üksikasju.»
Louis XIV punastas veel rohkem kui esimesel korral; siis sirutas ta Inglise kuningale käe.
«Armas vend,» sõnas ta, «mul on häbi seda öelda, ent kardinal kõneleb minu kuuldes harva poliitikast. Veel rohkem: kunagi võtsin ma oma kammerteenrilt Laporte’ilt ajalootunde, aga kardinal käskis need lõpetada ja eemaldas Laporte’i minu juurest, nii et ma palun oma venda Charlesi jutustada mulle kõigest nagu inimesele, kes ei tea midagi.»
«Olgu nii, sire; hakates päris algusest peale, on mul seda rohkem võimalust Teie Majesteedi südant liigutada.»
«Rääkige, mu vend, rääkige.»
«Te teate, sire, et 1650. aastal, kui Cromwell oli retkel Iirimaal, kutsuti mind Edinburgh’i ja krooniti Stene’is kuningaks. Aasta hiljem tungis Cromwell, kes oli vahepeal kuskil äsjavallutatud provintsis haavata saanud, meile kallale. Minu eesmärgiks oligi teda kohata ja ma ihkasin Šotimaa piiridest välja tungida.»
«Šotimaa on aga ju peaaegu teie kodumaa, mu vend,» sõnas noor kuningas.
«Jah, kuid šotlased olid väga õelad kaasmaalased, sire. Nad sundisid mind oma isade usust loobuma. Nad poosid üles lord Monrose’i, minu kõige ustavama teenri, kuna ta polnud konvenantaarlane. Kui tal enne hukkamist lubati midagi paluda, siis nõudis too vaene märter, et ta keha raiutaks nii mitmeks tükiks, kui Šotimaal on linnu, nii et kõikjal leiduks tema truuduse tunnistajaid, ning ma ei võinud lahkuda ühestki linnast ja siirduda teise, ilma et oleksin möödunud mõnest tolle ihu tükikesest, mis oli tegutsenud, võidelnud ja elanud ainult minu eest.
Julge marsiga möödusin Cromwelli armeest ja tungisin Inglismaale. Protektor asus mind jälitama sel kummalisel võidujooksul, kus auhinnaks oli kroon. Kui oleksin enne teda Londonisse jõudnud, oleks võiduhind olnud minu päralt, ent ta jõudis mulle Worcesteris järele.
Inglismaa kaitsevaim polnud enam minu, vaid tema poolt. Sire, 3. septembril 1651, šotlastele nii saatuslikuks osutunud Dumbari lahingu aastapäeval, sain ma lüüa. Ma ei mõelnud taganemisele enne, kui mu ümber oli langenud kaks tuhat meest. Lõpuks olin sunnitud põgenema.
Sest ajast peale on mu elu nagu romaan. Vihaselt jälitatuna lõikasin ma endal juuksed maha, maskeerisin end puuraiujaks. Ühe päeva veetsin tamme okstes, mis sai nimeks «kuninglik tamm», ja ta kannab seda nime praegugi. Minu seiklused Stratfordi krahvkonnas, kust põgenesin, viies hobuse laudjal kaasa oma võõrustaja tütre, on praegugi veel õhtuste jutuajamiste teemaks ja andsid ainet ühele ballaadile. Kord panen ma kõik selle kirja, õpetuseks oma vendadele kuningatele.
Siis jutustan, kuidas ma härra Nortoni juurde jõudes kohtasin vana õukonna-kaplanit, kes silmitses keeglimängijaid, ja vana teenrit, kes mind hüüdis, ise nutma puh kedes, ja kes oleks mind oma truudusega niisama kindlasti võinud hukatusse viia kui mõni teine oma reetlikkusega. Jutustan hirmust, mida tundsin, kui kolonel Windhami juures üks sepp meie hobuseid uurides kinnitas, et need on rautatud Põhja-Inglismaal.»
«Imelik,» pomises Louis XIV, «ma ei teadnud kõigest sellest mitte midagi. Kuulsin ainult, et te Brigholmstedis laevale läksite ja Normandias maabusite.»
«Oh mu jumal!» hüüdis Charles. «Kui kuningad üksteise saatusest nii vähe teavad, kuidas peaksid nad siis üksteist aitama, nagu soovid seda sina?»
«Ent öelge mulle, mu vend,» jätkas Louis XIV, «kui Inglismaa teid nii vaenulikult vastu võttis, mida te siis veel loodate sellelt viletsalt maalt ja mässuliselt rahvalt?»
«Oh, sire, Worcesteri lahingust saadik on seal paljugi muutunud! Cromwell suri, olles sõlminud Prantsusmaaga lepingu, kus ta kirjutas oma allkirja teie omast kõrgemale. Ta suri 3. septembril 1658. aastal, Worcesteri ja Dumbari lahingu aastapäeval.»
«Kuid talle järgnes tema poeg.»
«On mehi, sire, kellel on küll lapsi, aga mitte pärijaid. Oliveri pärandus oli Richardile liiga ränk. Richard polnud ei vabariiklane ega rojalist; ta ihukaitsjad sõid ära ta eine ja ta kindralid valitsesid vabariiki. Richard loobus protektoraadist 22. aprillil 1659. Sellest on nüüd möödunud umbes aasta, sire.
Praegu pole Inglismaa muud kui mängupõrgu, kus igaüks heidab täringuid minu isa krooni peale. Kaks kõige kirglikumat mängijat on Lambert ja Monk. Ma tahaksin samuti osa võtta sellest mängust, mis käib minu kuningamantli peale. Sire, vajan miljonit, et üht mängijaist ära osta, et teda enda liitlaseks teha, või kahtsada prantsuse aadlikku, et neid mõlemaid välja kihutada minu White Halli paleest, nagu Jeesus kaubitsejad templist välja kihutas.»
«Niisiis,» vastas Louis XIV, «te palute minult … »
«Abi. Seda, mida üksteisele pole kohustatud osutama mitte üksnes kuningad, vaid ka lihtsad kristlased. Teie abi, sire, olgu siis raha või meeste näol; teie abi, sire, ja kuu aja pärast, olgu siis Lambertit Monki vastu või Monki Lamberti vastu kihutades, võidan tagasi oma isa päranduse, ilma et see mu kodumaale ühtki gini või ühtki tilka verd maksma läheks. Minu alamad on purjus revo lutsioonist, protektoraadist ja vabariigist, ega soovigi muud kui tuigerdada magama kuningavõimu tiiva alla. Aidake mind, sire, ja ma võlgnen Teie Majesteedile rohkem kui oma isale. Vaene isa! Kui kallilt pidi ta maksma meiesoo laostamise eest. Te näete, sire, kui õnnetu ja meeleheitel ma olen, sest süüdistan juba oma isa.»
Ja puna tõusis Charles II kahvatusse näkku. Ta jäi hetkeks istuma, nägu kätesse peites, otsekui pimestatud verest, mis tõstis mässu selle isateotuse vastu.
Noor kuningas oli niisama õnnetu kui ta vanem vend. Ta niheles oma toolil ega osanud midagi vastata.
Charles II, kes oli kümme aastat vanem ja suutis seepärast oma tundeid paremini valitseda, katkestas vaikuse esimesena.
«Sire, milline on teie vastus? Ootan seda nagu kohtualune otsust. Kas ma pean surema?»
«Mu vend,» vastas Prantsusmaa valitseja, «te nõuate minult miljonit, minult! Mul pole iial olnud veeranditki sellest summast. Mul pole midagi! Ma olen niisama vähe Prantsusmaa kuningas kui teie Inglismaa kuningas. Olen ainult nimi, liiliaornamendiga sametisse riietatud kirjatäht, muud mitte midagi. Kuid maistun nähtaval troonil – see on minu ainus eelis Teie Majesteediga võrreldes. Mul pole midagi, ma ei suuda midagi.»
«On see võimalik!» hüüatas Charles II.
«Mu vend,» jätkas Louis, tasandades häält, «ma olen näinud viletsust, mida pole tulnud taluda ka minu kõige vaesemal aadlikul. Kui mu vaene Laporte oleks siin, siis jutustaks ta teile, et ma magasin rebenenud linade vahel, nii et mu käed-jalad läksid läbi aukude; ta ütleks teile, et hiljem, kui ma nõudsin oma tõldu, toodi mulle minu kuuridest rottidest pooleldi näritud sõidukid; ta kõneleks teile, et kui ma nõudsin einet, mindi kardinali kööki küsima, kas kuningale on midagi üle jäänud. Ja isegi praegu, kus ma olen kahekümne kaheaastane, kus ma olen täisealine ja täisõiguslik kuningas, nüüd, kus minu käes peaks olema varakambri võti ja poliitika juhtimine, õigus otsustada sõja ja rahu üle, – vaadake minu ümber, vaadake, mis mulle on jäetud! Jälgige seda hoolimatust, seda põlgust, pange tähele seda vaikust ja vaadake seda tõttamist, neid tulesid ja neid auavaldusi teisal! Seal, armas vend, vaadake, seal on Prantsusmaa tõeline kuningas.»
«Kardinal?»
«Jah, kardinal!»
«Siis olen ma hukkumisele määratud, sire.»
Louis XIV ei vastanud midagi.
«Hukkumisele
