenurk probleemile ei tule tavaliselt muretsemise kaudu, veelgi vähem kroonilise muretsemise teel. Potentsiaalsele probleemile lahenduse leidmise asemel keerlevad muretseja mõtted lihtsalt ümber ohuallika, tekib hirmuseisund, mõtted aga püsivad ikkagi samal lainel. Kroonilised muretsejad muretsevad paljude asjade pärast, mille juhtumise tõenäosus on enamasti nullilähedane; nad näevad eluteel
Viha väljavalamine seda ei leevenda: vt nt S. K. Mallick ja B. R. McCandless, „A Study of Catharsis Aggression”, Journal of Personality and Social Psychology 4, 1966. Selle uurimuse kokkuvõte on: Tavris, Anger: The Misunderstood Emotion.
Millal on vihapurskest kasu: Tavris, Anger: The Misunderstood Emotion.
Muretsemisest: Lizabeth Roemer ja Thomas Borkovec, „Worry: Unwnated Cognitive Activity That Controls Unwanted Somatic Experiences”, Wegneri ja Pennebakeri kogumikus Handbook of Mental Control.
Pisikuhirm: David Riggs ja Edna Foa, „Obsessive-Compulsive Disorder”, David Barlow (toim), Clinical Handbook of Psychological Disorders (New York: Guilford Press, 1993).
Muretseva patsiendi tsitaat Roemeri ja Borkoveci „Worry” lk-1221.
