kuningast on juttu ja milleks kõik need tuled?»
«Oh, Parry, kas sa siis ei tea, et Prantsusmaa kuningas külastab oma armast Blois’ linna. Kõik need trompetid puhuvad tema auks, kõik need kullaga tikitud sadulavaibad säravad temale, kõik need aadlikud kannavad mõõku, mis kuuluvad talle. Tema eel sõidab ta ema suurepäraselt kulla ja hõbedaga kaunistatud tõllas. Õnnelik ema! Ta minister kuhjab kokku miljoneid ja sobitab kuningale rikast mõrsjat. Ja kogu see rahvas on rõõmus, ta armastab oma kuningat, ta hellitab valitseja kõrvu oma kiiduhüüetega ja kisendab: «Elagu kuningas! Elagu kuningas!»»
«Hea küll, hea küll, milord,» katkestas Parry teda veel rahutumana uuest pöördest, mille vestlus nüüd võttis.
«Sa tead,» jätkas tundmatu, «et samal ajal kui kuningas Louis XIV-ndale osutatakse selliseid auavaldusi, on minu ema ja minu õde ilma rahata ja leivata; sa tead, et mind ennast tabab kahe nädala pärast viletsus ja häbi, kui kogu Euroopa sellest kuulda saab, mis sa mulle praegu jutustasid. Parry … kas pole mul eeskujusid, mis õpetavad, et mees, kes on niisuguses olukorras, nagu mina, end … »
«Milord, jumala nimel!»
«Sul on õigus Parry, ma olen argpüks, ja kui ma ise enda eest välja ei astu, mis peaks siis jumal minu heaks tegema? Ei, ei, mul on veel kaks käsivart, Parry, ja mõõk … »
Ja ta lõi endale tugevasti käsivarrele ning võttis seinalt mõõga.
«Mida te kavatsete teha, milord?»
«Mida ma kavatsen teha, Parry? Sedasama, mida teevad kõik minu perekonna liikmed: minu ema elab avalikest annetustest, minu õde kerjab mu ema jaoks, kuskil on mul vennad, kes samuti endale elatist kerjavad; mina, kõige vanem, lähen teen sedasama, mis nemadki, lähen ja palun almust!»
Ja nende sõnadega, mille peale ta äkki närviliselt ja õudselt naerma puhkes, riputas noormees mõõga vööle, võttis kummutilt kübara, heitis õlgadele musta mantli, mida ta oli kandnud kogu tee, ja lausus, surudes tugevalt käsi raugal, kes teda murelikult silmitses:
«Mu tubli Parry, lase endal kaminas tuli süüdata, joo, söö, maga, ole õnnelik. Olgem õnnelikud, mu ustav sõber, mu ainus sõber: me oleme rikkad kui kuningad.»
Ja andes rusikahoobi pistoolide-kotile, mis raskelt põrandale kukkus, puhkes ta jälle naerma oma jubedusttekitaval viisil, mis oli Parryt nii väga kohutanud. Sellal kui kogu majas karjuti, lauldi ja tehti ettevalmistusi reisijate vastuvõtuks, kelle teenrid juba kohale olid jõudnud, hiilis tundmatu läbi suure saali tänavale, kus vanake, kes oli asunud akna alla, ta mõne hetke pärast silmist kaotas.
VIII
MILLINE OLI TEMA MAJESTEET LOUIS XIV KAHEKÜMNE KAHE AASTASELT
Kirjelduse järgi, mida me kuningas Louis XIV Blois’sse saabumisest püüdsime anda, näeme, et see oli lärmikas ja hiilgav, ning seepärast näis ka noor majesteet rahuldatud olevat.
Generaalstaatide palee väravale jõudes leidis kuningas sealt oma kaardiväelaste ja aadlike keskelt Tema Kuningliku Kõrguse hertsog Gaston d’Orléans’i, kelle juba loomupäraselt üsna majesteetlikul näol võis märgata käesoleva pühaliku hetke väärilist hiilgust ja väärikust.
Madame, kes kandis suurt gala-tualetti, ootas oma vennapoja saabumist siserõdul. Kõigil tolle tavalisil päevil nii mahajäetud ja sünge lossi akendel hiilgasid daamid ja tõrvikud.
Trummipõrina ja trompetite puhumise saatel astus noor kuningas üle lossi läve, kus Henri III seitsekümmend kaks aastat tagasi võttis appi mõrva ja reetmise, et säilitada oma peas ja oma perekonnas krooni, mis oli juba libisemas ühte teise suguvõsasse.
Kui kõigi silmad olid imetlenud nii kaunist, nii võluvat ja nii õilsat noort kuningat, otsisid nad toda teist Prant susmaa kuningat, kelle võim oli küll hoopis erineva päritoluga, kes oli nii kahvatu, nii küürus ja kelle nimi oli kardinal Mazarin.
Louis oli sel ajal õnnistatud kõigi voorustega, millest koosneb täiuslik aadlik: tal olid säravad, ent mahedad puhtad sügavsinised silmad, kuid ka kõige osavamad füsionomistid, inimhinge parimad tundjad, kellel oleks juhust olnud kohata ta pilku – oletades, et nad oleksid olnud väärilised kuninga pilku köitma – , ka kõige osavamad füsionomistid poleks iial suutnud tungida selle leebe sügaviku põhjani. Sest kuninga silmad olid otsekui mõõtmatu sügavsinine taevas või hirmutava ja peaaegu niisama üleva Vahemere asuursete voogude sügavik, mis ilusal suvepäeval avaneb laevaparda all, – hiiglaslik peegel, milles taevas laseb meeleldi vastu helkida kord tähti, kord äikest.
Kuningas oli väikest kasvu, vaevalt pikem kui viis jalga kaks tolli; kuid noorus tegi vabandatavaks selle puuduse, mida muide leevendas suur graatsia kõigis liigutustes ja märkimisväärne osavus kehalistes harjutustes.
Ta oli kindlasti tõeline kuningas ja sel traditsioonilise aupaklikkuse ja truuduse ajastul tähendas tõeline kuningas palju. Aga kuna teda oldi seni rahvale näidatud üsna harva ja alati üsna lihtsana, ja kuna need, kellele teda näidati, nägid tema kõrval alati ta ema, kes oli pikka kasvu naine, ja härra kardinali, kes oli nägus mees, siis paljude silmis oli ta üsna tühine kuningas, kelle kohta öeldi ainult: «Ta on väiksem kui härra kardinal.»
Olgu kuidas oli nende väliste üksikasjadega, mida eriti pealinnas tähele pandi, – Blois’s võeti noort valitsejat linnaelanike poolt igatahes vastu nagu jumalat ja lossirahva, Monsieur ’ ja Madame ’i – tema onu ja tädi poolt peaaegu nagu kuningat.
Kuid ei saa jätta märkimata, et vastuvõtusaalis pidi Louis XIV viha pärast punastama, märgates ühekõrgusi tugitoole, mis olid määratud temale, ta emale, kardinalile, tema onule ja tädile, – kuigi see oli osavalt varjatud toolide poolringikujulise paigutusega. Ta vaatas ringi, et lugeda ümberseisjate nägudelt, kas see alandus oli kokkulepitud asi. Aga kuna ta ei märganud midagi kardinali ükskõiksel näol, ei ema ega ka sugulaste näol, leppis ta olukorraga ja istus, hoolitsedes selle eest, et keegi temast ette ei jõuaks.
Majesteetidele ja härra kardinalile esitleti aadlihärrasid ja – daame.
Kuningas pani tähele, et esiteldavate isikute nimed olid temale ja ta emale enamasti tundmatud, kuna aga kardinal, kellel oli imetlusväärne mälu ja löögivalmis vaim, oskas igaühega kõnelda ta maaomandist, esivanematest ja lastest, kelledest ta tihti mõnda nimepidi nimetas, võludes seega neid auväärseid maamõisnikke ja sisendades nõnda mõtet, et ainult see on tõeline kuningas, kes oma alamaid tunneb, niisamuti nagu päikesel pole võistlejat, sest ainult tema üksi soojendab ja annab valgust.
Ilma et keegi oleks seda aimanud, jätkas noor kuningas juba tüki aja eest alustatud vaatlusi, silmitsedes valvsalt kõiki kohalviibijaid ning püüdes lugeda nende nägudelt; seejuures pööras ta tähelepanu neilegi, kes algul olid paistnud kõige tähtsusetumatena ja labasematena.
Serveeriti õhtuoodet. Kuigi kuningas ei julgenud seda oma külalislahkelt onult nõuda, ootas ta seda kannatamatult. Seekord igatahes osutati kuningale kõike vajalikku austust – kui mitte tema seisusele, siis vähemalt tema isule.
Mis puutub kardinalisse, siis too vaid puudutas kergelt oma närtsinud huultega kuldtassis serveeritud puljongit. Kõikvõimas minister, kes oli röövinud kuningannalt ta regendivõimu ja kuningalt kuninglikkuse, polnud ometi looduselt suutnud nõutada head kõhtu.
Kuninganna Anna, kes kannatas juba vähktõve all, mille kätte ta kuus või kaheksa aastat hiljem pidi surema, ei söönud põrmugi rohkem kui kardinal.
Monsieur, kes oli ikka veel
