kuningale oli preili de
La Vallière veel ainult tütarlaps, kelle kasuisal oli hiilgav talent trühveldatud kalkuniprae valmistamiseks.
Kuid valitsejad on juba kord niisugused. Jumalad Olümposel olid niisamasugused. Diana ja Veenus kohtlesid kindlasti niisama ülbelt kaunist Alkmeenet ja Jo’d, kui Jupiteri lauas nektari ja ambroosia vahel suvatseti ajaviiteks vestelda surelikest iludustest.
Õnneks kummardas Louise nii sügavalt, et ta ei kuulnud Madame ’i sõnu ega märganud kuninga naeratust. Kui see vaene laps, kellel oli nii hea maitse, et ta ainsana oma sõbrataridest tuli mõttele riietuda valgesse kleiti, kui see tuvisüda, keda igasugune valu nii raskelt tabas, oleks kuulnud Madame ’i julmi sõnu ja näinud kuninga egoistlikku ning külma naeratust, oleks ta sealsamas surnud.
Ja isegi Montalais, kes oli väga leidlik neiu, poleks teinud katsetki teda ellu äratada, sest naeruväärsus tapab kõik, isegi ilu.
Kuid õnneks ei näinud Louise midagi, ei kuulnud midagi, sest ta kõrvus sumises ja ta silme ees seisis loor, ning kuningas, kelle tähelepanu köitis ikka veel kardinali ja onu vestlus, tõttas nende juurde tagasi pöörduma.
Ta jõudis sinna parajasti hetkel, kui Mazarin oma jutu lõpetas, sõnades:
«Marie, nagu ta õedki, on praegu teel Brouage’i. Käskisin neil liikuda mööda Loire’i vastaskallast, ja kui ma õigesti arvestan, peaksid nad, kui nad minu korraldusi täpselt täidavad, homme umbes Blois’ kohale jõudma.»
Need sõnad olid öeldud taktiga, mõõdutundega, sellise loomuliku ja kindla häälega, mis tegid sinjoor Giulio Mazarini maailma parimaks näitlejaks.
Ja järelikult tabasidki nad Louis XIV südamesse. Kuuldes Tema Majesteedi lähenevaid samme, pöördus kardinal ümber ja nägi oma õpilase ilmes nende otsest mõju – seda reetis Tema Eminentsile kerge punetus kuninga näol. Aga sellise saladuse lahendamine oli ju lapsemäng mehele, kes oma riugastega juba kakskümmend aastat kõiki Euroopa diplomaate ninapidi vedas.
Niipea kui kuningas neid sõnu kuulis, näis, nagu oleks teda tabanud mürgitatud nool otse südamesse. Ta ei püsinud enam paigal ja silmitses seltskonda kärsitul, kõhkleval, tuhmil ja jõuetul pilgul. Rohkem kui paarkümmend korda küsitles ta pilguga oma ema, kes aga heameelega pühendus vestlusele oma sugulasega, ning keda muide üks
Mazarini pilk tagasi hoidis, nii et ta ei paistnud oma poja pilgus peituvaid härdaid palveid mõistvat.
Sellest hetkest peale näis kõik – muusika, lilled, tuled, ilu – Louis’le vastikuna ja läägena. Ta näris huuli, sirutas käsi ja jalgu nagu hästikasvatatud laps, kes, julgemata haigutada, kasutab kõiki muid vahendeid oma tüdimuse näitamiseks. Ilma et oleks enam ema ja ministrit asjatult anunud, pööras ta meeleheitliku pilgu ukse, see tähendab vabaduse poole.
Ukse raamistuses seisis piidale toetudes jõuline kuju, uhke tõmmu näo ja kotkaninaga, karmide, ent sädelevate silmadega, pikkade hallide juuste ja mustade vurrudega, ehtne sõjamehest iludus, kelle särav pantser murdis paremini kui peegel valguskiiri ja paiskas need välguna tagasi.
Ohvitser kandis peas halli, punase sulega kübarat, mis tõendas, et ta oli seal teenistuskohuste täitmisel ja mitte oma lõbuks. Kui ta oleks kutsutud lõbutsema, kui ta oleks olnud õukondlane ja mitte sõdur, siis oleks ta kübarat käes hoidnud, sest igasuguse lõbu eest tuleb maksta mingit hinda.
Tunnusmärgiks, mis aga veel paremini tõendas, et ohvitser on teenistuskohuste täitmisel ja täidab ülesannet, millega ta on ammu harjunud, oli see, et ta jälgis selle peo rõõmu ja igavust silmatorkava ükskõiksuse ning kirjeldamatu apaatiaga, käed rinnal risti. Ta sarnanes väga filosoofiga, – ja kõik vanad sõdurid ongi filosoofid, ning nähtavasti mõistis palju paremini seltskonna kogu tüütavust kui selle rõõme; esimesest sai ta oma osa, teiseta aga oskas läbi ajada.
Seal ta niisiis nõjatus nikerdatud uksepiidale, kui kuninga kurvad ja väsinud silmad äkki kohtusid tema omadega. Nähtavasti polnud see mitte esimene kord, kus ohvitseri silmad kohtasid kuninga omi, ja ta mõistis nende ilmest suurepäraselt lugeda kuninga mõtet. Niipea kui ohvitseri pilk oli peatunud Louis XIV näol ja lugenud sealt, mis toimus valitseja südames, mõistis ta, et kuningale tuleb osutada teene, ilma et see seda nõuaks, osutada talle teene peaaegu vastu tema tahtmist. Ja julgelt, nagu oleks ta kasutanud ratsaväeosa lahingus, hüüdis ta kõlaval häälel:
«Kuninga teenistuseks!»
Kuuldes neid sõnu, mis kostsid nagu kõuemürin üle orkestri, lauljate ja sumiseva jalutajateparve, vaatasid kardinal ja kuninganna üllatunult Tema Majesteedi poole.
Kahvatuna, kuid kindlana, toetatuna oma mõttest, mille musketäriohvitser oli kinni püüdnud ja mida väljendati nüüd antud käskluses, tõusis Louis XIV oma toolilt ja astus paar sammu ukse poole.
«Te lahkute, mu poeg?» küsis kuninganna, kuna Mazarin piirdus vaid küsiva pilguga, mis oleks võinud olla leebe, kui see poleks olnud nii läbitungiv.
«Jah, Madame,» vastas kuningas, «tunnen väsimust ja tahaksin muide täna õhtul veel kirju kirjutada.»
Naeratus lehvis üle ministri huulte, kes peanoogutusega kuningale nähtavasti loa andis lahkuda.
Monsieur ja Madame tõttasid kiiresti ilmunud ametikandjaile korraldusi andma.
Kuningas jättis jumalaga, sammus läbi saali ja jõudis ukse juurde.
Uksel ootasid Tema Majesteeti kakskümmend ülesrivistunud musketäri.
Rivi lõpus seisis ükskõikse näoga ohvitser, paljas mõõk käes.
Kuningas väljus ja kõik kohalejääjad kergitasid end kikivarvule ning vaatasid talle järele.
Kümme musketäri sammusid ees, rajades kuningale teed läbi eesruumides ja treppidel sagiva inimhulga.
Kümme ülejäänut ümbritsesid kuningat ja Monsieur ’d, kes soovis Tema Majesteeti saata.
Nende kannul tulid teenrid.
See väike korteež saatis kuninga temale määratud ruumidesse.
See oli sama korter, kus omal ajal oli peatunud kuningas Henri III.
Monsieur oli oma korraldused juba teinud. Musketärid pöördusid oma ohvitseri juhtimisel läbikäiku, millest pääses lossi mõlemasse tiiba.
Koridori alguses oli väike ruudukujulise põhiplaaniga eesruum, mis oli isegi kõige päikesepaistelisematel päevadel pime ja sünge.
Monsieur peatas Louis XIV-nda.
«Sire,» ütles ta, «te möödute praegu kohast, kus Guise’i hertsog sai esimese pistodalöögi.»
Kuningas, kes ei olnud ajaloos tugev, teadis küll sellest sündmusest, ent ei tundnud sündmuspaika ega üksikasju.
«Ah!» hüüatas ta võpatades.
Ja ta peatus.
Kõik, kes sammusid tema ees ja järel, peatusid samuti. «Hertsog oli umbes siinsamas, kus mina praegu, sire,» jätkas Gaston, «ta sammus samas suunas, kus Teie Majesteetki; härra de Loignes oli seal, kus praegu seisab teie musketäride leitnant; härra de Saint-Maline ja Tema Majesteedi saatjad seisid tema ümber ja tema selja taga. Seal teda loodigi.»
Kuningas
