jäänud ja pidi sööma peaaegu üksi, oli väga tänulik oma tädile ja seejärel ta maître d’hôtel’ ile härra de Saint-Remyle, kes oli näidanud tõepoolest silmapaistvaid võimeid.
Kui eine lõppes, tõusis kuningas härra de Mazarini nõustuva viipe peale lauast ja hakkas oma tädi kutsel külaliste hulgas ringi liikuma.
Daamid, kes on Blois’s niisama osavad vaatlejad kui Pariisiski, panid tähele, et Louis XIV-ndal oli järsk ja julge pilk, mis reetis temas aristokraatlike veetluste peent tundjat. Mehed omakorda leidsid, et valitseja on uhke ja kõrk ning armastab sundida silmi maha lööma neil, kes teda liiga kaua või liiga teraselt silmitsevad, avaldades sellega oma käskijaloomust.
Louis XIV oli sooritanud oma ringkäigust umbes kolmandiku, kui ta kõrv tabas sõnad, mida lausus Tema Eminets, kes vestles Monsieur ’ga.
See oli ühe naise nimi.
Vaevalt oli Louis XIV seda kuulnud, kui ta ei kuulnud või õigemini ei kuulanud enam midagi muud. Ta unustas ringi kaugema osa, kus oodati ta lähenemist, ning püüdis lähemalseisjaistki võimalikult ruttu vabaneda.
Hästikasvatatud õukondlasena päris Monsieur Tema Eminentsilt viimase õetütarde tervise järele. Viie või kuue aasta eest olid kardinali kolm õetütart Itaaliast tema juurde sõitnud: need olid preilid Hortense, Olympe ja Marie de Mancinid.
Monsieur küsis niisiis, kuidas on kardinali õelaste tervis. Ta kahetsevat, kinnitas ta, et tal pole au neid koos onuga enda juures näha. Kindlasti olevat nad kasvanud ilus ja veetluses, nagu oli tõotanud nende välimus siis, kui Monsieur neid esimest korda nägi.
Kuningale oli kõrva hakanud teatud erinevus kahe vestleja hääletoonis. Monsieur ’ hääl oli rahulik ja loomulik, kuna aga härra de Mazarini hääl talle vastates tõusis poolteise tooni võrra tavalisest kõrgemale.
Näis, nagu oleks ta soovinud, et ta sõnad kostaksid kellegi kõrvu kaugel saali teises otsas.
«Monsenjöör,» vastas ta, «preilidel de Mancinidel on veel haridus lõpetamata, neil on kohustusi täita ja neil tuleb õppida oma positsiooni hindama. Viibimine noores ja hiilgavas õukonnas hajutab pisut nende tähelepanu.»
Viimaste sõnade juures naeratas Louis kurvalt. Tõsi küll, õukond oli noor, kuid kardinal oma ihnsuses hoolitses kindlalt selle eest, et ta poleks mitte hiilgav.
«Kuid te ei kavatse neid ometi kloostrisse saata,» märkis Monsieur, «või neid kodanlastele mehele panna?»
«Sugugi mitte,» vastas kardinal, rõhutades oma itaaliapärast hääldamist, nii et ta muidu pehme ja sametine hääl muutus teravaks ja võnkuvaks, «mitte sugugi. Mul on kindel kavatsus neid mehele panna, ja nii hästi, kui see minu võimuses on.»
«Partiidest pole puudu, härra kardinal,» vastas Monsieur nagu heasüdamlik kaupmees, kes õnnitleb oma ametivenda.
«Ma loodan seda, Monsenjöör, seda enam, et jumal on neile andnud nii veetlevust, tarkust kui ilu.»
Selle vestluse ajal, nagu me juba märkisime, lõpetas Louis XIV Madame ’i saatel esitluste ringi.
«Preili Arnoux,» ütles printsess, esitledes Tema Majesteedile paksu blondi kahekümne kahe aastast neidu, keda kuskil külapeol oleks võinud pidada pühapäevariides taluneiuks, «preili Arnoux, minu muusikaõpetaja tütar.»
Kuningas naeratas. Madame polnud iial suutnud vioolast või klavessiinist nelja õiget nooti välja meelitada.
«Preili Aure de Montalais,» jätkas Madame, «eeskujulik neiu ja hea ümmardaja.»
Seekord ei naeratanud mitte kuningas, vaid neiu, keda esitleti, sest esimest korda elus kuulis ta Madame’ ilt, kes teda muidu just ei hellitanud, nii austavat iseloomustust enese kohta.
Ning meie vana tuttav Montalais tegi Tema Majesteedile sügava reveransi – ja seda nii aupaklikkusest kui ka vajaduse sunnil, sest tuli varjata naeratusele tõmbunud huuli, mida kuningas poleks arvatavasti osanud õigesti seletada.
Parajasti sel hetkel kuulis kuningas sõnu, mis teda võpatama panid.
«Ja kuidas on kolmanda nimi?» küsis Monsieur.
«Marie, Monsenjöör,» vastas kardinal.
Selles nimes peitus kahtlemata mingi maagiline võim, sest nagu me juba märkisime, võpatas kuningas seda kuuldes ja juhtis Madame ’i ringi keskele, nagu oleks soovinud talle mingit diskreetset küsimust esitada, kuid tegelikult selleks, et kardinalile läheneda.
«Tädi,» ütles ta naeratades tasasel häälel, «minu geograafiaõpetaja ei õpetanud mulle, et Blois on Pariisist nii tohutult kaugel.»
«Kuidas nii, vennapoeg?» küsis Madame.
«Nähtavasti on see tõepoolest nii, sest moel kulub selle vahemaa läbimiseks mitu aastat. Vaadake neid preilisid.»
«Jah, ma tunnen neid.»
«Mõned on üsna ilusad.»
«Ärge öelge seda liiga valjusti, vennapoeg, te teete nad pööraseks.»
«Oodake, oodake, armas tädi,» ütles kuningas naeratades, «sest minu lause teine pool korrigeerib esimest. Tädi, mõned neist näivad olevat vanad, teised inetud, tänu nende kümne aasta vanustele moodidele.»
«Kuid, sire, Blois on ju Pariisist ainult viie päeva tee kaugusel.»
«See teeb kaks aastat mahajäämust iga päeva kohta,» naljatas kuningas.
«Kas arvate seda tõesti? Kummaline, mina seda ei märka.»
«Vaadake, tädi,» jätkas Louis, lähenedes kogu aeg Mazarinile, ja teeseldes, nagu otsiks ta sobivamat kohta seltskonna silmitsemiseks, «vaadake seda lihtsat valget kleiti seal nende vananenud garnituuride ja pretensioonikate soengute kõrval. See on arvatavasti üks minu ema kojaneitsitest, kuigi ma teda ei tunne. Vaadake, milline lihtne käitumine, milline graatsiline hoiak. See on elav naine, kuna kõik teised on vaid tualetid.»
«Kallis vennapoeg,» vastas Madame naerdes, «lubage endale öelda, et seekord on teie jumalik läbinägevus eksinud. Neiu, keda te nõnda kiidate, pole pariislanna, vaid pärineb Blois’st.»
«Kas tõesti, tädi?» imestas kuningas kahtleval ilmel.
«Astuge lähemale, Louise,» ütles Madame.
Ja noor neiu, keda me oleme juba tundma õppinud, lähenes arglikult ning punastades, kuninga pilgu ees peaaegu kokku vajudes.
«Preili Louise-Françoise de la Beaume Le Blanc, markii de La Vallière’i tütar,» ütles Madame tseremoniaalselt.
Oma suures tagasihoidlikkuses, mida talle sisendas kuninga juuresolek, kummardas neiu nii veetlevalt, et Louis’l läksid kardinali ja Monsieur ’ vestlusest mõned sõnad kaduma.
«Tema kasuisaks,» jätkas Madame, «on härra de Saint-Remy, minu maître d’hôtel, kelle juhatusel valmistati too suurepärane trühvelküpsis, mida Teie Majesteet nii kõrgelt hindas.»
Ei mingi veetlus, ilu ega noorus poleks suutnud sellise esitluse vastu seista. Kuningas naeratas. Kas Madame
